Kolmapäev, 3. juuni

Ärkasin esimest korda umbes kell 3 öösel, sest perenaine otsustas tõenäoliselt siis süüa tegema hakata. Ja ta kolistas nõudega vägagi kõvasti. Geniaalne.
Igatahes hommikupoole oli mul plaanis jalutada natuke San Salvadoris ringi. Mulle see linn eriti ei meeldinud. Palju turge ja enamasti oli kõik ümbritsev räpane. Sandro oli hoiatanud mind, et Guatemala Citys on igal pool politseinikud püssidega, sama lugu oli ka San Salvadoris. Istusin siis pargis ja järsku jäi mu silm peale ühele uhke välimusega poele. Mõtlesin, et astun sisse, sest äkki on seal midagi põnevat, aga tuli välja, et see on second hand pood.
Läksin tagasi Guatemalasse bussiga, mis väljus kell 12 päeval. El Salvadori piiril tuli taas sisse kontroll, kes piidles passe. Kui esimene oli peaaegu lõpetanud, tuli ka teine kontroll sisse. Seda ma ei mõistnud, milleks. Ta võttis mõnel inimesel passid ära, aga täpselt vahetult enne minu passi kontrollimist helises tal telefon. Kõne lõpetades ta aga lahkus kohe, seega ei saanudki ma teada, mida see mees tahtis. Guatemala piiril sain ma aga kolmanda templi.
Kui El Salvadori olime sõitnud alla 4 tunniga, siis Guatemalasse sõitsime peaaegu 6 tundi. Üks põhjuseid oli kindlasti see, et me pidime umbes 20 minutit ootama ühes külas, sest käimas olid teeparandused ja autosid lasti läbi ainult iga tunni esimesel kahekümnel minutil. Tüütu oli küll oodata, kuid samas oli hea vaadata selle küla inimeste tegemisi. See oligi tavaline Guatemala elu.
Guatemala bussijaamas „ründasid“ reisijaid jällegi taksojuhid, kes pakkusid oma teenust. Esmalt ütles taksojuht mulle kõrgema hinna, kuid kui kõndisin edasi, siis ta langetas hinda. Muide, sellesama taksojuhi käest sain ma teada Air France´iga juhtunud õnnetusest. Aga kui minna tagasi raha ja taksosõidu juurde, siis tegelikult polnud mul hetkeseisuga 45 quetzali, sest ma ei saanud neid kusagil vahetada. Tahtsin jõuda kuhugi valuutavahetuspunkti, aga turvamees ütles mulle, et Guatemala Citys ei vahetata eurosid. See kõlas küll üsna kahtlaselt, kuid kuna olin selles ohtlikus kandis jälle, siis ei hakanud ma vaidlema. Ka bussijaamas pakkusid oma rahavahetusteenuseid mõned inimesed. Vahetasingi siis 10 eurot 80 quetzaliks. Lasin end viia lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Tuli välja, et see oli siiski kallim, kui ma olin internetist näinud. Tegelikult läkski see hotell mulle kõige enam maksma ja see oli nendest kohtadest ainus, kus asus vannituba väljaspool tuba.
Administraator oli hästi tore. Ta jalutas seal mitu korda ringi ja ma ei tundnud teisel korral teda enam äragi, sest ta oli endale mütsi pähe pannud. Väga kena oli temast see, et ta lasi mul maksta erinevates rahaühikutes, sest mul oli praegu selline seis, et on natuke quetzale, natuke dollareid, mehhiko peesosid ja eurosid. Maksingi siis mitmes erinevas rahaühikus kokku. Istusin veel pärast maksmist natuke all ja rääkisime administraatoriga juttu.
Muide, see hotell oli lennujaamale nii lähedal, et ma kuulsin üsna kõvasti isegi maanduvate ja õhkutõusvate lennukite häält.