Jõudsin varahommikul San Cristobali, mis on linnake 2 kilomeetri kõrgusel mägedes. Sõitsin taksoga hosteli juurde, kus mulle anti vähesema raha eest parem tuba. Kui mind tuppa juhatati, oli seal ees juba Šveitsi poiss Daniel, kes rääkis mulle hiljem näiteks, et on juba 14 kuud reisinud. Vot see on minu arvates küll pikk aeg. Temalt sain ma aga teada oma reisi esimene negatiivse uudise. Kuuba ja Mehhiko vaheline piir on kinni, seega ei saagi ma Cancunist Havannasse lennata. Ta ütles, et ei tea täpselt, mis põhjustel piir kinni on, aga asi ei pidanud enam seagripis olema. Daniel soovitas mul üldse mitte Cancuni minna, sest talle seal ei meeldinud. Nimelt oli ta seagripi esimese paanika ajal Cancunis ja pidi seal kuu aega olema, sest vahepeal anti ju võimude poolt kõigile käsk kodus püsida.
Hommikusöögil sain tuttavaks ma USA tüdruku Lindsay´ga ja soomlase Heidiga. Tuli välja, et nemadki plaanivad minna Sumidero kanjoni ekskursioonile. Seega saime minna koos. Sumidero kanjon oli imeilus. See on ka Chiapase osariigi sümboliks. Sõitsime mootorpaadiga mööda järve, nägime ahve puudel turnimas ning mõnes kohas olid meist mõne meetri kaugusel ka krokodillid. Pisikesi krokodillipoegi nägime päris lähedalt. Hästi mõnus oli, päike võttis hästi peale ka. Sumidero kanjonis õnnestus meil isegi korra puusse sõita, mis meenutas vägagi 10. klassi kummipaadimatka.
Tagasi tulles sain Danielilt teada, et meie toas on nüüd ka kaks soomlast, kelle nime ta enam ei mäletanud. Kontrollisin siis ka, kas ta minu nime enam mäletab. Mäletas. Raske on ka unustada, arvestades meie esmakohtumist: ma sadasin koos hosteli administraatoriga sisse, kui ta oli aluspükste väel. Igatahes, pärast sain teada, et soomlaste nimed olid Antti ja Tiitu (muide Tiitu oli tüdruk). Rääkisin nendega veidi juttu, nad olid mõlemad väga imestunud, kui said teada, kui vana ma olen. Kõik arvavad alati, et olen vanem, seda enam, et reisin üksi.
Seega kohtusin ühel päeval nelja inimesega, kes olid Eestis käinud. Daniel, Heidi, Antti ja Tiitu. Tavaliselt kohtun ma päeva jooksul umbes nii paljude inimestega, kellel pole Eesti olemasolust aimugi,
Olin õhtul nii väsinud, et heitsin korraks pikale ja jäin kohe magama. Ärkasin kahe tunni pärast, kui toas oli ainult Antti.
No comments:
Post a Comment