Neljapäev, 28. mai

Kell 3 hommikul ma ärkasin, sest arvasin, et olen sisse maganud. Nimelt otsustati kell 3 hommikul panna lähedalasuval väljakul muusika ülikõvasti käima. Ja see muusika mängis umbes kaks tundi. Hullumeelne.
Kell 7 hommikul pidin ma olema lähedalasuva hotelli ees, kust mind võeti peale, et viia Chichen Itza ekskursioonile kogunemiseks. Minuga ühes bussis oli veel Susie Chicagost, kellega ma jutule sain. Tema oli muide ainus, kes terve reisi jooksul minu vanuse õigesti pakkus.
Meil oli Chichen Itza ekskursioonil hästi lahe giid, kellel nimeks Antonio. Üks tema naljadest ehmatas suurema jao bussis viibijatest täitsa ära. Nimelt teatas ta meile osariigi piiril, et otsigu me nüüd kõik passid välja. Loomulikult polnud peaaegu kellelgi passi kaasas. Järgmisena soovitas ta meil otsida rahakotid välja- rahaga saab kõike lahendada.
Käisime siis ära kahes karstikoopas, mis olid põhimõtteliselt samasugused koopad, mida ma juba Itaalias näinud olin ning enne püramiidide juurde minekut läksime lõunat sööma. Kuna ma ei leidnud restoranis enam Susie´t üles, siis istusin lauda, kus oli ka üks pere. See oli küll väga õige otsus, sest sellel perel oli lihtsalt imearmas 4-aastane poeg Diego. Diego tahtis minuga kohe sõbraks saada, kuid tema isa Javier olevat talle algul öelnud, et ma tundun olevat päris pahas tujus ja ärgu ta lähenegu mulle. Tõsi ta oli. Ma tellisin mitu korda endale jooki ning kelner suvatses selle alles kolmandal tellimisel tuua. Siiski hakkasid Javier ja tema abikaasa Gaby minuga vestlema, kui kuulsid, et räägin kelneriga hispaania keeles. Nad olid ecuadorlased, kes elavad Ameerika Ühendriikides, New Yorki äärelinnas. Tundusid väga meeldivad inimesed. Kui jõudsime püramiidide juurde, siis ei lasknud Diego enam mul käestki lahti. Ta oli tõesti üliarmas laps. Javier andis mulle isegi nende pere aadressi ja telefoninumbri, et New Yorki sattudes saaksin nende juures ööbida.
Tagasi ööbimispaika jõudsin kuskil 8 ajal ja avastasin, et vahepeal on tekkinud mulle tuppa kaaslane. Mõtlesin, et ootan ta ära, et saaks juba õhtul temaga tutvuda, kuid umbes 10 ajal heitsin siiski magama. Veidi enne 12 ärkasin aga üles sellepeale, et keegi tuli tuppa. Tutvustasin ennast ja ütlesin, et ta võib tule põlema panna. Sellepeale ütles aga see noormees midagi väga vaikselt. Kontrollisin, kas ta ikka inglise keelt oskab, ta noogutas. Mõtlesin, et tühja kah, räägime hommikul edasi. Siis läks aga ta korraks välja ja tuli minuti pärast tooliga tagasi. Ta jäi lihtsalt umbes meetri kaugusele minu voodist istuma, pimedas. Kontrollisin, kas kõik on korras ja kuna ma erilist vastust ei saanud, siis tõusin üles ja panin tule põlema. Mulle vaatas vastu mees, keda olin juba enne terrassil istumas märganud. Ta oli prantslane nimega Yanik. Ta tundus küll täiesti tavaline mees, kuid siiski polnud ta päris tavaline. Arvasin algul, et ta teeb mulle nalja, kuid varsti mõistsin, et tal pole mõistusega täiesti korras. Mitte midagi väga hullu, kuid pole päris nagu tavaliselt inimesed. Kuna ta rääkis üsna vaikselt, siis pidin tal nina all istuma ja teda kuulama. Ma ei saanudki aru, mis põhjusel ta üldse Mehhikosse sattus, vist pidi saama mingi sugulasega kokku.
Märkasin tema voodil mingit imelikku konstruktsiooni. Kui pärisin, mis see on, siis sain teada, et see on mask, mida ta kavatseb kasutada Mehhikos. Seagripi pärast. Ma pidin peaaegu minestama. See oli midagi gaasimaski laadset ja kui keegi sellise asjaga mulle tänaval vastu tuleks, siis peaks ma teda lollakaks. Tegin talle selgeks, et sellist asja ei tasu endale ette panna. Ta jäi mind vist lõpuks uskuma. Üleüldiselt hakkas ta mind järjest rohkem usaldama, sest päris algul pelgas ta mind isegi nii palju, et ei julgenud tuppa sisse tulla. Püüdsin teda veenda, et tegelikult ei ole ma üldse nii jube, kui välja näen.