Laupäev, 30. mai

Täna hommikul pidi minema mu lend kõigepealt Mexico Citysse ja siis sealt edasi Guatemalasse. Sandro soovitas mul olla juba 3 tundi enne lendu kohal- need seagrippi puudutavad protseduurid pidid aega võtma. Tegelikult sain ma oma asjad umbes poole tunniga aetud. Enne seda, kui mulle anti pardakaart, pidin ma minema tervisekontrolli (kõik pidid seda tegema) Tervisekontroll sisaldas tegelikult ainult palaviku mõõtmist ja ühe ankeedi täitmist (kus küsiti, kas mul on seagripi tunnuseid esinenud) Põhimõtteliselt oli asi nii, et kui oleks ilmnenud palavik, siis oleks tõenäoliselt ka minu reis sealt maalt katki jäänud. Cancunist Mexico Citysse lennates olin ma esimest korda Air Mexicana lennul. Meeldib üllatus oli see, et nad serveerivad kõikidel oma lendudel tasuta sööki ja jooki, mis on kusjuures väga hea (kuigi tavaliselt mulle lennukisöögid väga ei istu)
Mexico Citys pidin ma ootama lendu Guatemalasse umbes poolteist tundi ja selle jooksul muretsesin väga, kas mu pagas ikka jõuab järgmise lennu peale. Vedas, jõudis. Sellele oli lisatud muidugi ka silt „Immediate connection“. Sandro soovitas mulle, et läheksin kohe Guatemala lennujaamast Antiguasse, riigi endisesse pealinna. Kohe, kui lennujaamast välja astusin, lendasidki mulle peale igasuguste teenuste pakkujad, sain Antiguasse sõidu vastu võtta. See pidi maksma 10 dollarit, kuid läks lõppude lõpuks mulle maksma 13 dollarit. Seda põhjusel, et mina ja üks hiinlane, kes veel bussis oli, ei viitsinud oodata pool tundi bussis Antiguasse minemist. Sõit sinna kestis alla tunni ning kohale jõudes hakkasin ma otsima endale ööbimiskohta. Mehhikos olid mul kõik ööbimiskohad broneeritud, kuid siia tuleku tarbeks jõudsin ainult mõningate hostelite aadressid üles kirjutada. Esimene, kuhu sattusin oli päris hea koht- kesklinnas ja privaattuba maksis 12 dollarit, kuid ma ei saanud seda võtta. Seda põhjusel, et mul oli ainult 30 dollarit ning rohkelt eurosid ja peesosid. Nende viimastega polnud aga mitte kui midagi siin peale hakata. Guatemalas aktsepteeritakse, kas dollareid või quetzale (nende rahaühik on sama nimega, mis nende rahvuslind). Mul vedas, et ma Mexico City lennujaamas otsustasin vahetada 30 dollarit, sest muidu oleks mul Antiguas väga keeruline olnud. Kuna jõudsin laupäeva pärastlõunal, siis olid pangad juba kinni ja need pidid avatama alles esmaspäeval. Suhteliselt masendav. Võiks küsida, miks olid mul kaasas eurod, kui läksin Ladina-Ameerikasse. Seda põhjusel, et plaan oli Kuubale minna. Kui vahetada dollareid Kuuba convertible peso´deks, siis võetakse üsna suurt teenustasu. Seega soovitati vahetada eurosid.
Kuna ma siis ei tahtnud 12 dollarit oma niigi vähestest dollaritest ära kulutada, otsustasin edasi liikuda. Mul olid mitme odavama hosteli aadressid ka. Leidsin siis pika peale selle teise noortehotelli, mis mul kirjas oli. Vot see ei meeldinud mulle kohe üldse. Esimene põhjus oli see, et baar ja Reception olid ühes lauas. Kui mulle poleks üks noormees öelnud, et baar on retseptsioonis (või retseptsioon baaris), siis oleks ma seda küll igalt poolt mujalt otsinud. Mitte miski ei viidanud sellele, et seal võiks olla sisseregistreerimine. Ja muidugi tütarlaps seal ei teinud mind märkamagi, vaid teenindas neid, kes tahtsid järjest jooke. Lõpuks, kui ta minuga suhtlema hakkas, sain teada, et neil pole hetkel vabu tube. Mõnevõrra oli see kergendus, sest see koht ju ei meeldinud mulle, kuigi oli täis minusuguseid reisivaid noori.
Umbes 15 minutit hiljem suutsin jõuda oma kolmandasse hotellivarianti kohale. Mõtlesin, et kui seal pole ka vabu kohti, siis võtan küll takso ja lähen esimesse hotelli tagasi. Õnneks oli aga olemas vabu tube ja retseptsioonis olev mees oli ka väga meeldiv. Sain hiljem teada, et ta nimi on Alberto. Mulle anti seal hotellis 6 inimese tuba, kus ma olin ainus inimene. Päris tore ju.
Kui olin ennast sisse seadnud, otsustasin minna endale mõnda ekskursiooni homseks või ülehomseks otsima. Olin näinud Antigua tänavatel väga-väga palju reisibüroosid. Leidsingi siis ühe, kust tahtsin võtta järgmiseks päevaks ekskursiooni Panajacheli. Probleemiks osutus aga see, et seal võeti vastu, kas quetzale või dollareid. Tulin siis ideele, et võtta pangaautomaadist raha. Oleks ma ainult teadnud, et see maksab keskmiselt 50-60 krooni kord, oleks ma korraga rohkem raha välja võtnud. Mul oli aega umbes pool tundi jõuda keskväljakule, sealt raha võtta ning siis tagasi tulla. Asusin siis kiiresti teele, kuid loomulikult õnnestus mul kõndida umbes 5 minutit valele poole. Siis hakkasin aduma, et lähen imelikus suunas, küsisin ühelt vastutulijalt, kus me täpselt olime ja tuligi välja, et pidin teisele poole minema. Kui jõudsin pangaautomaadi juurde, siis ei suutnud ma õieti sellega hakkama saada. Raha lihtsalt ei antud. Õnneks oli mind nõus aitama sealsamas asuva postkontori töötaja. Sain raha kätte ja tõttasin siis reisibüroosse, jõudsin küll umbes 5 minutit pärast sulgemise aega, aga see mees oli kohal. Sain ekskursiooni ära tellida, buss pidi mulle järgi tulema kell 5 hommikul.
Alberto oli mind hoiatanud, et kui ma jään pimeda peale, siis on soovituslik takso võtta. Antigua pole küll kuigi ohtlik, kuid turiste varitsev ikka suurem oht. Kell oli umbes 7 ja oli juba pime. Mehhikos oli küll läinud 8 paiku pimedaks. Loomulikult ei näinud ma ühtegi taksot ja seega hakkasin jalgsi hotelli poole kõmpima. Ma ei leidnud seda algul üles ja siis ma hirmuga seiklesingi. Samas polnud midagi väga hullu, sest inimesi ikka liikus.
Kuna olin üsna väsinud, siis läksin juba enne kella 10 magama. Sain mõned tunnid magada, kui ärkasin selle peale, et keegi rääkis minuga. Avasin silmad ja ukse peal oli üks mees. Praegu, tagasi vaadates, ma imestan, et ma ära ei ehmatanud. See mees oli Alejandro, kes töötab ka hotellis Reception´is. Kuna olin üsna unine, siis ei mäleta, mida kõike ta rääkis, aga põhjus, miks ta oli mu tuppa sisse sadanud, oli see, et tema töö pidi algama kell 8 hommikul ja kuna oli plaanis minna öösel peole, siis kavatses ta magada seal toas, kus minagi. Ja siis tuli ta ka ideele kutsuda mind endaga peole kaasa. Kindlasti ma hüppan voodist üles, sätin ennast valmis ja lähen peole inimesega, keda ma olen tundnud umbes 10 minutit. Asi jäi siiski nii, et tema läheb peole ja mina jään magama.