Pühapäev, 24. mai

Esimene öö Mehhikos oli üsna rahutu. Ma ärkasin kõigepealt üles kell 1 öösel ja mõtlesin, et tahan veel magada, ei taha veel ärgata. Kui ma vaatasin kella, tuli aga välja, et praegu pole üldse ärkamise aeg. Jäin magama ning ärkasin kell 3 hommikul uuesti, jäin siis magama, kuid kell 5 hommikul ärgates ei suutnud ma rohkem uinuda. Mul oli niigi tunne, et olin väga pikalt maganud. Eestis oli ju kell juba 13.00.
Hommikul pakuti meile ekskursiooni Teotihuacani. Tahtsin sinna minna, kuid probleemiks kujunes see, et ekskursioon jõuab tagasi umbes tund pärast minu lahkumist Mexico Cityst. Püüdsime siis administraatoriga muuta kellaaega hilisemaks, kuid seda sai teha ainult kohale minnes. Seega jäingi ma ekskursioonist maha. Sain hotellis jutule autojuhi Alejandroga, kes kiitis mu hispaania keelt. Muusika mu kõrvadele.
Enne linnaga tutvumist läksin bussijaama, et muuta ära bussiaeg kaks tundi hilisemaks. Sain selle ilma mingite probleemide või lisatasudeta muuta. Jalutasin mööda linna ringi ja sõitsin ka Xochimilcosse, mis oli mulle tuttav seebikast „Võõrasema“. Päris metrooga sinna ligi ei pääsenud. Tuli metrooga lõpp-peatusesse sõita ja sealt edasi Tren ligero´ga. Metroopilet on uskumatult odav- ainult 2 peeost! (see on alla 2 krooni)
Xochimilcos oleks ma vist peaaegu varaste ohvriks langenud. Mind päästis üks turismitöötaja. Selliseid turvamees-töötajaid on Xochimilcos päris palju, sest seal on ka palju vargaid. Need turismitöötajad on väga stiilsed- ülikonnad seljas ja sõidavad rattaga ringi. Igatahes see konkreetne töötaja juhatas mind siis lõpuks Xochimilco paatide juurde, kus sain tuttavaks Oscariga, kes viis mind ka paadiga-gondliga (või kuidas seda nimetada) sõitma. Oscar oli väga tore, ka tema kiitis mu hispaania keelt. Muuhulgas kutsus ta mind ka Xochimilcosse elama ning, kui ma nõus ei olnud, tahtis ise Eestisse tulla. Loomulikult ei teadnud ta, kus Eesti asub. Esimesena pakkus ta, et see asub Austraalia kõrval. Kui ta lõpuks aru sai (ma loodan, et ta ikka sai aru), kus Eesti on, siis uuris ta, kas mul nii sooja kliimasse tulles palavikku ei teki. Ütlesin talle, et siis, kui mul palavik tekib, siis tean täpselt, mis mul viga on. Seagripp.
Mehed on üleüldiselt väga tüütud ja pealetükkivad. Sõbralikud ka. Kelle arust on Egiptuses tüütud mehed, nendele ei soovita ma küll Mehhikosse minna. Seal on lugu minu arvates veel hullem. Seega, kui tülitamine väga hulluks läks, siis tegin ma näo, et ei oska hispaania keelt ja ei saa aru, mida nad räägivad.
Samuti veel üks soovitus. Kellele ei meeldi Tartu Kaubamaja kahtlased ringselt liikuvad uksed, siis ei tasu Mexico City metroosse tulla. Mõnes kohas on need uksed küll sellised, et tekib tunne, et sinna vahele jäädes saab väga haiget. Mul loomulikult õnnestus bussijaama minnes kahe kotiga sinna vahele jääda, sest need uksed olid ringselt liikuvad ja nii väikesed. Metroo on maailmas kasutatavuselt kolmandal kohal, seega inimesi on palju. Ja seda kasutavad loomulikult ära igasugused kaupmehed. Peaaegu igas peatuses tuleb peale mõni kaupmees, kes pakub mingeid asju. Noorimad on 3 või 4-aastased lapsed. Ja nad kõik on väga lärmakad.
Mexico Citys külastasin ka Torre Latinoamericanat, mis on nagu Eiffeli torn Pariisis. Vahe on loomulikult välimuses ja ka selles, et Torre Latinoamericana on akendega ümbritsetud. Aga vaade Mexico Cityle on väga kaunis.
Mexico Citys on mitu bussijaama. See, kuhu mina pidin minema, oli küll väga uhke. Umbes nagu lennujaam, sest seal olid ka väravad nagu lennujaamas. Ja enne bussile saamist otsis turvamees koti läbi. Bussijaamas olid paljudel inimestel maskid ees. Ma arvan, et nemad peavadki seda seal kandma, sest tänavatel nägin ma ainult üksikuid inimesi maskiga. Sellest hoolimata jagati suuremates metroojaamades maske ja leidus ka paljudes kohtades plakateid, mis teadvustasid inimesi seagripist ja palusid, et nad valvel oleksid. Üleüldiselt arvan, et Mexico Citys pole enam nii tõsine olukord, pigem on situatsioon raskem Ameerika Ühendriikides.
Kuna läksin San Cristobal de las Casas´esse esimese klassi bussiga, siis olid istmed väga pehmed. Ma polegi üheski nii pehmete istmetega bussis varem istunud. Ees ootas 13-tunnine öine sõit, mida otsustasin algul sisustada aknast välja vaatamisega. Hakkasime järjest mägedesse sõitma ja pimedas paistsid linnatuled imekaunitena. Mõnes kohas tekkis ka tunne, et need tuled on taevas. Vaade oli imeilus, kuid sõit ise väsitav.