Mul oli pandud endale äratus hommikul kella kuueks, sest plaanisin tõusta varem üles ja jalutada natuke Madriidis ringi. Tuli aga välja, et kell 6 hommikul on väljas kottpime ja sadas kergelt. Öösel oli isegi äikest olnud. Seega magasin edasi ja otsustasin Madriidiga tutvuda Mehhikost tagasi tulles.
Madriidi lennujaam on olnud kõige suurem lennujaam, kus ma kunagi käinud olen. Arvasin, et Mexico City lennujaam trumpab selle üle, kuid nii ei olnud. Selleks, et Madriidis pääseda check in laua juurest oma väravani, läks aega 20-25 minutit ning muuhulgas pidin sõitma ka maa-aluse rongiga. WC-d olid umbes sellised nagu Tallinnas Madissoni restoranis, ainult et veidi vähem läbipaistvad. Jõudes oma väravani, nägin ma, et päris palju inimesi ootab lennule pääsemist, tundub, et seagripp väga ei takista hetkel Mehhikosse reisimist.
Lennuk oli ka kõige suurem, millega lennanud olin. Ja sõit kõige pikem- peaaegu 12 tundi. Esimese sõidutunni jooksul raputas lennuk päris palju. Tekkis kohati lausa hirm, et telekad kukuvad laest alla. Lend kulges muuhulgas üle Bermuda kolmnurga ja Miami.
Paar tundi enne Mehhikosse jõudmist jagasid stjuardessid reisijatele ankeedid, mida tuli täita maale sisenemiseks. Kuna hispaania keel pole minu emakeel ja ma ei mõista kõike, siis ei saanud ma osadest küsimustest aru ja mul oli abi vaja (inglise keelt tollel ankeedil ju kasutatud ei oldud) Abi pakkusid mulle kaks minust veidi eemal istuvat Mehhikos elavat hispaanlast, Guadalupe ja Milagros. Ajasin siis nendega veidi juttu ka. Milagros rääkis, et tema tuli noorena Mehhikosse õppima ja jäigi sinna elama. Loomulikult ei olnud kummalgi neist halli aimu Eesti olemasolust. Ainus, mida nad suutsid, oli selle seostamine Itaaliaga. Õnneks oli aga Iberial kataloog, milles oli ka Euroopa kaart, ja ma sain neile näidata, kus see Eesti õigupoolest on. Nad uurisid mult, kas Eestis on polaaröö ja polaarpäev. Vaieldamatu päevaküsimus.
Muide, tegelikult olid mul juba lennukis olles kahtlused, et sain endale seagripi. Üks mees minu lähedal aevastas ja nuuskas koguaeg. Kui nii oleks läinud, siis oleks asi küll väga nutune olnud. Reis oleks ju katki jäänud.
Tulles lennukilt maha, andsid ratastoolis inimesed meile (üsna mõttetu töö, kuid samas hea, et inimestele ikka tööd otsitakse) ankeedid, kus olid küsimused seagripi kohta. Seal oli terve rida sümptomeid ja me pidime märkima, kas meil on need viimastel päevadel esinenud. Ma usun, et kõik panid, et ei ole, sest muidu oleks vist lennujaamas üsna pikalt pidanud olema. Passid tembeldati ära ja saime minna kohvrit ootama. Kui pagas oli käes, pidime andma pagasi nii-öelda läbivalgustamisele. Mul kästi samal ajal vajutada ühele nupule. Kui nupp läheb roheliseks, võib edasi minna, kui läheb punaseks, siis peab enda kohvri lahti tegema. Mul läks roheliseks, aga ma küll ei saanud aru, mille alusel seda otsustati.
Helistasin siis hotelli ja tellisin endale auto järele. Tuligi üks mees, kes üritas mulle sõidu lõpus 100 peesoga (umbes 100 krooni) tünga teha, kuid mul vedas, et hotellitöötaja päästis mind ja ma sain raha tagasi. Mind pandi ühte tuppa Leah´i-nimelise ameeriklasega, kes oli Mehhikos seetõttu, et teeb oma doktoritööd ja selleks peab ta viibima Hidalgo-nimelises linnakeses. Hotellikohvikust avanes üsna kena vaade Zocalo platsile, mis on Mexico City keskväljak. Siis hakkas aga väga kõvasti vihma sadama ja mingid rasked kilekardinad tõmmati ette. Oli aeg magama minna, sest Eestis oli juba varahommik. Mehhiko aeg on Eesti omast 8 tundi taga.
No comments:
Post a Comment