Hispaania/Eesti- 19. postitus (20. detsember)

Ma olen üle kolme ja poole kuu uuesti Eestis! Tõeline rõõm on üle pika aja oma kodus olla. Olin algselt lennupiletid broneerinud nii, et lähen tagasi juba nädal aega hiljem 26. detsembril, aga kodus olles sain aru, et tahan kauem olla ja ostsin uued piletid 60 euro eest. Nüüd lähen tagasi 5. jaanuaril (kohe pärast seda järgmisel päeval on Baskimaale minek) ja mul on piisavalt aega kõigi oma sõpradega kokku saada.
Tulin samal lennul tagasi Teelega, kes on Zaragozas vahetusüliõpilane. Sel lennul pidid olema ka minu Eesti sõbrad Mirjam ja Annes.. aga nad jäid lennukist maha! Kuna Annesel oli ostetud lisaks Girona-Tallinn piletile ka Girona-Stockholm, ajas ta piletid sassi ja tegi online check-in-i ära ainult Stockholmi piletil. Ja selleks ajaks, kui ta viimaks lennujaama jõudis, oli check-in-i tegemise aeg läbi. Nii ta võiski vaadata aknast lennukit ja sellele lehvitada. Mirjam jäi ka temaga koos maha. Praegu on nad mõlemad rõõmsalt koos Rajuriga minu Girona kodus. Nad ostsid lennupiletid neljapäevaks 80 euro eest, loodetavasti seekord nad maha ei jää.
Irooniline oli asja juures tegelikult veel see, et ma olin eelmisel päeval Annesele nalja pärast öelnud, et vaadake, et te lennukist maha ei jää. Ma ütlesin seda seepärast, et üks mu sõber Gironas jäi mõni päev tagasi Barcelonas lennukist maha. Lend oli kell 6 hommikul, tema ärkas kell 7 hommikul. Öösel enne seda oli ta pidu pannud.

Ma ikka mõtlen, et ehk oleks me kuidagimoodi märganud valet piletit või oleksime enne jõudnud lennujaama (seda kindlasti), kui nad oleksid pühapäeval uuesti Gironasse tulnud. Pakkusin neile, et võiksin nendega pühapäeval Llancasse ja Figueresesse minna. Figueres on siis see koht, mis on tuntud selle kohana, kus Salvador Dali elas ning Llancat soovitati mulle turistiinfos. Seal mägede otsas ronides avanevad kaunid vaated merele.
Llancas ma käinud ei ole, aga laupäeval nägin seda kohta kaugelt. Nimelt käisime ühe kohaliku, kahe teise erasmuslase ning ühe tüübi vennaga Cadaquesis (mis pidavat nüüd olema päris see koht, kus Salvador Dali sündis) Kuigi päike paistis, oli seal lihtsalt nii-nii külm! Vaade oli imekaunis. Samuti käisime Cap de Creusis, mis pidi olema Kataloonia kõige idapoolsem koht.


Muide, mägedes sõites nägime grafitiga tehtud kahte silti, millest üks ütles „Kataloonia ei ole Hispaania“ Katalaanide iseseisvustahe on ikka tõeliselt tugev.

Portugal- 8. detsember

Ma olin enamikes Lõuna-Euroopa riikides käinud, kuid Portugalis oli veel käimata. Sellel oli kindel põhjus – teadsin, et kui lähen Hispaaniasse vahetusüliõpilaseks, siis lähen Portugali ka. Enne polnud mõtet hakata sinna reisima.
Minu lend läks Barcelonast Lissaboni ja seekord ei lennanud ma mitte Ryanairi, vaid Easyjetiga. Ka sellel odavlennufirmal on pagasisuuruse mõõtmiseks oma rest. Olin üsna muretu selles osas, sest nende vorm on laiuselt suurem kui Ryanairi oma. Lennujaamas selgus, aga see-eest, et kohver tuleb sinna restile külili panna ja minu kohver ei taha sinna väga ära mahtuda! Oi, milline ehmatus see oli. Õnneks proovisin ma seda mitu korda sinna sisse lükata ja lõpuks ta läks. Tõeline kergendus, sest ma poleks väga tahtnud maksta umbes 30 eurot trahvi.. Lõppude lõpuks seda isegi ei kontrollitud väravas.
Meie lend hilines udu tõttu umbes 20 minutit. Muretsesin enda portugallasest sõbra pärast, kes mulle lennujaama oli vastu tulnud.. lootsin, et ta ei otsusta mingil põhjusel ära minna.
Räägiks natuke portugallasest Pedrost- Sain temaga tuttavaks sel suvel Tartus Ewa kaudu. Mäletan, et mul oli AIESECi tiimikaaslastega kokkusaamine, kuid enne seda oli vaba aeg. Ja siis Ewa helistaski mulle ja küsis, kas tahan portugali keelt harjutada. Mina muidugi tahtsin. Tõsi küll, ma ei saanud põhimõtteliselt üldse rääkida portugali keeles, sest see poleks lihtsalt Ewa suhtes viisakas olnud. Kui rääkida veidi sellest õhtust, siis oli lõpuks nii, et oli Pedro ja tema ümber viis tüdrukut, kellele Pedro rääkis oma elulugu ja kokkupuuteid eestlastega. See oli päris naljakas. Pedro ütles mulle siis, et kui satun Portugali, annaksin talle kindlasti teada. Ja nii saingi temaga juba Lissaboni lennujaamas kokku.
Meil oli küll algul kokkulepe, et püüame rääkida võimalikult palju portugali keeles, kuid sellest ei tulnud midagi eriti välja. Reisi lõpupoole juba läks paremini, aga alguses oli ikka lugu päris hapu.. intensiivsest portugali keele õppimisest on möödas ju pool aastat.
Kõigepealt pakkus Pedro välja, et võiksime minna sööma tema sõbra restorani, mis on hea ja mitte väga kallis. Tema restoraniomanikust sõber Rui istus ka lõpuks meiega lauas ja sõi õhtust. Ta oli väga tore, aga tema jutust selgus küll, et ilmselt on ta linna kõige suurem naistemees. Muideks Rui ja Pedro vedasid veinipudeli peale kihla. Kihlvedu seisnes selles, et Pedro arvas, et mulle meeldib pakutud vein, Rui arvas, et mitte. Mulle ei meeldinud see vein eriti, kuid viisakusest Pedro vastu (sest ma sain tema juures ööbida) ütlesin, et isegi päris hea on.
Pedro elas suures ridaelamuboksis, kus ta varem enda elukaaslasega elas. Nüüd on nad lahku läinud ja Pedro peab sealt ära kolima. Tal õnnestus aga jõuda kokkuleppele, et äkki ta võiks hiljem lahkuda – sel juhul sain tema juures ööbida. Mulle sobis- ei pidanud majutuse eest lisa maksma.

Portugal- 9. detsember

Hommikul ostsime kohalikust pagaripoest (siis ma veel ei teadnud, et pagaripoed on Portugalis väga teemas) mõned saiad kaasa ja läksime Lissaboni (Pedro elas Lissabonist umbes 30 kilomeetri kaugusel) Üks saiake, mida ostsime oli Pastel de nata (otsetõlkes „kreemikook“) See on mingi Portugali traditsionaalne kook ja hästi populaarne. Mulle see igatahes maitses, ostsin hiljem isegi Hispaaniasse kaasa.
Hommik oli udune, mis tegi Portugali kuidagi maagiliseks. Pedro jutustas mulle uduste hommikute kohta ühe loo. Nimelt oli 14.sajandil Portugali kuningas läinud Marokosse vallutusreisile, kuid ei tulnud enam tagasi. Keegi ei tea, mis juhtus. Seepeale ennustasid mustlased, et kuningas tuleb tagasi ühel udusel hommikul. Ja portugallased ootavad udustel hommikutel oma kuningat siiamaani tagasi. Nii armas lugu :)

Kõigepealt võtsime suuna Sintrasse, mis on linn Lissaboni lähedal. Sintra pidi olema eriline selle poolest, et seal on tavaliselt võrreldes Lissaboniga külmem kliima. Vot, ma ei tea, kuidas see asi siis ikkagi on, aga kui mina seal olin, ei olnud kohe üldse külm. Tegelikult selgus hoopis hiljem, et Lissabonis on jahedam kui Sintras – aga pidi ju vastupidi olema!
Teine pool päevast oli siis Lissaboni jaoks. Tuleb tunnistada, et ega ma just väga palju seda ei näinud.. Käisime näiteks Jeronimo kloostri juures, mis oli minu jaoks väga huvitav, sest seal on Portugali maadeavastaja Vasco da Gama haud. Muud midagi väga erilist Lissaboni juures ei oskakski välja tuua.
Sealsamas lähedal oli ka üks Portugali kreemikookide kohvik, mis pidavat Pedro sõnul kuulus olema. Kuna aga järjekord kohvikusse ulatus isegi uksest välja, ei viitsinud ma seal oodata. Ja pärast ma kahetsesin seda, sest vaatasin, et Facebookis oli ka minu Tartu ülikooli portugali keele õppejõud öelnud mulle, et ma kindlasti seal ära käiksin. Nojah, hilja juba.
Õhtul ostsime ühest kohvikust sööki kaasa ja sõime Pedro pool (kus oli muideks väga-väga külm) Ma pakkusin küll, et võin ise süüa teha, aga ta polnud väga huvitatud..

Portugal- 10. detsember

Minu kindel plaan oli ära vaadata see suur kuju, mis kõrgub San Francisco Golden Bridge’i meenutava silla juures. See oli 82 meetri kõrgune Cristo Rei kuju, mis meenutab natuke Rio de Janeiros olevat. Cristo Rei ehitati selle auks, et Portugal ei osalenud Teises maailmasõjas. Ma lihtsalt vaatasin seda kuju suu ammuli, see oli niivõrd muljetavaldav. Cristo Rei asub Alameda linnas, mis asub Lissabonist teisel pool jõge (neid kahte linna poolitab Tejo jõgi) ja see vaatab Lissabonile peale.. nagu valvaks.


Teine ülimalt muljetavaldav asi Lissaboni juures oli Ponte 25 de abril. Ma pole küll San Franciscos käinud, kuid minu arust on see sild praktiliselt samasugune. Varem kandis see Portugali kunagise diktaatori nime ja silda kutsuti Salazari sillaks. Nüüd on see 25. aprilli sild, sest just 25. aprillil kukutati diktaator võimult.
Täna võtsime suuna Portosse. Kuna Pedro teatas, et talle ei meeldi kiirteede eest maksta, siis läksime tavalisi teid mööda. Ja tema GPS näitas algul sõidu pikkuseks umbes 6 tundi. Suht masendav oli mõelda, et ma pean 6 tundi autos istuma. Lõppude lõpuks kujuneski kogu sõidu pikkuseks nii palju, sealhulgas ka see aeg, kui me käisime söömas. Praktiliselt kogu selle aja, kui pidin Pedro autos istuma, kuulasime mingit väga imelikku muusikat. Nende tundide jooksul leidus võib-olla umbes 5-6 lugu, mis mulle oleksid meeldinud. Üks muusikastiil, mis Pedrole väga meeldis, oli fado – traditsiooniline portugali nutulaul. Seda kuulata on lihtsalt ülimasendav. Kui ma saaksin portugalikeelsetest sõnadest aru, siis oleks ehk rohkem see muusikastiil meeldinud (kuigi ma olen aasta portugali keelt õppinud, on mul raskusi sellest aru saamisega, sest seda hääldatakse nii imelikult.. sõnu lugedes saan ma võrdlemisi hästi aru)
Pedro mäletas aastate tagusest ajast, et sel trassil oli üks hea toidukoht, mida ta poole teest meeleheitlikult otsis. Ja lõpuks leidis ka. Nojah, minule see koht ei meeldinud, ma saan aru, et see võib olla stiilne, aga minu arvates oli see pigem kõle. Aga vähemalt oli restoran väga odav- kahe inimese peale kokku umbes 8 eurot.
Vähe sellest, et GPS väitis meile, et meie sõit peaks kestma 6 tundi, juhatas ta meid lõpuks valesti ka, nii et me jõudsime kiirteele. Pedro oli just jõudnud öelda, et tema usaldab oma GPSi, kui me selle pärast valesse kohta hakkasime sõitma. Tundub, et ta suutis ära sõnuda.
Pedro sõbranna Maria pidi olema kooliga (ta teeb kaugõppes psühholoogia magistrit) hõivatud kuni kella kuueni õhtul. Nii et meie tegime poodides aega parajaks. Kuskil poole 7 ajal jõudsimegi tema juurde pärast järjekordset ekslemist GPSi tõttu.
Maria on 49aastane naine (aga uskuge mind, ma ei pakuks iialgi, et ta on 49), kes elab üksi kahetoalises korteris. Ta on korra abielus olnud, aga tal ei ole lapsi. Ta mainis ühe korra jutu sees, et talle aitas ühest abielust ja talle meeldib vaba olla. Maria kodu oli ausalt öeldes üsna sassis ja ta vabandas ka sellepärast. Tal ei olevat lihtsalt üldse aeg koristada – nimelt ta töötab pangas, mingil määral psühholoogina, õpib hindi keelt ning teeb psühholoogia magistrit.
Tema kodus oli tugevalt tunda viirukilõhna ning ümberringi vaadates oli aru saada, et ta armastab India kultuuri. Ta on Indias juba kolm korda käinud ja talle meeldib seal. Ma olen vist ainus imelik, kes ei ihka Indiasse tagasi.. Muidu on Maria üldse üsna palju reisinud, näiteks on ta käinud Kuubal ja Brasiilias.
Läksime õhtul sööma francesinhasid, mis on tüüpiline Porto söök. Põhimõtteliselt on see midagi võileiva sarnast, mis sisaldab saia, sinki, pihvi, juustu ja mõnel juhul on peal ka muna. Ümberringi on kaste, mille sees on friikartulid. Ma ei tea, minule see söök väga ei meeldinud. Minu jaoks oli see veidi liiga vürtsikas ja suur ka.
Pärast õhtusööki kõndisime mööda linna ringi. Porto meenutas mulle õhtul Tartut – kõik noored on joogid käes väljas ja tšillivad niisama. Selleks, et joogitopsid ära ei kaoks või maha vedelema ei jääks, pannakse öösiti veel lisapinke. Linnavalitsus mõtleb ikka kõigele.
Kuna mina ja Pedro olime üsna väsinud, siis me väga pubidesse ei läinud. Maria see-eest pakkus meile enda juures kuulsat Porto veini, mis oli minu arvates ülimalt vastik... Aga viisakusest ajasin selle alla, sest ta oli enne seda rääkinud meile, kui hea see vein on.

Portugal- 11. detsember

Kuna ajasime poole ööni juttu, sain lõpuks 6 tundi magada. Tänaseks oli plaanis mööda Portot käimine ning hiljem pidime minema mingisse väikelinna Porto lähedal.
Maria küll ei ela päris Portos, vaid Portost teisel pool silda asuvas linnas Gaias, aga ta tegi meile tõeliselt hea ekskursiooni. Võrreldes Pedroga ringikäimisega oli see väga hea, sest Pedro ei osanud ja viitsinud rääkida ega olla. Kui ma kuhugi tahtsin minna, tegi vingus nägu.. see polnud väga meeldiv. Maria aga, nagu ma juba ütlesin, näitas väga huvitavaid kohti. Ta oli need kohad juba mõned nädalad tagasi ühe tiibetlasest sõbraga läbi käinud.
Porto kõige suurem vaatamisväärsus on ilmselt Dom Luisi sild, mis oli loodud Gustave Eiffeli firma poolt. Kui seda vaadata, siis näeb ka sarnasusi Eiffeli torniga Pariisis. Autod saavad sõita nii silla ülemisel kui alumisel osal. Sõitsime tõstukiga üles ja kõndisime ülemisel osal, mis oli ülimalt lahe. Kui tramm sõitis üle silla, siis oli tunda isegi silla vappumist.
Portos on veel üks üsna tuntud sild (nime ma enam ei mäleta), mille kohta Maria rääkis, et kui see valmis, arvasid kõik, et see kukub kokku. Ja seetõttu tulidki ajakirjanikud üle maailma selle silla avamist vaatama, et kokkukukkumist jäädvustada. Aga sild ei kukkunudki kokku ja seisab seniajani püsti, umbes 50 aastat juba.
Porto linnas asub üks raamatupood, mis pidavat olema oma kauniduse poolest maailmas kolmandal kohal. Kuigi see on enamasti pühapäeviti kinni, oli see seekord nagu tellitult lahti. Raamatupood oli tõesti armas, selles oli midagi maagilist.
Porto asub ookeani ääres ja seega käisime ka ookeani vaatamas. Olen Atlandi ookeani varemgi näinud, kuid ujunud pole ma selles kahjuks veel kordagi. Lisaks sellele olime täpselt selles kohas, kus Douro jõgi suubub ookeani. Maria ütles, et nägi mõned nädalad tagasi seal ka ühte laulatust.
Pärastlõunal pidime minema Bragasse ja ühte keerulise nimega linna. Pedro oli nii laisk ja üldse ei viitsinud, aga siiski läksime Bragasse ning selle lähedal asuvasse kohta nimega Bom Jesus. See koht pidi olema eriline selle poolest, et seal on üks kallak, millele autoga minnes ja gaasi lahti lastes ei veere auto mitte allapoole (mis on loogiline), vaid ülespoole. Pedro ütles, et ta oli seda kaks korda proovinud. Aga kurja, meil ei vedanud ja meie puhul see „võlujõud“ (ilmselt Maa magnetväljad) ei toiminud. Kui ma Mariale seda rääkisin, ei suutnud ta uskuda, et see ei toiminud ja ta arvas, et Pedro viis meid valele kallakule. Kui Maria sellest asjast ka teadis, siis ei saanud Pedro järelikult pada ajada.
Õhtul sõime Maria juures. Ta oli toonud välja mingi lauagrilli, mille sees oli kuum õli ja pudelikork (et õli õhku ei lendaks) ning millesse meie panime varda otsas oma toore liha ja grillisime seda. See pidi olema mingi prantsusepärane söögitegemisviis. Hästi lahe oli, aga mina seda oma kodus küll teha ei saaks- Anni oleks kohe jaol, kui toores liha laua peal on.
Sujuvalt hakkasime kuulama erinevaid portugali-ja eestikeelseid laule ning lõpuks laulsid Maria ja Pedro kaasa laulu „Käime katuseid mööda“ Oi jumal, kui naljakas see oli, nad laulsid nagu purjus eestlased.
Pedro tahab tulevikus eesti keelt õppida ja võib-olla ka Eestisse kolida (tal on üks sõbranna Eestis) ning seega püüdis ta minu portugali keele sõnastikust hääldada igasuguseid sõnu. See ei tulnud tal ikka kohe üldse välja. Ja just vahetult enne seda oli ta keksinud, et portugallased saavad kõikide keelte hääldamisega hakkama, kuna nad väänavad portugali keelt rääkides oma keelt piisavalt palju.. Tundub, et eesti keel on ikka portugallaste jaoks ka pähkel.
Kui rääkisin neile Laulvast revolutsioonist ja panin YouTube´is Tõnis Mäe „Koit“, siis hakkas Maria seda kaasa ümisema ja ütles, et teab kuskilt seda laulu. Naersime Pedroga, et küllap oli ta eelmises elus eestlane. See oli tõesti üllatav, et portugallane sellist laulu teab.

Portugal- 12. detsember

Pidime hommikul pool 5 tõusma, et kella 5 ajal juba välja minna. Minu lend pidi minema 06.35 ning sel päeval, kui ma Portugali läksin, avastasin, et Porto lennujaama hakkavad bussid minema alles alates kella 6st, nii et ainsad võimalused lennujaama saada olid takso või siis eelmisel õhtul sinna minemine ja siis seal ööbimine. Seega leppisime kokku, et Pedro viib mind lennujaama (lõppude lõpuks maksin ma talle ju bensiini eest 30 eurot)
Seistes järjekorras, et minna läbi turvakontrolli märkasin ma tuttavaid nägusid. Need olid ju erasmuslased Gironast! Mulle meenuski, et olin kuulnud, et nad on siin – päris vahva, et ma neid lennujaamas kohtasin. Etteruttavalt võin öelda, et nägin seda Sloveenia kutti lisaks ülejärgmisel päeval Barcelona-Girona rongis. Ta naeris veel, et ärgu ma oodaku, Eestis me kokku ei satu :D
Niisiis see oligi minu Portugali reisi lõpp. Ehk lähen ühel päeval sinna veel, sest Lõuna-Portugali ma ei jõudnud ja Porto Põhja-Portugalis meeldis mulle väga. Maria igatahes korrutas koguaeg, et kui peaksin tahtma tulla tagasi, siis olen alati teretulnud. Nii armas temast :)

Hispaania- 18. postitus (15. detsember)

Jõudsin esmaspäeva hommikul Gironasse, sain natuke koristada, asjad lahti pakkida ja muid vajalikke asju teha, kui oli juba aeg minna vastu mu Eesti sõpradele, kes tulid Gironasse ja Barcelonasse tšillima. Need olid siis Annes ja Mirjam. Annesega sain ma muide tuttavaks Indias olles (võib-olla keegi mäletab mu varasematest blogi sissekannetest), nii et päris vahva, et me siiamaani ikkagi aeg-ajalt suhtleme. Temaga kaasas olnud tüdrukuga sain ma aga alles siin tuttavaks.
Neil oli plaanis veeta esmaspäeva õhtu ja pool teisipäeva päevast Gironas ja edasi minna Barcelonasse. Annes kutsus ka mind Barcelonasse kaasa, nii et ma läksingi üheks ööks. Eks neil oli ka lihtsam, sest ei pidanud ei Gironas ega Barcelonas kaardiga jamama, et hostelisse minna. Ma ise ju teadsin, kus need hostelid asuvad.
Ööbisime Kabuli hostelis, mis maksis kõigest 9 eurot öö kohta. Sealhulgas oli sisse arvatud nii hommikusöök kui ka õhtusöök (tõsi küll, seda oli üks suur-suur potitäis ning seda jagati nii kaua, kuni see otsa sai – see juhtus umbes 7 minutit pärast õhtusöögi algust :D) Ma pole kunagi varem sattunud hostelisse, kus lisaks veel õhtusööki tasuta pakutakse. Muidugi oli ka asukoht tõeliselt hea. Kabuli hostel asub imeilusal Plaza Reiali väljakul (mis on meeldinud mulle juba sellest ajast, kui ma esimest korda Barcelonas käisin) ning see on umbes kahe minuti kõndimise kaugusel linna peatänavast.
Barcelonasse ööseks jäämine oli hea otsus, sest õhtu oli tõesti väga lahe. Käisime kolmes baaris ja ka tuntud Barcelona ööklubis Opium Mar. Mul oli seal käimise üle eriti hea meel, sest juba kolm aastat tagasi, kui ma keeltekoolis olin, kuulsin sellest kohast räägitavat. Ööklubi tegi lahedaks see, et see asus rannas, kuid tegelikult polnud seal suurt midagi erilist. Olime lõppude lõpuks seal umbes pool tundi.


Järgmisel päeval jalutasime natuke selles piirkonnas ringi, kus ma kolm aastat tagasi kaks nädalat elasin. Näitasin Annesele ja Mirjamile imeilusat Montjuici mäge ja sealt avanevaid vaateid. Õhtul pidin tagasi koju minema, kuigi hea meelega oleks jäänud Barcelonasse veel pikemaks ajaks.

Homme teen veel kuus tundi Õhtulehele tööd. Minu Õhtulehe ülemus Tarmo võttis minuga eelmisel nädalal ühendust ja küsis, kas olen nõus neid vahepeal aitama, kui neil peaks tekkima töötajate puudus. Olin muidugi nõus. Olen kaks korda teinud juba kuus tundi tööd ja homme on kolmas kord :)

Lõuna-Hispaania- 30. november

Sel nädalavahetusel (jah, seekord algas minu nädalavahetus juba kolmapäeval) oli mul plaanis käia Lõuna-Hispaanias. Pidime algul sinna minema ühe teise erasmuslasega, Poolast pärit Dominikaga, kuid ta hüppas alt ära, sest tal pidid sel ajal külalised tulema. Aga ma ei pahandanud, et pidin taaskord üksi minema. Mul pole üksi reisimise vastu midagi :)
Selleks, et Lõuna-Hispaaniasse, täpsemalt Sevillasse, lennata, pidin ma jälle minema Barcelonasse. Kui ma ei eksi, siis veel mõni aeg tagasi sai ka Girona lennujaamast Sevillasse lennata, aga Kataloonia valitsus tegi mingeid teatavaid kärpeid. Praegu saab Gironast Hispaaniasse lennata ainult Mallorcale.
Barcelonasse sõidu juures võiks ära märkida selle, et minu kõrval istus mingi imelik mees. Väga suure tõenäosusega kodutu, kellel polnud peas kõik korras. Tal olid sokkide asemel kilekotid jalgade ümber ja ta sügas ennast koguaeg. Õnneks pool tundi hiljem tuli piletikontrollija ning selgus, et tal loomulikult Barcelonasse sõiduks piletit ei ole. Kui see mees hakkas enda kilekotist igasugust pahna ja suitsukonisid välja tirima, ütles piletikontroll, et ma vahetaksin istekohta ja aitas mu sealt minema. Järgmises peatuses tõsteti see kodutu rongist välja.
Niisiis ilma mingite eriliste vahepeatusteta jõudsin ma Sevillasse. Õnneks oli lennujaamas terve Andaluusia turistiinfo, nii et ma sain kõigi nelja linna kaardi juba sealt. 2.40 eest sõitsin ma kesklina ning sealt pidin ma edasi võtma trammi. Kuna olin juba kaardi pealt leidnud üles selle koha, kuhu ma minema pean, leidsin oma hosteli võrdlemisi kergesti üles.
Päeva (võib-olla ka kogu reisi) parim vaatepilt oli Plaza Nueval (üks suuremat sorti väljak Sevillas), kus oli suur jõulupuu. Selle kõrval oli aga reas mitu apelsinipuud. Sellist kooslust oli minul kui lumiste jõuludega harjunul päris kummaline vaadata.
Aga nüüd, kui rääkida minu hostelist, siis oli see väga hea. See oli tõeline backpackerite ehk seljakotireisijate peatuspaik ja minu kogemuste põhjal ongi need kõige paremad. Üks öö hostelis maksis kõigest 10 eurot (uskumatult odav!) ning selle sees oli veel ka hommikusöök ja tervitusjook (sain valida, kas sangria, kokakoola või õlle vahel) Lisaks oli veel võimalik kasutada kööki ja arvuteid. See koht meenutas mulle Equity Pointi Gironas (kus ma ööbisin esimesel ööl Gironas), Edinburghi ja Reykjaviki hostelisid.
Õhtusööki tehes sain tuttavaks ühe Ameerikast (Bostonist) ja ühe Iisraelist pärit kutiga. Nad mõlemad olid Hispaanias vabatahtlikud ja hetkel Sevillas puhkusel. Vaatamata sellele, et nad olid sama programmi kaudu vabatahtlikud, said nad alles seal tuttavaks. Jaron, iisraellane, rääkis muide ka hispaania keelt, sest oli varem käinud Ladina-Ameerikas reisimas. Ka Guatemalas, nii et saime muljeid vahetada. Ta oli teine inimene, keda ma päriselus kohtan, kes oleks Guatemalas käinud.
Jaron rääkis, et ta teeb elus nii nagu süda käsib ja tema süda käskis nüüd lihtsalt kõik kodus jätta ja tulla Hispaaniasse vabatahtlikuks. Nii ta müüski enda auto maha ja lahkus töölt. Imetlusväärne.
Õhtul käisime veel hosteli baaris mingit instrumentaalbändi kuulamas.

Lõuna-Hispaania- 1. detsember

Eile olin näinud hostelis reklaami, et iga päev toimub tasuta linnaekskursioon. Jah, idee poolest on see tasuta, aga tegelikult oodatakse selle eest jootraha. Olin ühel sellisel ekskursioonil juba Edinburghis käinud, nii et teadsin, kuidas see toimib.
Hostelis oli kirjutatud, et selle ekskursiooni jaoks toimub kogunemine 11. 15, kuid tänu sellele, et ma juhuslikult pool 11 trepist alla kõndisin, märkasin, et ekskursiooni aega on muudetud. Ja see ongi täpselt 10.30. See mees, kes parajasti ekskursiooni aega muutis teadete tahvlil, lubas mu ära oodata, kuni ma võtan ülevalt oma asjad. Mul vedas.
Dario, kes mu ekskursioonile viis, on ise ka giid, kuid sel päeval ta ekskursiooni ei teinud. Tegelikult on ta itaallane, kes on aastaid Sevillas elanud. See jäigi mul küsimata, miks ta Põhja-Itaaliast Lõuna-Hispaaniasse kolis.
Lisaks minule olid veel ekskursioonil kaks ameeriklast, kolm austraallast, üks argentiinlane, üks bulgaarlane, üks rootslane ja üks sakslane. Giid oli aga pärit New Yorgist, kuid oli nüüdseks poolteist aastat Sevillas elanud.
Muide, see Bulgaarist pärit tüdruk on praegu Valencias Erasmuse õpilane. Uurisin talt, ega ta seal eestlasi ei tunne, kuid kahjuks mitte. Eks Valencias on erasmuslasi hulga rohkem kui Gironas. Valencia on ju Hispaanias suuruselt kolmas linn.
Argentiinlane aga tegi oma magistrikraadi Barcelonas ja seega on käinud ka Gironas. Nüüd on ta oma kraadi kätte saanud ja enne Argentiinasse tagasi lendamist reisib veel natuke ringi. Ta oli Sevillas mingite oluliste tennisevõistluste pärast, kus osalevad maailma parimad tennisemängijad. Finaalis olid Hispaania ja Argentiina ning võitjaks osutus Hispaania. Piletid nendele mängudele läksid talle maksma umbes 240 eurot.
Lisaks sellele läheb ta varsti Madridi vaatama FC Barcelona ja Real Madridi mängu. Nende kahe tipptasemel meeskonna matšile maksis pilet 300 eurot. Tundub, et sellel argentiinlasel rahast puudust ei ole.

Kui nüüd rääkida natuke ekskursioonist, siis oli see väga huvitav. Käisime muuhulgas vaatamas kohta, kus Columbus oma Ameerika avastamise merereisi alustas ja vaatasime ka kunagist tubakavabrikust, kus olevat töötanud novellikangelanna Carmen (Prosper Merimee kirjutatud raamatust „Carmen“) Selle tubakavabriku kohta nii palju, et seal töötasid naised alasti, sest seal oli nii palav, et muidu oleksid nad koguaeg higistanud. Praegu on see tubakavabrik muudetud ülikooliks.
Sevillas on ka 85aastase Alba hertsoginna Cayetana Fitzi kuju. Giid rääkis meile, et tegemist on niivõrd rikka naisega, et on võimalik ainult tema omanditel liikudes Põhja-Hispaaniast Lõuna-Hispaaniasse jõuda. Ja see on päris pikk maa- juba Barcelonast Granadasse on 1000 kilomeetrit, nii et põhjast lõunasse võiks olla kuskil 1200-1300 kilomeetrit.
Inimestele aga see hertsoginna vist väga ei meeldi, sest alles hiljaaegu jäeti tema kuju juurde teade, et ta võiks juba ükskord surra. Eks inimesi vihastab see, et ühel inimesel on nii palju raha. Aga kõik see raha on tegelikult päritud, seda ma kahjuks täpselt ei tea, kust ja kellelt. Me kirjutasime alles suvel Õhtulehes sellest, et hertsoginna plaanib abielluda endast mitukümmend aastat noorema riigiteenistujaga. Oktoobris nad abiellusidki ja ükski hertsoginna kolmest lapsest pulma ei ilmunud.
Sevillast voolab läbi Guadalquiviri jõgi, millest ühele poole jääb üks linnaosa Triana ja teisele poole ülejäänud Sevilla. Inimesed Trianas aga nimetavad linnaosa oma päris linnaks. Giid rääkis, et kohtas hiljuti ühte 82aastast naist, kes väitis, et tema pole mitte kunagi silda ületanud ja Sevillas käinud.. uskumatu. Triana kohta veel nii palju, et just seal sündis hispaanlastele omane tants flamenco.

Käisime veel imeilusal väljakul Plaza Españal. Ma tõesti ütlen imeilus, sest ma pole kunagi näinud nii ilusat väljakut. Lilled, purskkaevud, sillad, pisikene tehisjõekene, kus saab paadiga sõita – see kõik teeb väljaku eriliseks. Ja oi, kui palav seal oli. Täitsa uskumatu, et 1. detsembril võib nii palav olla. Giid naeris, et hea, et me seal veel augustis ei olnud. Siis on kuumus väljakannatamatu.
Pärast seda, kui ekskursioon läbi sai, läksime veel kõik koos sööma. Restoranil on päris hea diil tehtud, kui giidid inimesi alasti sellesse kohta kutsuvad. Muide, peab ära mainima, et klasse kokku lüües ütles meie giid Bryan praktiliselt puhtas eesti keeles „terviseks“ Lahe, et ta seda sõna teadis.
Täna pärastlõunal oli mul plaanis minna juba järgmisesse linna- Córdobasse. Hea, et ma sellest sõidust Dariole rääkisin ja sain teada, et bussijaam, kust see buss pidi minema, on minu hostelist 10 minuti kaugusel. Ma arvasin, et see buss väljub samast kohast, kuhu oli tulnud lennujaam a buss. Seega mul vedas väga, et seda teada sain, muidu oleksin ma võib-olla bussist maha jäänud, rääkimata sellest, et ma oleksin kulutanud trammipiletite peale raha.
Igatahes jõudsin Córdobasse kella 6 ajal, kella 7ks jõudsin hosteli. Hosteli koduleheküljele oli kirjutatud, et kui ma jõuan pärast 6, pean ma sellest teada andma, sest kedagi ei pruugi enam kohal olla. Kuigi ma kirjutasin neile enne reisi algust e-kirja, et ma tulen hiljem, läksin ma sinna kohale ikkagi raske südamega. Mul oli meeles minu ebameeldiv Firenze hosteli kogemus, kus mitte kedagi ei olnud kohal ja ma pidin ise kuidagi sisse saama.
Aga õnneks oli kõik Córdoba hostelis hästi ja retseptsioonitöötaja oli ilusasti kohal. Ta jäi sinna lausa kella 12ni öösel.
Bryan oli mulle täna soovitanud, et kui tahan Granadas Alhambrat (hiljem räägin täpsemalt, mis see on) vaatama minna, siis peaksin ma pileti enne ära broneerima… teine võimalus oleks tunde järjekorras oodata ja siis ei pruugi ka piletit saada. Hostelis hakkasingi seda broneerima ja selgus, et tõepoolest enamik pileteid on ära ostetud. Et minna paleed vaatama, pidin valima sobiva kellaajal ja hommikupoolikuks oli saadaval ainult üks pilet kella 9ks ja umbes 160 piletit 8.30ks. Kõik muu oli kuni kella 2ni otsas. Eks siin mängis rolli ka see, et tegemist oli laupäevaga.
Mina siis võtsin ära viimase kella 9se pileti ja maksin selle eest veidi üle 10 euro. Ja see oli veel õpilaste soodushind.

Lõuna-Hispaania- 2. detsember

Magama läksin ma kuue voodiga toas üksi, kuid öösel tulid veel kaks tüdrukut. Hommikul sain nendega tuttavaks ja nad pakkusid, et võiksin koos nendega tulla linna peale. Ma olin loomulikult nõus.
Need kaks tüdrukut olid Mazy Inglismaalt ja Jennifer Šotimaalt. Hetkel elavad nad aga Huelvas, kus on ka erasmuslased. Aga neil on mingi eriline praktika, et nad mitte ei õpi ülikoolis, vaid õpetavad seal lastele inglise keelt. Selgus, et tegelikult õpivad ka nemad ülikoolis hispaania keele filoloogiks, kuid nii palju, kui ma kuulsin neid rääkimas, siis nende keeleoskus just väga hea ei ole. Ja pealegi, kui ma pakkusin, et räägiks, siis hoopis hispaania keeles, mitte inglise keeles, siis nad eelistasid seda mitte teha. Mulle tundus, et neile ei meeldigi tegelikult ülikoolis hispaania keelt õppida (Mazy väljendas ka seda suhtumist teatud määral), sest kui see meeldiks, siis nad tahaksid seda igal võimalusel rääkida. Nagu mina tahan.

Paari tunniga vaatasime ära Córdoba suurimad vaatamisväärsused. Kõige tähtsam oli neist mošee-katedraal, mis oli ehitatud mošeena, kuid pärast kristlaste tagasivallutamist muudeti see katedraaliks. Võib-olla ootasin ma Córdobast natuke rohkem kui ta tegelikult oli. Eks sellel oli oma osa minu esimesel hispaania keele õppejõul Juanil, kes on Córdobast pärit. Tema kiitis alati oma linna ja rääkis, et see on kõige ilusam. Córdoba oligi armas ja ilus, kuid mulle meeldis näiteks Sevilla rohkem.
Ka Jennifer ja Mazy leidsid, et pole suurt midagi enam vaadata, sest kui mina kella 3 ajal hakkasin bussijaama minema, plaanisid nemad, et võiks õhtul kinno minna.
Buss Granadasse oli täis ja kui ma asjadest õigesti aru sain, siis oli lausa samale marsruudile pandud kaks bussi, sest nii palju inimesi tahtis bussile. Tänu sellele, et üks kahest bussist läks otse Granadasse (mille nimi tuleneb muide granaatõunast) ja ei teinud vahepeatumisi, jõudis see pool tundi varem kohale kui plaanis kirjas oli.
Granada hosteli retseptsioonitöötaja rääkis küll täiusliku hispaania keelt, kuid tema heledate juuste järgi võinuks arvata, et hispaanlane ta küll pole. Ei olnud jah. Ta osutus rootslaseks, kes oli tükk aega Hispaanias elanud. Seda ma kahjuks ei tea, mispärast. Minu nime järgi arvas ta aga, et mina olen soomlane.
Kuna selles hostelis oli ka köök, läksin ma lähedalasuvasse toidupoodi endale süüa ostma. Pood oli pisike ja omanikust müüja hakkas mulle kõiksugu jõulumaiustusi pakkuma. Neid oli ligi kümmet erinevat sorti, aga ma võtsin proovida ainult pooli, igaühte üks. Müüja (vanem mees) andis mulle lausa poes kahte maiustust proovida. Need maiustused olid sellised üsna kuivad küpsised, mis pudenesid hästi kergesti. Enamasti sisaldasid need mandleid või aniisi.
Aga siis, kui ma hakkasin just minema hostelis süüa tegema, küsis üks mees, kas ma ei taha tulla nendega (lisaks temale oli veel kolm inimest) tapase tuurile. See pidi maksma 2 eurot ja saime erinevates kohtades erinevaid tapaseid proovida. Põhimõtteliselt on „tapa“ minimõõtmetes söök ja nii palju, kui mina aru sain, võib tapa olla ükskõik milline söök. Nägin tapana ka friikartuleid pihvidega ja kartulisalatit.

Meiega koos olid siis Barcelonast pärit Alfonso ja Carlos ning Austraaliast pärit Jean. Ekskursiooni eestvedaja oli kohalik Guillermo. Jube mõnus oli see, et me kõik oskasime hispaania keelt ja saime hispaania keeles suhelda. Inglise keeles olekski natuke nadi olnud, sest Barcelonast pärit poisid oskasid seda väga vähe. Muide, ka Jean elab praegu Hispaanias. Ta õpetab Córdoba lähedal lastele inglise keelt ja ta rääkis tõesti väga hästi hispaania keelt. Carlos aga tegi mulle komplimendi, et ma räägin hispaania keelt hästi, sest ma saan isegi aru, kui tema räägib. Ja enda sõnul pidi ta üsna kiiresti rääkima.
Mainisin ennist, et tuuri hind pidi olema 2 eurot ja seda kinnitas algul ka Guillermo. Tegelikult kujunes mul selle hinnaks veidi üle 10 euro. Nimelt oli asi selles, et iga söögi kõrvale tuli jook võtta. Ma sõin nelja erinevat (pisikest) sööki ja iga söögi kõrvale siis 2eurone jook. Kui ma ühe korra ütlesin, et ei taha teist jooki, ütles Guillermo, et iga söögi kõrvale peab joogi võtma. Oota, aga kuhu jäi see kahe euro jutt? Minu meelest oli see üsna ebaviisakas, sest äkki poleks mul rohkem raha olnud? Aga noh, vähemalt oli tore õhtu. Magama sain lõpuks umbes poole 2 ajal.

Lõuna-Hispaania- 3. detsember

Selleks, et jõuda kella 9ks Alhambra juurde, oli mul vaja ärgata pool 8 hommikul. Pidin hommikul veel asjad kokku panema ja hommikusööki sööma. Tuleb tunnistada, et ikka päris raske oli üles ärgata, oleks võinud eile varem magama minna.
Alhambrasse läksin ma bussiga, sest ei tahtnud hommikul ekslema hakata ja pealegi oli mul kella pealt minek sinna. Jõudsin mõni minut enne kella 9 palee juurde.
Niisiis, selgitaksin natukene, mis see Alhambra õieti on. See on paleede ja kindluste kompleks, mille lõid kunagi maurid ehk Hispaaniasse sissetunginud araablased. Lõuna-Hispaania oli kunagi sajandeid araablaste võimu all ja seega on seal islamikultuur ja nende arhitektuur üsna tugev. Ja just 14. sajandil ehitatud Alhambra on Granada kõige suurem vaatamisväärsus. Samuti nimetatakse seda üheks Hispaania suurimaks vaatamisväärsuseks.


Mulle meenutas Alhambra ausalt öeldes natukene India Taj Mahali. Üldse mitte arhitektuuri poolest, vaid seepärast, et seda käib iga päev vaatamas niivõrd palju inimesi ning seda peetakse riigi suurimaks vaatamisväärsuseks. Hästi palju oli paleedes seest sellist peent käsitööd, mida täheldasin ka Taj Mahalis.
Mulle üldiselt see koht meeldis, kuid see pole kindlasti mu lemmikvaatamisväärsus. Minuga Granada hostelis samas toas olnud hispaanlane väitis see-eest, et Alhambra on kõige ilusam asi, mida ta elus näinud on.
Pärast kahte ja poolt tundi Alhambras (see on ju hästi suur kompleks) käisin ma niisama Granada peal ringi ja lõin aega surnuks. Kell 4 läks minu buss Málagasse. Buss oli jälle peaaegu täis ja bussile tahtis mingi teise piletiga saada ka üks naine, väites, et tal on vaja Málaga lennujaama minna ja muidu jääb ta lennust maha. Nojah, etteruttavalt võin öelda, et tegelikult nägin teda järgmisel päeval lennujaamas, nii et ta ajas bussijuhile pada.
Et hosteli jõuda, pidin ma sõitma kahe bussiga. Mõlemal korral ütles bussijuht mulle mitmes peatus on ja ma pidin ise maha minema ning mõlemal korral oleksin ma õigest kohast ka mööda sõitnud! Asi polnud selles, et ma lugeda ei osanud, vaid selles, et bussijuht lihtsalt ei peata, kui mahaminejaid või pealetulijaid ei ole (Gironas on ka nii) Minu arust võiks ikka peatada siis kõigis kohtades, kui juba käskida mul peatusi lugeda…

Seekord ei olnudki siis minu hostel kesklinnas, kuid see-eest oli minu toal vaade merele. Jube kahju, et ma polnud kuu aega varem tulnud siia, oleks vähemalt päevitada saanud. Seesama hostel on muide mingil aastal hääletatud ka maailma kümne parima hosteli hulka. Nii et mul oli au :D

Lõuna-Hispaania- 4. detsember

Kuna hostel oli kesklinnast kaugel ja mul ei olnud väga pikalt aega, otsustasin käia oma suure kotiga mööda linna. Enne seda jalutasin veel mööda rannaäärt. Kastsin korraks ka jalad vette, ei olnudki nii külm kui oleks võinud oodata.
Kuna mul oli siis suur kott kaasas, ei saanud ma ronida mäkke, kus asusid linna olulised vaatamisväärsused Alcazaba (millest olevat saanud inspiratsiooni Granadas asuv Alhambra) ning Gibralfaro loss. Málaga on tuntud veel ka selle poolest, et seal kasvas üles kuulus maalikunstnik Pablo Picasso. Linnas on isegi Picasso muuseum.
Bussijaama lennujaama bussile suundudes olin ma just mõelnud, et tundub, et hakkab kiireks minema, kui nägin ette sõitmas lennujaama suunduvat bussi! Sellel oli mingi vahepeatus, nii et mul täitsa vedas ja sain kohe bussi peale.
Muide Málaga lennujaama nimetus on Málaga- Costa del Soli lennujaam. Samamoodi nagu Girona lennujaama nimi on Girona Costa Brava lennujaam. Tundub, et turimispiirkondade järgi on saanud nime ka lennujaamad.

Hispaania- 17. postitus (27. november)

Tahtsin sel nädalavahetusel (või siis reedel ja laupäeval) käia ära Andorras, kuid kuna ma vaatamata antibiootikumitele ikka veel köhin, siis ei riskinud sinna minna. Ja olgem ausad, mu ema nõudis, et ma lubaksin, et ma ei lähe kuhugi.
Aga ega ma päris kogu aja kodus ka ei istunud. Laupäeval käisin ära Olotis (sinna olen tahtnud juba tükk aega minna) ning Besalùs. Need mõlemad on Gironast tunni kuni pooleteise tunni sõidu kaugusel (Olot on kaugemal)

Olotisse tahtsin ma minna, sest kuulsin, et seal on keset linna vulkaan. Tõsi küll, 94 meetri kõrgune Montsacopa vulkaan ei ole enam aktiivne ja Wikipedia andmetel purskas ta viimati 100 000 aastat tagasi. Sellest, et vulkaan pole hulga aega pursanud, andis tunnistust ka see, et vulkaani otsa on loodud üks kirik. Ja see kirik ei tundunud just kuigi moodne ehitis olevat. Vulkaanikraater oli aga selline nagu Kassitoome :D
Siiski võtsin vulkaanijalamilt ühe laavatüki. Guatemalast Pacaya vulkaanilt mul juba üks tükk on kodus.
Tegelikult pidi Oloti ümber olema aktiivseid vulkaane ka, aga nende avastamiseks oleks pidanud auto olema. Ühed erasmuslased käisid seal autoga ja juhtus nii, et vulkaan hakkas laavat välja ajama. Nii et inimesi hakati evakueerima, täiesti hull.

Siis käisin veel Besalùs, mille kohta kuulsin hiljuti, et see on väga ilus koht. See tõesti oli, võib-olla üks ilusamaidki Girona ümbruses. Eks te kõrvalolevalt pildilt vaatate ise. Kuigi kesklinn oli tõeliselt armas, siis sai kõik juba tunni ajaga vaadatud…

Muide, sain nüüd teada, miks üliõpilased streikisid. Katalaan Jordi rääkis, et katalaani valitsus võttis ära osa rahast, mis oli mõeldud ülikoolidele (sama olevat tehtud ka tervishoolekandega) Samuti pidavat ülikoolide tase langema. Jordi ütles, et see raha võeti ülikolidelt ära, sest kui nad poleks seda teinud, oleks Hispaania hetkel samas olukorras nagu Kreeka.

Küpros- 17. november

Vahetult enne Küprosele minekut sain ma Girona bussijaamas kokku Erichi ja Jeremyga, kellega sain tuttavaks Santiago de Compostelas. Ma vist mainisin oma Santiago blogis, et Erich jättis oma joogipudeli kogemata maha ja ma võtsin selle endaga Gironasse kaasa. Igatahes, nüüd saime temaga kokku ja ajasime veel enne bussi peale minekut juttu. Ta pidi tulema juba eelmisel päeval, et saaksime pikemalt kohvitada ja Girona peal ringi käia, kuid ta ei saanud kahjuks tulla. Ma ei tea, kas ma seda oma eelmises blogis mainisin, kuid Erichilt kuulsin ma oma uue reisimoto. Ta ütles mulle Ernst Hemingway lause „All the life you have or ever will have is today, tonight, tomorrow, today, tonight, tomorrow over and over again, I hope.“ (Kogu elu, mis sul on või iial saab olema, on tänane, täna õhtu, homne, tänane, täna õhtu ja homne ikka ja jälle uuesti, loodetavasti.)

Lennujaama jõudsin ma liiga palju varem nagu tavaliselt, aga no parem varem kui hiljem. Ooteruumis passides märkasin ma ühel hetkel, et mingid turbanitega moslemid on visanud vaiba nurka ja palvetavad. Okei siis. Ma olin varemgi sellist palvetamist näinud, aga no mitte Hispaanias lennujaamas. See pani tõesti muigama. Ma arvasin, et äkki need on Küprose türklased, aga siiski mitte – nägin hiljem nende passidelt, et nad on nii Hispaania kui Andorra kodakondsed.
Lennule minnes avastasin ühe tõsiasja. Ryanairi kodukal on kirjas, et kui oled juba online check-ini tehes kirjutanud oma dokumendi numbri, siis seda enam internetis muuta ei saa ja väravas kontrollitakse seda. Andsin ID-kaardi asemel passi ning töötajal polnud sellest sooja ega külma. Ma olin seda juba tükk aega kahtlustanud, et tegelikult nad ei kontrolli dokumendi numbrit.
Lennuk oli praktiliselt täis. Lootsin, et keegi minu kõrvale ei istu, aga no looda sa. Minu kõrvale istus üks mees, kes hakkas minuga juttu rääkima praktiliselt viis minutit pärast seda, kui ta oli maha potsatanud. Esimene emotsioon oli, et no see veel puudus. Nimelt tahtsin ma lennusõidu ajal magada ja tema kõrvalt polnud mul pääseda mitte kunagi. Mõne ja pärast hakkas tunduma, et see oli päris tore, et ta minuga juttu ajama hakkas.
Niisiis tema oli kreeka-küproslane Simos (Küprosel elavad tegelikult kreeklased ja türklased, kuid neid nimetatakse kreeka-küproslasteks ja türgi-küproslasteks), kes elab Limassolis. Barcelonas oli ta enda ülemusega (kes istus teisel pool tema kõrval ja rääkis mingite tuttavatega) käinud ärireisil. Nimelt tegeles nende firma mingite Engino mänguasjade tootmisega, Simose boss on ise selle mänguasja looja. (Engino pidi olema mingi poistele suunatud mänguasi, mis pidi kiiresti populaarsust võitma. Nii et kui see mänguasi ühel päeval kuulus on, siis võin öelda, et kohtusin selle loojaga kunagi ;) ) Just vahetult enne reisi oli ka neil mingi ärikohtumine, seepärast olidki nad ülikonna ja viigipükstega.
Ma sain tänu Simosele kõiksugu asju Küprose kohta teada. Ta kinnitas mulle, et Küprosel on bussiliiklus tõeliselt halb ja kohalikud praktiliselt ei kasutagi seda, sest kõigil on oma auto. Olin ise ka märganud, et bussid käivad kuidagi harva ja kummaliselt, kui olin eelnevat uurimistööd Küprose kohta teinud.
Selleks, et ma täna oleksin oma ööbimiskohta saanud, oleksin pidanud kasutama kahte bussi. Aga ma polnud üldse kindel, kas Oroklinisse (küla 7 kilomeetri kaugusel Larnacast) enam nii õhtul mingit bussi läheb. Simos soovitas mul aga lennujaamast takso võtta. Tema arvas, et selle hinnaks võis olla 10-12 eurot. Ta ütles veel, et kui ta poleks oma bossiga, siis viiks ta mu sinna Oroklinisse ära.
Mainisin juba, et Simos elab Limassolis, mis on täiesti lõunarannikul. Küprose põhjaosas, mis on 1974.aastast Türgi võimu all on ta elu jooksul ainult ühe korra käinud ja oli seal vaid viis minutit. Mingi sõbranna oli ta ära veennud, et ta tuleks, aga tegelikult on Simosel põhimõte, et ta ei taha Türgi osasse minna. „Miks peaksin ma oma riigis ühest kohast teise minemiseks passi näitama?“ ütles ta. Ma sain tegelikult temast suurepäraselt aru, sest kui ma kujutan ette, et näiteks Venemaa on okupeerinud Ida-Eesti ja sinna sisenemiseks peab näitama dokumenti, siis ei tahaks mina ka sinna juba põhimõtte pärast minna.
Venemaast rääkides.. ma sain teada, et Küpros ja Venemaa on suured sõbrad. Enne seda, kui Küpros 2004.aastal Euroopa Liiduga ühines, said küproslased Venemaal ilma viisata käia ja vastupidi. Nüüd on viisa vajalik, aga nad saavat selle hästi kiiresti. Küprosel pidi väga hea näitaja olema see ka, kui sa oskad vene keelt, sest neil on seal palju vene turiste. Simos ise õpib ka keeltekoolis vene keelt (tema sõnul pidi vene ja kreeka keel selles suhtes sarnane olema, et lausejärjestus on sama) Igatahes, kõike seda arvestades ei imesta ma nüüd, miks tädi Vilma (minu Venemaal elav tädi) suvel perega just Küprosel käis.
Mul oli plaanis, et ma lähen Küprosel Larnacsse, Nicosiasse, Kyreniasse ja Famagustasse. Viimasesse tahtsin ma minna just seepärast, et seal pidavat olema Shakespeare’i teose „Othello“ tegevus toimunud. Simos aga imestas, et miks ma sinna tahan minna, see on ju täiesti tühi linn. Mis mõttes tühi!? Selgus siis, et asi oli nii, et kui türklased 1974.aastal Põhja-Küprose endale võtsid, võtsid nad suurema osa kui oli mingi kokkulepe ette näinud. Ja siis jäi mingi jutt, et Famagustas (mis kuulub Türgile) ei ela enam ühtegi inimest seni, kuni olukorrale on leitud lahendus. Seda lahendust ei ole leitud ja seega on linn tühjana ligi 40 aastat seisnud. Tegelikult praegu sellele mõeldes oleks see linn võib-olla just huvitav olnud.. aga kindlasti oleks seal päris kõhe ka olnud.
Kui see kolm ja pool tundi kestnud lend oli viimaks lõpule jõudnud, küsisin ma lennujaama turistiinfost igaks juhuks üle, kui palju nende arvates taksoga Oroklinisse on. Sealt öeldi, et 25-30 eurot.. ehk siis poole rohkem kui Simos oli öelnud. Seevastu pidi aga buss Larnacasse minema 10 minuti pärast. Otsustasin joosta bussile ja siis linnast otsida mõne bussi või võtta takso. Aga kuna see busside süsteem oli isegi lennujaamas nii segane, jooksin ma valesse kohta. Kui lõpuks õigesse kohta jõudsin, oli minu kella järgi mõni minut bussi väljumiseni. Aga peatuses polnud mitte kedagi, arvata oli, et buss oli juba ära läinud. Järgmine seesama buss pidi minema KAHE TUNNI pärast. Täiesti uskumatu – kuidas on võimalik, et lennujaama buss nii suure intervalliga käib. Oli olemas veel mingi buss, mis pidi Larnacasse minema ning see pidi väljuma umbes 50 minuti pärast. Nii ma siis ootasingi seal bussipeatuses. Umbes 5 minuti pärast sõitis ette üks buss.. oeh, oleks ma vaid selle peatanud.. pärast oma infolehelt vaadates nägin, et see viis ka Larnaca kesklinna. Oi, kui nõme see tunne oli.. ma lihtsalt lasin bussil enda eest minema sõita!
Natukese aja pärast tulid veel kaks inimest, kes lootsid, et see buss ikkagi tuleb veel. Olime siis umbes 20 minutit oodanud, kui üks neist pakkus välja, et võtaks kamba peale takso. Ma olin algul päris kahtlev, aga no mis seal ikka. Arvasime, et peame igaüks maksma 5 eurot, sest linnasõit pidi maksma 15 eurot. Aga lõppude lõpuks võttis taksojuht neilt kahelt teiselt 10 ja minult 20 eurot. Väidetavalt oli kulunud tal meie mööda linna maha panemiseks poole kauem aega kui tavaliselt.
See koht, kus ma ööbisin oli kolmetärnihotell. Selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, oli retseptsioonitöötaja ära läinud, nii et teda asendas põhimõtteliselt mingi suvaline töötaja (hiljem sain teada, et ta on kokk) Ja milline hotellipoolne möödalaskmine oli see, et neil ei olnud üles kirjutatud, kas ja kui palju inimesi sel päeval peaks tulema. Nad uskusid küll, et mul on broneering tehtud, kuid ei teadnud, kui palju raha nad peaks mult võtma. Kummaline suhtumine hotellil. Minu e-mailidele nad ka ei vastanud.
Igatahes ma olin broneerinud endale jagatud toa ja ütlesin seda ka töötajale. Millegipärast sain ma aga suure korteri – 22 euro eest sain ma isikliku kööginurga, elutoa, magamistoa, vannitoa ja kaks rõdu! See meenutas mulle natuke Kreeka hotelliuba, aga vaatamata sellele, et me tolle eest rohkem maksime, oli see palju suurem.
Ja siis oma hotellitoas ringi vaadates meenus mulle, et ka Küprosel on teistsugused elektripistikud ja ma unustasin oma adapteri Hispaaniasse! Oi, kui pahane ma enda peale olin! Ma olin selle adapteri spetsiaalselt Küprosele minekuks kaasa võtnud ja nüüd jätsin ma selle rõõmsalt maha. Aga õnneks oli teleka taga vajalik adapter ja ma sain seda kasutada digika aku laadimiseks.
Ma ei saanud hakkama soojenduse sisse panemisega, nii et ma läksin retseptsiooni juurde abi otsima. Niisiis saadeti mulle seesama kokapoiss appi. Kuna tal läks selle soojenduse sissepanemisega aega, siis hakkasime niisama juttu ajama. Ta rääkis mulle, et on pärit Nepaalist ja tuli Küprosele hotellijuhtimist õppima, sest see oli esimene koht, kuhu ta viisa sai. Samas talle Küpros eriti ei meeldi, sest tema arvates pidid inimesed ebaviisakad olema.
Kuna selgus, et Küprosel kraanivesi joogiks eriti ei kõlba, oli mul vaja kuskilt pudelivett osta. Alumisel korrusel olev baar oli kinni ja seega pakkus nepaallane, et sõidutab mind oma rolleriga lähedalasuvasse poodi. Pärast rolleriga sõitmist oli mul juustes selline lõhn, mis meenutas Mumbaid. Ehk siis see polnud hea lõhn.

Küpros- 18. november

Ilmateade oli ennustanud, et täna sajab Larnacas vihma, aga mind tervitas hommikul hoopistükkis päike.
Tahtsin hommikul duši alla minna, kuid ega seda sooja vett normaalselt ei tulnud. Olin tegelikult juba eile küsinud, et miks sooja vett ei tule ja siis selgus, et neil on päikesepatareid. Ja kuna õhtul päikest ei olnud, siis polnud ka sooja vett. Huvitav küll.. mina küll ei tahaks nii, et mu pesemas käimine sõltuks päikesest. Samas pidi Küprosel ka umbes 300 päikselist päeva aastas olema.
Plaanisin minna Larnacasse 10.30 bussiga. Nepaallane oli soovitanud mul minna natuke enne bussipeatusesse, mida ma ka tegin. Ei tahtnud eriti maha jääda, sest buss linna käib ühe korra tunnis. Kui jõudsin bussipeatusesse, küsisin seal suitsetavalt mehelt, kas see buss läheb Larnacasse. Ta vastas, et jah ja see väljub 10.30. Hiljem selgus, et see mees on bussijuht ning ta sõitis välja 5 minutit enne õiget aega, vaatamata sellele, et ta ise ütles mulle, et see väljub 10.30.
Oroklini küla meenutas mulle Tolo küla Kreekas, kus ma emaga viis aastat tagasi käisin. See tundus tõeliselt mõnus ja rahulik koht. Mõtlesin, et kui mul oleks raha, siis ma ostaksin enda vanematele siia suvekodu… aga jah, siis meenus, et plaan poleks eriti vettpidav, sest mu isale ei meeldi kuhugi reisida ja liiga kuum päike ka mitte.
Kui ma jõudsin Larnacasse otsustasin lihtsalt mööda rannaäärt jalutada. Nepaallane oli mulle eile öelnud, et ega Larnacas suurt midagi vaadata polegi ja soovitas mul mööda rannapromenaadi kõndida. Tuleb tunnistada, et rand oli seal ikka päris kole – mina küll ei tahaks seal päevitada. Aga päev ise oli võrdlemisi soe ja seetõttu ei kannatanud väga pikalt botastega ringi kõndida. Panin jalga need plätud, mille olin võtnud kaasa selleks, et võõras kohas duši all käia.

Sadamas pingil istudes nägin aga paari kassi. Seejärel tuli üks naine, kes tõi neile süüa ja ühtäkki jooksis igalt poolt kasse välja. Lõpuks oli neid kokku umbes 20. Selline tunne nagu oleks jälle Kreekas või Türgis. Kuna see naine tegi kassidele pai, siis tahtsin ise ka mõnele kiisule pai teha. See oli esimene kord, kui ma puudutasin kassi sellest ajast, kui ma Eestist ära tulin. Nojah, kiisusid oli jube vahva vaadata küll, aga varsti pidin minema juba bussi peale. Mingil määral oli vast hea, et ma neid kiisusid enne ei näinud, muidu oleksin kogu oma aja Larnacas – 2 tundi- kasside peale kulutanud.
Buss pealinna Nicosiasse (mis on kreeka ja türgi keeles Lefkosia) sõitis veidi üle tunni aja ja pilet maksis 3 eurot. Kui olime kohale jõudnud, siis juhatas bussijuht mind piiri äärde. Nimelt pidin minema türgi poolele ja sealt edasi sõitma rannikulinna Kyreniasse, kus ma ka ööbisin.
Piiri ääres pidin ma pisikese viisapaberi täitma, kus küsiti minu täisnime, dokumendi numbrit ja rahvust. Mulle pandi paberile tempel ja siis sain edasi minna. Simos oli rääkinud, et üle Nicosia kesklinnas asuva piiri minnes on erinevust näha juba 200 meetri jooksul. Ma ütleks isegi, et nii kaua aega ei läinud. Esimene asi, mis mind tervitas Türgi piiril, oli islamipalve heli. See oli uskumatu. Kas ma tõesti olin just ületanud riigipiiri?! Et jõuda piirini, kõndisin mööda Nicosia lõunaosa suurt tänavat (see tundus olevat peatänav), mis oli ääristatud kõiksugu moodsate poodidega. Põhimõtteliselt võis selle kohta öelda, et see on tõeline Euroopa. Nii pea, kui ma aga piiri ületasin, vaatasin mulle vastu turud. Kui ma poleks ise sellist muutust näinud, ei suudaks ma seda isegi uskuda! Igal pool olid Türgi lipud, kõik oli türgikeelne ja mind ümbritsesid türklased.


Piiri juures olevas turismiinfo punktis istuv naine juhatas mind sinna, kus saab võtta bussi Kyreniasse. Kui astusin bussi, tahtsin juhilt piletit osta. Ütlesin, et mul on eurod (Türgi osas kehtib Türgi liir) ja kui palju maksab pilet. Juht jäi hetkeks mõttesse ja ütles siis, et 2 eurot. Siis aga ütles minu selja taga üks naine, et piletimüüja tuleb tee peal. Seega tahtis bussijuht mulle tünga teha. Kuskil poole tee peal tuligi sisse pletimüüja, kellele ma pileti eest siis ka 2 eurot andsin (liiridega oleks pilet natuke odavam tulnud) Kusjuures üks mees, kes tuli mõned peatused pärast piletimüüjat peale, sõitis lihtsalt ilma piletita. Ma ei saa aru, mis selle süsteemi mõte on.
Üks asi oli veel naljakas, mida bussijuht tegi. Ta sõitis lihtsalt reisijatega koos bensiinijaama ja hakkas seal bensiini võtma. Ja mitte keegi ei teinud isegi teist nägu selle peale. Ma kujutan ette, et Eestis küll päris nii need asjad ei käiks.
Kui ma viimaks pärast umbes tund kestnud sõitu Kyreniasse jõudsin, sadas vihma. Ühel õlal oma suurt kotti ja teises käes vihmavarju hoides otsisin ma hosteli. Pingutustega leidsin selle viimaks üles. Olin kaheksa euro eest broneerinud voodi neljasesse tuppa, kus ei olnud mitte kedagi peale minu.
Hiljem hosteli fuajees diivanil istudes ja lugedes sain tuttavaks sakslase Steffeniga. Ta uuris, mis ma siin teen ja kas olen üksi. Kui kuulis, et olen tõesti üksi, kutsus mind enda ja oma viie saksa ja hispaania sõbraga välja. Kuna mul niikuinii polnud midagi targemat teha, siis olin nõus. Õhtul läksimegi Steffeni, tema sõprade Timi, Alexi, Stefanie, Charlotte’i ja hispaanlanna Macarenaga välja. Selgus, et nad kõik on Istanbulis vahetusüliõpilased nagu mina Gironas ja on praegu Küprosel reisil, sest nad peavad iga 90 päeva tagant riigist lahkuma ja siis uuesti tulema. See on selleks, et nad ei peaks elamisluba tegema.
Läksime nendega sööma. Õigemini nemad sõid ja mina jõin teed. Ma olin just paar tundi enne seda käinud kebabi söömas (kebab on ju Türgi toit ja kebabi pakkuvaid toidukohti leidus palju) Tahtsin seal saada sellist tüüpilist kebabi, mida ma Hispaanias olen alati söönud. Kuna ma selle nime ei teadnud püüdsin selgeks teha, milline see on. Ja ma ei saanudki lõpuks täpselt sellist, mida Hispaanias olin söönud. Hiljem sain sakslastelt teada, et see on Euroopa kebab, türklased päris sellist ei tee.
Kui mu uued sõbrad tundsid huvi selle vastu, miks ma siis ikkagi niimoodi reisin, rääkisin neile, et ma armastan reisida ja planeerisin ammu, et oma Erasmuse ajal ma reisin. Macarena rääkis hiljem mulle, et tunneb minuga selles osas lähedust. Ta ise näeb asju samamoodi – talle ei ole vaja pidusid ja uusi riideid, ta tahab maailma näha. Kaugematest kohtadest on ta käinud Austraalias ja Balis. Kuna ta on sündinud Ecuadoris, on ta käinud ka mitmetes Ladina-Ameerika riikides, kaasa arvatud Mehhikos. Samas kurtis ta aga, et pole Hispaanias kuigi palju ringi käinud ja arvab, et isegi mina olen rohkem Hispaaniat näinud kui tema. Ka Charlotte tuli minuga veel eraldi reisimisest rääkima.. ta avaldas imestust, et kuidas ma olen olnud nii julge ja enesekindel, et üksi reisima minna. Sest üksi reisides ei ole ikka kelleltki tuge oodata..

Igatahes, kui minna selle õhtu tegevuste juurde, siis pärast õhtusööki mängisime hostelis kaarte, kusjuures ma mängisin elus esimest korda kaartidega joomismängu. Hiljem tahtsime veel välja minna, aga kõik kohad olid ümberringi kinni. Lõpuks leidsime ühe ööklubi, milles oli vähemalt minu arvates ülikahtlane muusika. Ma isegi ei osanud seda millegi alla liigitada. Siiski jäime sinna mõneks ajaks.
Kui me hakkasime tagasi hostelisse minema, siis sadas ikka veel. Me olime kõik juba üsna märjad ja osad sakslased hakkasid lihtsalt veega mängima ja pritsima. Oeh, oli siis vaja veel märjemaks saada.
Istusime veel natuke hosteli fuajees. Oli juba varahommik.. eriti andis see tunda siis, kui algas kõige esimene hommikupalvus. Kell oli viis hommikul. Kui ma aga hakkasin magama minema, siis avastasin, et mulle pole mitte ühtegi tekki antud. Ma oleksin vist võtnud endale suure käteräti peale, kui Steffen poleks mulle toonud tekki. Neile oli antud üks lisatekk. Aga igatahes oli see väga armas, kuidas ta algul muretses, et kuidas ma siis niimoodi magan.

Küpros- 19. november

Oi, kui raske oli täna hommikul ärgata. Kui ma viimaks üles sain, siis olin saanud magada umbes 4,5 tundi. Iseenesest oleks ma saanud veel magada, aga no kui ma reisile tulen.. ega ma siia magama ei tule.
Kuna eile õhtul olid jalatsid päris läbimärjaks saanud ja nad ära ei olnud kuivanud, tuli neid kuivatada fööniga. Aega läks, aga asja sai.
Enne Nicosiasse minekut oli mul vaja apteegis käia. Algul see retseptsioonitüüp (kes oli muide Pakistanist pärit) lihtsalt seletas mulle, kuidas apteeki minna, aga siis mõtles vist – tühja kah, saadan ta sinna ära. Ja saatiski. Töö ajast. Hiljem saatis isegi jagatud takso peale, et ma saaksin kiiresti ja mugavalt Nicosiasse. Võib-olla tundis süüd seepärast, et ma ööseks tekki ei saanud. Aga ma ei olnud tegelikult nagunii ta peale kuri, ütlesin ainult, et pole hullu ja juhtub.
Nicosia Türgi osas sain ma jätta oma koti jagatud taksode jaama ja siis vabalt natuke ringi kõndida.
Mis siis, et see on Küprose saar, põhjaosa on täielik Türgi. Käisin vaatamas mitmeid mošeesid, enne kui läksin tagasi Kreeka poolele. Kreeka poolele minnes kontrolliti ka mu kotti (Türgi poolele minnes mitte) Uurisin, mis need keelatud asjad siis on ja mulle vastati, et üle piiri ei tohi tuua piima-ega lihatooteid.
Kuna mul ei olnud ühtegi Nicosia lõunaosa kaarti, tahtsin ma leida turismiinfo üles, et sealt kaart võtta. Aga võta näpust – turismiinfo oli kinni. Seega pidin ma lihtsalt järgnevad 45 minutit aega parajaks tegema. Nimelt pidin ma kokku saama Simosega, selle kreeklasega, kellega sain tuttavaks lennukis. Kuigi Simos elab Limassolis, pakkus ta mulle, et kuna bussiühendused on halvad, tuleb ta mulle Nicosiasse järgi. See tähendab, et ta sõitis 70 kilomeetrit maha selleks, et mulle järgi tulla ja 70 kilomeetrit tagasi.
Meil jäi neljapäeval kokkulepe, et ma saadan talle SMSi, kui ma jõuan Küprose Türgi poolele. Ta avaldas juba siis kahtlust, et võib-olla ei lähe need SMSid ja kõned kohale, kuid mina ei tahtnud seda väga uskuda. Seega võtsin igaks juhuks tema mailiaadressi ka. Eile hostelisse jõudes ma saatsingi talle sõnumi, kuid vastust ei tulnud ega tulnud. Kui saatsin maili, siis ta vastas sellele ja ütles, et saatis mulle ka SMSi vastu. Mina aga neid kätte ei saanud. Samal ajal sain kätte ühe SMSi, mis oli saadetud Türgi poole pealt ja ühe Eestist, nii et telefon pidi ikka toimima. Täna proovisin talle helistada ja sain seda teha ilma probleemideta.. siis aga sai teise kõne pealt kõneaeg otsa (põhimõtteliselt oli mul 10 eurot läinud kahe telefonikõne ja ühe SMSi peale!) Tema mulle tagasi helistada ei saanud. Kreeka võrk lihtsalt ei lase Türgi telefonidele helistada, uskumatu! Kui ma jõudsin hiljem Türgi võrgust välja, siis ma sain kätte ka need sõnumid, mille Simos oli mulle eelmisel päeval saatnud.
Igatahes, kui mul kõneaeg otsa sai, pidin ma otsima mõne internetipunkti, kust saaks helistada. Mul ikka väga vedas, et ma selle nii kergesti leidsin, sest neid ei olnud minu arust kuigi palju. Õnnekombel selgus, et Simos ootab mind sellest internetipunktist umbes 50 meetri kaugusel.
Ja seal ta siis seisiski oma halli BMWga, et mind Limassoli viia. Kusjuures pärast temaga kohtumist neljapäeval ma kahtlesin, kas peaksin ikkagi teda usaldama.. aga tema kasuks käisid mitmed punktid. Ma kohtusin temaga lennukis, mitte tänaval. Ta oli oma ülemusega (kes omakorda suhtles veel mingite inimestega, mitte meiega) ja nad olid ülikonnas-viigipükstes. Ja ta ei pakkunud kohe algul, et me võiksime kokku saada Limassolis, alles pärast seda, kui olime mitu tundi juttu ajanud. Pärast ütles ta mulle seda ka, et minuga on hästi hea rääkida, sest ma tundun olevat mõttemaailmalt tema vanune (ta on minust kümme aastat vanem)

Kuna Simosel oli Limassolis kaks korterit, siis pakkus ta mulle, et ma võin ühes ööbida. Algul ma mõtlesin küll, et äkki lähen ikka hosteli, aga siiski – ta pakkus mulle korterit, kus võin üksi olla. Niisiis läksimegi. See korter oli hästi ilus ja stiilne – ühetoaline kööginurgaga. Rõdult oli veidi näha merd ja rõdu kõrval olid apelsinipuud. Sealt ma muide võtsin ka mõned apelsinid, millest kaks on mul veel praegugi kodus.
Õhtul käisime väljas söömas ja pubis. Kui Simos kuulis, et ma õpin ülikolis hispaania keelt, uuris ta, kui hästi ma hispaania keelt oskan. Kas ma oskaksin ka ametlikke dokumente hispaania keele tõlkida. Seletasin, et selleks, et praegu dokumente tõlkida, peaksin ma olema elanud siin pikemalt. Huvitav, kas ta tahtis mulle mingit tööd pakkuda? Neil on ju äripartnerid nüüd Hispaanias.
Veel üks naljakas asi, mida Simos rääkis, oli hiinlastega töötamisest. Kuna ta hakkas hiljuti tootma oma Küprose teemalisi suveniire ja neid toodetakse Hiinas, peab ta hiinlastega suhtlema. Ta rääkis, et hiinlastel on täiesti ükskõik lepingutest ja nad muudavad tingimusi oma suva järgi. Ja riigilt pole mõtet selles osas abi otsida.. sellega läheb palju rohkem närvirakke. Simos rääkis ühest korrast, mil ta palus vabrikust pilte saata ja see naine, kellega ta suhtles, ütles, et saadab pildi ka endast. Ja ta oli saatnud endast pildi, kus ta oli lühikeses seelikus ja seisis WCs. Ma pidin naerukrambid saama seda juttu kuuldes.
Ega ma väga pikalt ei jõudnudki väljas olla, arvestades seda, et ma olin öösel 4,5 tundi magada saanud.

Küpros- 20. november

Mm, hommikusööki nautisin ma Simose korteri rõdul. Päike paistis ja mina sõin väljast korjatud apelsine –see oli mõnus!
Olime Simosega leppinud kokku, et ta tuleb mulle kell 1 päeval järgi. Enne seda oli mul aega rannaäärt mööda jalutada ja niisama olla. Limassoli rand ei olnud ka midagi väga ilusat, kuid promenaadil oli mõnus kõndida küll.

Tänaseks oli plaanis sõita natuke Limassolis ringi ja käia vaatamas Petra tou Romioud, kus legendi järgi sündis Kreeka armastusjumalanna Afrodite. Juba Hispaanias oma reisi planeerides tahtsin ma nii hirmsasti seda kohta vaatama minna, kuid bussid Kyreniast Paphosesse sõitmisel ja Paphosest siia tulemisel ei tahtnud ühtida. Seega pidin ma lõpuks tunnistama endale, et ma ei saagi siia tulla. Aga kuna ma nüüd olin Simosega tutvunud, saime sinna autoga minna.
Ega tegelikult selles kohas Petra tou Romious midagi väga erilist ei olnud – lihtsalt meri ja paar kaljut. Kuid selle ümber olev lugu – et Afrodite sündis seal – teeb selle eriliseks. Küpros reklaamibki ennast turistidele, kui Afrodite sünnimaad.
Umbes pool tundi enne minu bussi Limassolist Larnaca lennujaama mainis Simos mulle, et neil on siin selline klooster, mida nimetatakse Kasside kloostriks. Oleks ta mulle enne seda maininud, oleks ma seda vaatama tahtnud minna. Selgitan, miks seda niimoodi nimetatakse. Tegelikult on kloostri nimi Püha Heleni klooster. Kunagi olevat Küprosel olnud hästi palju usse/madusid ja selleks, et neid hävitada, olevat püha Helen toonud kasse, kes need ära sööksid. See olevatki üks põhjus, miks Küprosel on praegu nii palju kasse ja Püha Heleni kloostri ümber on neid veel eriti palju. Ja siis nimetataksegi seda rahvasuus Kasside kloostriks. Uurisin Simoselt, kas see on legend või tõsilugu ning tema väitis, et see on tõsilugu.
Niisiis kell 5 läks minu buss otse Limassolist Larnaca lennujaama, kell 6 olin seal. Lend ise läks umbes kaks tundi hiljem ja koju jõudsin südaööks. Õnnetuseks olin suutnud hankida endale palaviku :(

Hispaania- 16. postitus (24. november)

Sel esmaspäeval tulid meile külla Gerda ja Imre ning täna läksid nad ära. Tegelikult ega nad väga palju aega siin ei veetnudki, sest teisipäeva päeval läksid nad Veneetsiasse ja kolmapäeva öösel tulid nad sealt tagasi.
Kui nad esmaspäeva õhtul Gironasse jõudsid, kallas nagu oavarrest. Ja teate, mis oli kõige naljakam? Nad polnud isegi vihmavarju kaasa võtnud, kuigi ma olin Gerdale öelnud, et ta vaataks ilmateadet. Ma ise ei teadnud ju enne, mis ilm Gironas on, sest tulin alles pühapäeva õhtul Küproselt tagasi. Imre isegi ütles (ma loodan, et naljaga), et hea, et ta üldse jope selga pani, ta tuli ju soojale maale!
Teisipäeval oli siin ka üsna paha ilm, kuid juba kolmapäeval läks ilm ilusaks. Nagu needus, et nad ei võinud siin ilusa ilmaga olla. Kolmapäeval oli isegi nii soe, et ma istusin ilma varrukateta pluusiga ja lühikeste pükstega terrassil ja võtsin päikest. Noh, loomulikult, ega see päike enam suurt midagi peale ei võta, aga siiski – hea oli päikese käes lebotada. Nägin pärast Facebookist, et üks erasmuslane oli isegi enda Saksamaalt külla tulnud sõbrannaga rannas käinud :D

Mis siis, et mõned päevad on soojad, on üldiselt ka siin sügis käes. Käin juba mõnda aega ringi sügismantliga ja kui sajab vihma, siis ka saabastega. Ja ma olen saanud külge ikka päris hullu köha. Tegelikult on mul köha olnud juba üle kolme nädala, aga nüüd on läinud eriti hulluks. Pärast seda, kui ma esimese päeva olin antibiootikumeid võtnud (mida mu ema Gerdaga siia saatis), läks asi nii hulluks, et ma ei saanud pool ööd köhimise pärast magadagi. Aga nüüd on natu-natu paremaks läinud, nii et ma loodan, et need antibiootikumid aitavad. Hispaania 12-eurone köharohi igatahes ei aidanud.

Hispaania- 15. postitus (15.november)

Käisin eile siin esimest korda basseinis ujumas. Tänu sellele, et mul on ülikooli spordikaart, oli see ligi 4 eurot odavam kui tavaliselt. Sissepääsu oli siis 1.20. Kuigi ma teadsin, et see on „bassein“, lootsin, et seal on siiski midagi enamat kui üksainus bassein. Ei olnud ja seega viskas mul seal sulistamine üsna kiiresti kopa ette.
Käisin ujumas Rajuri ja ühe Tšehhist pärit kuti Jirkaga ning kui me Rajuriga sinna jõudsime, oli Jirkal käes ujumismüts. Ta väitis, et talle anti see seal ja ta peab seda kandma. Lootsin, et mina seda ei saa, aga nii pea, kui ma ujulasse sisse astusin, lendas kohale vetelpäästja, kes teatas, et ma pean siin ujumismütsi kandma. Ta andiski mulle ühe (mis ei olnud muide kummist, vaid riidest) ja mul oli tunne nagu ma oleksin Mütsike Indias. Kes on lugenud mu India blogi, sellele ehk meenub see Mumbaist pärit mees, kes India ookeanis kummimütsiga sulistas.
Kuna Rajur käib seal spordihoones võrkpali mängimas, oli see vetelpäästja talle tuttav. Ta mainis vetelpäästjale, et ma oskan natuke portugali keelt ja see mees oli nii üllatunud ja vaimustuses. Selgus, et ta ise on Brasiiliast pärit. Püüdsin natuke temaga portugali keeles rääkida, aga tuleb tunnistada, et pideva praktikata läheb see meelest ära. Siin ülikoolis ei saa ju enam sellest aastast alates portugali keelt õppida.

Räägiks paar sõna ka sellest, kuidas me selle ülikooli spordikaardi saime. Üks Belgia tüdruk rääkis meile, et ta sai selle tasuta ja me peaksime ka minema seda CIAE-sse küsima (see on mingi tudengeid nõustav asutus või midagi taolist) Läksime siis sinna ja rääkisime sellest kaardist, mille peale vaadati meile otsa suurte silmadega. Kuna nad ikka püüavad tudengeid võimalikult palju aidata, siis helistasid nad erinevatesse asutustesse ja lõpuks said teada, et Erasmuse õpilastele ikka on mingi tasuta spordikaart (tavalistele üliõpilastele maksab see umbes 30 eurot ja see annab igal pool soodustusi) Nad saatsid meid spordiasutusse, kus meile see kaart ka kohe anti. Saime isegi ülikooli kirjadega käteräti tasuta :D Saadud spordikaardiga on lisaks basseinile veel soodustus näiteks tennise mängimisel. Tund aega tennist on ühele inimesele vaid 1 euro+ reketi laenutus veel 1 euro.

Muide, sel neljapäeval, 17. novembril, toimub Girona ülikoolis üliõpilaste streik. Kuulsin seda esimest korda itaalia keele tunnis ja sain algul aru, et tegemist on õpetajate streigiga.
Ma polegi päris hästi aru saanud, mille vastu need õpilased sel päeval streigivad. Küsisin ühelt katalaani tuttavalt, et mispärast need üliõpilased streigivad ning ta vastas mulle, et põhjuseid on palju.. aga siis pidi ta ära minema ja ei jõudnud seletada. Kui ma teada saan, eks ma siis kirjutan blogisse ka. Igatahes streigi ajakava alla on kirjutatud, et õpilased valmistuksid vajadusel ülikoolis magama ja nad võtaksid magamiskoti ja õhtusöögi kaasa.
Streigi tõttu lükati ka meie itaalia keele kontrolltöö edasi. Algul küll õpetaja ütles, et tema teeb kontrolltöö ikka tavalisel ajal ja muud võimalust ei tule, aga ju ta ikka mõtles, et äkki ei tule keegi kohale.. Seda parem õpetajale endale, kui ta ei pea Barcelonast kohale ronima. Nimelt elab meie itaallannast itaalia keele õppejõud Barcelonas ja sõidab teisipäeva ja neljapäeva hommikuti kella poole üheksaks meie loengu pärast Gironasse. Rongisõit kestab keskmiselt poolteist tundi.

Hispaania- 14. postitus (12. November)

Eile oli Eesti-Iirimaa jalgpallimäng, mida me saime siin isegi ühes iiris pubis vaadata. Meiega olid seda vaatama tulnud veel mõned erasmuslased, kes olid enamasti Eesti poolt. Tõeliselt mõnus tunne oli Hispaanias olles vaadata ekraanil eestlaste nimesid (nägusid, tõsi küll, ma eriti ära ei tundnud) ja kuulata Eesti hümni. Kahju ainult, et Eesti niimoodi pähe sai., iirlased muidugi pubis juubeldasid.
Üks nendest tüüpidest, kes meiega jalgpalli vaata, oli Šotimaal elav sakslane. Tema puhul on naljakas see, et tal on Facebookis üldse teine nimi, mis päriselt. Mina ja Rajur saime praktiliselt poolteist kuud hiljem teada, et see polegi tema õige nimi. Nii et me kasutame seda nime ikka veel, kui omavahel temast räägime. Küsisin siis talt eile, et miks tal selline nimi Facebookis on. Ta selgitas, et Erasmuse taotlust tehes otsitakse inimesed tavaliselt suhtlusvõrgustikust üles.. ta ei tahtnud, et seal olevad pildid võiksid tema võimalusi välisüliõpilaseks saamisel kahandada.
Kuna Tom (mitte see Tšehhist pärit Tom) on elanud nii Šotimaal kui USAs, räägib ta puhast inglise keelt. Seega oligi minu jaoks väga meelitav, kui ta uuris mult, kas ma olen mõnes inglisekeelses riigis elanud. Kui vastasin, et ei ole, siis teatas ta, et tema arvates on mul üks Erasmuse seltskonna kõige paremaid inglise keeli. Mul ei pidavat praktiliselt üldse aktsenti olema.

Kui juba inimestest rääkida, siis on siin ka üks Armeeniast pärit tüdruk, kellel, nagu selgus, on sünnipäev samal päeval kui mul. Tema juures on huvitav veel see, et tema vanaisa elab praegu Tallinnas ning tema ema on Paldiskis sündinud. Kuna Margarita vanaisa elab praegugi seal, on ta palju kordi Eestis käinud. Tänu minule sai ta teada, et Ryanair lendab otse Gironast Tallinnasse ning seega lubas ta lähiajaks lennu Tallinnasse broneerida.

Eelmisel nädalal käisin kümnekonna inimesega ühe kohaliku juures õhtusöögil. Jordi on katalaan, kellele meeldib erasmuslastega suhelda ja seega tsillib ta koguaeg meiega. Juba algul vaatasin ma, et ta näeb natuke õpetaja moodi välja.. ja siis lõpuks selguski, et ta on ülikoolis õppejõud. Või noh, mis õppejõud ta nii noorelt olla saab.. ütleme nii, et ta annab ülikoolis ühte õppeainet.
Olime Jordi juures hingedepäeval õhtusöögil ning meiega olid ka kaks poolakat. Üks poolakatest seletas kogu õhtusöögi aja, et lähme hiljem surnuaeda-lähme surnuaeda. Me vaatasime teda imelikult- miks me peaksime öösel surnuaeda minema? See pidavat olema mingi Poola traditsioon ning kõik poolakad käivad hingedepäeval surnuaias. Igatahes meile (rahvuse mõttes olid seal nii inglased, sakslane, türklane, kolumbialane, bulgaarlane ja hispaanlased) tundus see mõte väga imelik ja seda imelikum tundus see, kui Karolina muust ei rääkinudki kui sellest, et me läheks surnuaeda. Lõpuks siis paar inimest läks nendega, aga hiljem selgus, et see ettevõtmine kukkus läbi - surnuaed oli öösel kinni. Teine poola tüdruk saatis meile hiljem Facebooki pildi sellest, milline on surnuaed Poolas hingedepäeval. See oli tõesti imeilus- seal on nii palju küünlaid. Hispaanias see vaevalt oleks selline olnud.

Santiago de Compostela- 4. November

Kui ma Eestis olles Erasmuse dokumente täitsin ja sihtkohta valisin, siis oli üheks minu variandiks ka Santiago de Compostela. Kuigi ma otsustasin sinna mitte minna, tahtsin ma ikkagi kindlasti selle koha ära näha. Täna ma läksingi sinna.
Lend ei läinud sedakorda mitte Girona lennujaamast (kuhu sõidab alla poole tunni), vaid Barcelona El Prati lennujaamast. Olin varem Prati lennujaamas ühe korra käinud ja see oli tookord, kui ma üle kolme aasta tagasi esimest korda Barcelonas käisin.
Barcelona lennujaama on Gironast võimalik saada bussiga, mille üheotsapilet maksab umbes 22 eurot. See on tegelikult kohutavalt kallis. Palju mõttekam on võtta Gironast rong Barcelonasse ja sealt rongijaamast edasi rong lennujaama. Kõige odavamal juhul tuleb selle hinnaks veidi alla 10 euro.
El Prati lennujaam on kohe märksa suurem kui Girona lennujaam. Kui ma viimaks pärast pikalt kõndimist jõudsin värava juurde, kontrolliti seal parajasti kohvrite suurust. Peaaegu kõik pidid oma pagasi asetama spetsiaalsesse resti. Minu kohver mahtus õnneks ära ilma mingite probleemideta.
Lennukis oleksin ma peaaegu oma ID-kaardist ilma jäänud. Panin selle algul istmele ja unustasin siis sinna. Lõpuks läks ID-kaart istme ja seljatoe vahele niimoodi, et seda näha ei olnud. Mul tõeliselt vedas, et mul see meelde tuli, sest muidu oleksin ma lihtsalt rõõmsalt ära kõndinud ja hiljem selle avastanud. Ja kui ma oleksin ID-kaardist ilma jäänud, oleksin pidanud tagasi Gironasse tulema, kas rongi-bussiga või lendama Eestisse.Tõend, mille aukonsul või suursaadik oleks sel juhul väljastanud, oleks lubanud mul lennukiga ainult kodumaale lennata. Tuleb ikka hoolikam olla ja oma asjadel silm peal hoida.
Mul oli Santiagos olevate erasmuslaste (kes õpivad ka hispaania filoloogiat) Laura ja Maarjaga kokku lepitud, et ööbin nende juures. Teadsin vaid tänava nime ja seda, et see tänav peaks katedraalist umbes 15 minuti kaugusel asuma. Aga mul ei olnud linnakaarti ja mul polnud vähimatki aimu, kuhu minna. Täiesti juhuslikult (ilmselt katedraali poole) jalutades märkasin ma turistiinfo silti. Vedas ikka, et ma selle otsa komistasin. Küsisin neilt linnakaardi ja palusin aidata leida tänavat. Selgus, et seda polegi kaardil, kuid abivalmis naine otsis selle Google’i kaartidest üles ja printis mulle välja.
Kuna tänavasilte on võrdlemisi vähe, ei leidnud ma algul isegi katedraali üles. Panin päeva pirni maha, kui küsisin möödaminevalt mehelt, kus katedraal on. Ta osutas selja taha ja kui ma oleksin astunud ühe sammu vasakule, oleksin seda ka ilma küsimata näinud. Geenius! Vähemalt pärast poole tunnist ekslemist leidsin ma Laura ja Maarja kodu üles. Lasin kella ja uks tehti lahti. Sisse astudes nägin ma kõigepealt ühte meest ja siis astus ka teine köögist välja. Uurisin, kas Maarja ikka elab siin. Pidi elama. Need kaks kutti olid couchsurferid (kuna mu blogi loevad ka vanemad inimesed, siis selgitan ära, kes need on: couchsurferid on reisisellid, kes otsivad internetivõrgustikus teistelt inimestelt reisi ajaks ööbimispinda; põhimõtteliselt lubab inimene teisel võõral inimesel mõnda aega enda kodus ööbida) Räägin natuke siis nendest kahest mehest. Nimelt on nad Rumeeniast pärit ungarlased, kes sõitsid mööda Euroopat jalgratastega, praeguseks on nad vändanud juba ligi 5000 kilomeetrit. Ühe ungarlase nimi oli Lotzi, teine oli nii tagasihoidlik ja ei rääkinud kuigi palju, seega ma ei saanudki tema nime teada. Lotzi, sõbralikum tüüp, rääkis mulle muuhulgas, et ta õpetas Rumeenias keskkooli õpilastele teoloogiat ja loogikat. Ta nägi välja ka nagu Jeesus, nii et see ala sobis talle :D
Mõne hetke pärast tuli kuskilt tagatoast välja veel üks noormees. Selgus, et tema ikkagi elab seal – nimelt on ta Maarja ja Laura korterikaaslane. Saksamaalt pärit Malte ajas minuga natuke aega juttu, et mul päris igav seal ei oleks.. Ta ütles, et Maarja oli just umbes viis minutit enne minu tulekut välja läinud.. Ja Laura on Oviedos (seda sain ma juba eelmisel päeval teada) Malte oli väga sõbralik ja tuli välja ka, et ta on Guatemalas käinud. Tema on esimene inimene, kellega ma päriselus kohtun ja kes on Guatemalas käinud (seda ma ei arvesta, et ükskord kuulsin, kuidas kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus üks tudeng õppejõule mainis, et on Guatemalas töötanud) Kui ma õigesti aru sain, siis see, kui Malte Guatemalas neli aastat tagasi käis, ongi olnud viimane kord, millal ta lennukit kasutas. Nimelt reisib Malte hääletades ringi. Maarja sõnul olevat ta maailmapäästja tüüpi. Nii palju, kui ma temaga Santiagos kokku puutusin ja kuulsin, kuidas ta kõiksugu asju tasuta teeb, nõustun ma sellega.
Kuna Malte on Guatemalas 10 päeva keeltekoolis olnud ja siis veel neli kuud Ladina-Ameerikas reisinud, räägib ta ka hispaania keelt. Seega on Malte, Maarja ja Laura koduseks keeleks hispaania keel – ülivinge!
Igatahes, kui olin juba mõnda aega Maltega juttu ajanud, helistasin Maarjale, et küsida, kus tema on. Ta imestas, et ma olen juba seal ja lubas kohe koju tulla. Kui ta kümne minuti pärast koju jõudis, uurisin, kas ta viitsib minuga natuke linnas tšillida ja nii läksimegi algul kesklinna ja siis bussijaama, et mulle homseks Salamancasse bussipiletid osta.

Santiago kuulus katedraal oli imekaunis ja usklikud uskuvat, et katedraali on maetud püha Santiago. Linn ise on kuulus seepärast, et oli keskajal palverändurite kolmas eelistatuim sihtpaik Rooma ja Jeruusalemma järel. Ka praegu rändavad paljud inimesed sinna jalgsi, nende jaoks on olemas ka spetsiaalne tee, millele näitavad sõiduteede ääres paljud viidad. Maarja rääkis, et kui tema ja Malte Barcelonast hääletades Santiagosse jõudsid, vaatasid inimesed neid tunnustavalt ja näitasid pöialt, sest arvasid, et nad tulid jalgsi Santiagosse.

Veel näitas Maarja „Harry Potteri“ raamatukogu, mis oli tõesti äge. Meie arvates on see „Harry Potteri“ raamatukogu, sest seal on mõlemal pool seina hästi kõrged raamaturiiulid ja seega on see aukartustäratav. Maarja rääkis, et seal on ülikasulik õppimas käia, sest keskenduda saab nii hästi ja õppimistuju lausa tuleb peale. Seda on seal tõesti vaja ka, sest tema sõnul tuleb Santiago de Compostela ülikoolis üsna palju õppimisega tegeleda.
Kui ma olin bussijaamast piletid ära ostnud, läks Maarja jooksma ja mina kõndisin üksi nende juurde. Vahepeal oli tulnud veel kaks couchsurferit! Need olid Jeremy ja Erich USAst. Vot nemad olid tõelised intelligendid ja maailmapäästjad. Oma elust viimased neli aastat olid nad veetnud Malis ja Guineas maailma päästes ja nüüd reisivad enne USAsse tagasi minekut Euroopas. Nende põhimõte on, et lennukit nad oma teekonnal ei kasuta. Isegi USAsse tagasi lähevad nad Barcelonast suure laevaga - nende pikk laevateekond pidi kestma 14 päeva. Erich ja Jeremy rääkisid, et plaanisid algul minna siiski lennukiga (mis oleks esimene kord nelja aasta jooksul), aga tegelikult hinna poolest tuleb laevaga minek odavam, sest seal on kõik söögid hinda sisse arvestatud.
Tegelikult on üks neist, Erich, üldse Venezuela päritolu, kuigi ta on 9 aastat USAs elanud. Kui ta oli noorem, kolis tema pere USAsse, sest Venezuelas oli elu nii ohtlik. Ta tõi näite, et kaks tema nõbu on tapetud tavaliste pisiröövide ajal.
Igatahes tänu sellele, et tema emakeel on hispaania keel, saime temaga hispaania keeles rääkida. Ta tegi mulle nii kena komplimendi öeldes, et mu hispaania keel on nii hea ja ma ei eksi rääkides peaaegu mitte kunagi.
Täna õhtuks olid kõigile söögi teinud ungarlased Lotzi ja tema vend. Nad valmistasid meile mingit Ungari tüüpilist toitu, mis oli põhimõtteliselt nagu ühepajatoit, ainult et vürtsikam. Pärast koristasime mina ja Maarja nõusid ning Lotzi mängis meile Malte pisikest kitarrihakatist ja laulis. Oi, kui ilusasti ta laulis. Ta sobiks imehästi tänavamuusikuks, mitte usuõpetajaks. Muide, Lotzi ütles, et nii hea on kuulata mind ja Maarjat eesti keeles rääkimas, sest see keel kõlab väga ilusasti.
Pärast seda, kui me olime söömise lõpetanud, saabus VEEL ÜKS couchsurfer. Tema oli ka USAst pärit ja nimeks oli tal Ryan. Muide, Ryan meenutas mulle minu onu Erikut (jah, ma tean, et enamik, kes seda loevad, ei tea, kes on onu Erik :D) Sarnased jooned onu Erikuga olid habe, hästi lahked silmad ja üliaeglased refleksid ja söömine.

Sedamoodi käivadki Laura, Maarja ja Malte juures couchsurferid ning nende inimestega nad eelkõige suhtlevadki. Teiste erasmuslastega (keda pidi Santiagos olema üle 1000) mitte eriti palju.
Õhtupoole läksime veel baaridesse. Ainult see tagasihoidlikum ungarlane jäi koju, ta ei tundunud väga pidutseja olevat. Sellega seonduvalt mõtlesingi, et mina ei julgeks võhivõõrast enda koju jätta. Mitte et ma oleksin arvanud, et see tüüp kindlasti midagi varastab, aga üleüldiselt ma ei julgeks. Mis siis, kui pärast läpakas ja digikas läinud oleksid?
Kuskil kella 2 ajal öösel hakkasime me koju tagasi tulema, kui mingi sõber Maltele helistas. Nii et tema, Maarja ja Ryan läksid tagasi välja ja tulid tagasi alles järgmisel päeval.
Oleksime peaaegu olnud neljatoalises korteris kaheksakesi: Maarja ja Malte, mina ja viis couchsurferit. Kui Maarja, Malte ja Ryan oleksid öösel tagasi tulnud, oleks vist natuke kitsaks läinud. Algselt oli planeeritud magamine niimoodi: kaks kutti Laura toas, mina Maarja toas madratsil ja kolm kutti elutoas.

Salamanca- 5. november

Kui ma hommikul kella poole 10 ajal ärkasin, polnud Maarja, Malte ja Ryan veel peolt tulnud, Lotzi ja tema vend passisid niisama ning Erich ja Jeremy olid juba Finisterisse (pidi olema Euroopa kõige läänepoolsem tipp, mille kohta arvati kunagi, et just seal lõpeb maailm) läinud.
Maarja oli rääkinud, et otsest teed pidi võid nende kodust bussijaama jõuda 15 minutiga, aga kuna mina ei julgenud igasuguseid imelikke teid mööda kõndida (äkki eksin mõnel väikesel tänaval ära?), kõndisin ma sinna üle poole tunni. Eile öeldi mulle, et pean olema bussijaamas 15 minutit enne ja kui mina 10 minutit varem bussijaama jõudsin, ei olnud seal ei bussi ega peaaegu ühtegi inimest. Ehmatasin ära: ega ometi buss pole varem läinud? Või ega mul ometi kell vale pole? Siiski buss tuli ja minu peaaegu kuue tunni pikkune sõit algas. Tänu sellele, et ma istusin otse bussijuhi taga ja nägin kõike ümbritsevat väga hästi, läks sõit kiiremini kui tavaliselt.
Taaskord oma sihtpaika jõudes ei olnud mul mingit linnakaarti, teadsin vaid hotelli aadressi. Bussijaamas nägin ma ühte infopunkti, kuid see oli parajasti kinni. See pidi jälle lahti tehtama kümne minuti pärast. Ootasin siis rõõmsalt ära, kuni see lahti tehti ja siis selgus, et see on vaid bussiinfo. No tore siis. Ometi oskas seal olnud naine mulle selgitada, kus on minu hotell.
Tee hotelli oli ootamatult lihtne ja tänaval oli isegi silt, mis osutas hotellile. Niisiis seekord ei olnud ma mitte hostelis vaid hotellis, kus mul oli ühene tuba. Ei, asi polnud üldse mitte selles, et ma ei oleks tahtnud võtta jagatud tuba. Ma lihtsalt ei leidnud selles ajavahemikus ühtegi sellist tuba.
Sain hosteli retseptsioonist kaardi ning läksin välja jalutama ja šoppama. Õhtul läksin üsna vara magama, sest tundsin seal privaattoas end veidi üksi. Tavaliselt ma reisidel end üksi ei tunne, sest olen ühes toas teiste inimestega.