Venemaast

Kui ma tulin oma viimaselt reisilt Mehhikost, siis teadsin, et ei lähe nüüd mõni aeg välismaale. Noh, peaaegu. Pärast seda ei lähe mõni aeg välismaale, kui olen juulis Venemaal ära käinud.
Venemaal Volhovis (125 kilomeetrit Peterburist ida poole) elab minu tädi, on seal juba 38 aastat elanud. Ma olen elu jooksul tal 3 korda külas käinud (iseenesest olen 4 korda Venemaal käinud, üks oli lihtsal turismireis), kuid pärast seda korda tahaksin käia igal aastal. Asi pole tegelikult Venemaas kui riigis, vaid selles, et mul on seal väga tore olla. Jään eriti igatsema oma tädi lapselapsi, kes sõnaotseses mõttes fännasid mind:) Ja ka mina kiindusin neisse.

Aga milline on Venemaa riigina? Panin kirja selle, mis mulle Venemaal veedetud nädala jooksul silma jäi.

Sellest on palju räägitud, et Eesti ja Venemaa piiril on põrgulik oodata, eriti hull lugu on Narva piiriga. Eesti poole peal on autodele tehtud suur parkimisplats, kus saab oodata aega, millal minna sillale (teisel pool silda ongi Venemaa) Kui meie teisipäeva öösel kell 1 piirile jõudsime, lasti meile välja järjekorranumber 337. Läksime emaga uurima, kui palju autosid meie ees oli ning parajasti lasti sillale auto järjekorranumbriga 90. 247 autot meie ees! Üsnagi masendav. Kuigi olime paar päeva enne tulekut piirile helistanud ja meile öeldi, et hetkel on piiril 200 autot, lootsime siiski parimat. Parim parimaks, aga lõppude lõpuks ootasime me kokku 15 tundi. Ja oleksime oodanud kauemgi, kui me poleks viimasel hetkel otsustanud tulla teisipäeva hommiku asemel esmaspäeva õhtul. Vähemalt Venemaalt tagasi tulles läks piiril kokku umbes tund kogu paberimäärimisega. Seal oli elav järjekord ka.

Rekkajuhtidel on jällegi palju hullem olukord. Kui me esmaspäeval sõitsime piirile, siis algas rekade järjekord (loomulikult olid järjekorras mõningates paikades ka vahed sees) juba sealt, kus näitas, et Narvani on 8 kilomeetrit. Venemaalt tagasi tulles oli järjekord ulatunud umbes 10nda kilomeetrini. Tõesti on neist juhtidest väga kahju, see on lausa ebainimlik, kui nad peavad umbes nädal aega ootama, et lihtsalt üle piiri saada.

Miks siis üldse piiril nii kaua läheb? Eks siin loeb venelaste kiuslikkus.. autode Venemaale laskmine venib sellepärast, et Vene piir ei lase autosid kuigi kiiresti edasi. Peale selle on veel üks põhjus: bensiiniärikad. Venemaal on bensiini hinnaks umbes 22 rubla liiter, mis on ligikaudu 8 krooni ja seega toovadki tüübid bensiini Eestisse ja müüvad selle maha vahelkasuga. Umbes pooled piiril olijatest olidki bensiiniärikad. Ja tegelikult nemad ei ootagi nii pikalt kui teised. Nad, kas võtavad juba eelmisel õhtul järjekorranumbri ära või lähevad üle piiri eelisjärjekorras. Ilma ootamata saavad üle piiri minna rasedad naised ja autod, kus on alla 3-aastane laps. Kunagi said kiiremini üle ka sõjaveteranid ja invaliidid, kuid enam mitte (mäletan, et mu ema ja tädi susserdasid meid 5 aastat tagasi just nimelt tänu sellele kiiremini üle piiri, muidu oleksime oodanud piiril vähemalt ööpäeva) Aga bensiini toomisega Eestisse saavad tegeleda ainult Vene Föderatsiooni kodanikud (kui Eesti kodanikud ei taha muretseda viisat, mis maksab ja, mille saamisega on tükk tööd) Varem toodi üle piiri ka sigarette, kuid nüüd on Eesti võtnud vastu seda keelustava seaduse. Iga inimene võib tuua üle piiri kuni 2 pakki suitsu.

Platsil oodates tuli üks mees meile mingit lindikest pakkuma, mis pidavat sümboliseerima seda, et pooldatakse Nõukogude Liitu. Ema võttis selle vastu, kuid küsimusele, kas me selle auto antenni külge paneme, vastas ta eitavalt. Selle peale võttis see mees emal lindi üldse käest ära. Kui arvasin algul, et lindike on üksikutel, siis eksisin. See on tegelikult paljudel autodel Venemaal. Tundub, et venelased usuvad, et Nõukogude Liit taastatakse. Kui minu ema tädi sünnipäevapeol kõnet pidas ja ütles, et kui poleks piiri, siis käiksime tihedamini, vastas mu tädi, et piiri ei saa olema. Ma ei tea, mida ta sellega mõtles, unustasin seda talt küsida, aga vaevalt, et ta arvab, et Venemaa astub Euroopa Liitu ja saab kuuluma Schengeni viisaruumi. Tõenäoliselt siiski, et Eestist saab taas Venemaa osa. Mu tädi pole küll rahvuselt venelane, kuid kuna ta on kogu oma elu Venemaal elanud, on temast saanud venelane.

Kui me lõpuks üle piiri saime, tervitasid meid teed, mida ümbritsesid Sosnovski karuputke puhmakad. Neile, kes ei tea, võib öelda, et karuputk on kuni viie meetri kõrguseks kasvav mürgine taim, mis levib väga kergesti. Venemaal on seda üle mõistuse palju, sest õigel ajal ei hakatud selle vastu võitlema. Nüüd vohab see isegi inimeste kodustes aedades.
Lisaks karuputkele tervitas meid rohkelt kiirusepiiranguid. Süsteem oli selline, et kohas, kus oli hea asfalt, oli pandud, kas 40ne või 50nega sõitmist lubav märk, aga seal, kus oli kehva tee, võis kiiremini sõita. Inimesed ikka ületasid nendes kohtades kiirust, kuid mina väga kiiresti ei julenud sõita (pealegi oli pärast magamata ööd raske autot juhtida ka), sest miilitsad luurasid teeäärtes. Teel Ivangorodist Peterburisse (umbes 120 kilomeetrit) nägime kahte või kolme miilitsat. Ja niiviisi trahve tehes nad teenivadki omale raha.
Miilitsad on korrumpeerunud. Näiteks minu onu rääkis, et ükskord pidas teda miilits kinni ja tahtis trahvi kirjutada. Siis onu pakkuski talle bensiini, kuid kuna ta oli alles paagi täis pannud, siis ei olnud ta nõus. Kui ta seda teinud poleks, oleks trahvi tegemise asemel küll bensiini vastu võtnud.

Enne sai räägitud, et bensiin on Venemaal odav, aga tegelikult on seal kõik väikese hinnaga. Räägitakse küll, et Moskva on maailma kõige kallim linn, aga mujal Venemaal on ikka asjad odavad. Näiteks sain ühe originaallõhna 150 krooni odavamalt kui seda Kaubamajas müüakse. Aga seda tuleb päris kindlasti jälgida, et osta originaali, mitte võltsingut. Nagu meile ühes poes öeldi: „Venemaal on kõik võltsing, kui tahate originaallõhnu, siis maksavad nad umbes 2000 rubla“. Aus ütlus. Ja tõesti on väga palju asju järeletehtud. Kuulsin oma täditütardelt, et isegi välismaa šampoone tehakse järgi ning enne kui juba pesed pead, ei saa aru, kas tegemist on originaaliga või mitte. Ma imestan, miks miilits midagi ette ei võta, aga küllap on tee äärtes luuramisega küllalt tegemist.

Ma ei tea, kuidas on sellega lood mujal Venemaal, kuid Volhovis on prügist vabanemine väga omapärane. Selleks, et prükkareid ei oleks, neil lihtsalt ei olegi maja juures prügikaste. Kuidas siis prügist lahti saadakse? Igal õhtul kell pool üheksa (välja arvatud pühapäeval) tuli minu tädi maja juurde prügiauto ning kõik majaelanikud tõid oma prügi sinna. Naljakas. Kuna prügikaste ei ole, siis vedeleb ka palju prügi maas. Tihti otsivad sealt omale söögipoolist ka kodutud loomad, eesotsas kassid. Ja neid on nii palju, mul oli kohutavalt kahju neist. Volhovis ju ei ole loomade varjupaika.

Venemaal võib leida palju telefoniautomaate, just eriti küladest. Põhjus peitub tõenäoliselt selles, et külas pole hulgal inimestel kodus telefoni ja küla peale üks automaat käib küll. Kusjuures on näha, et need automaadid on hiljaaegu paigaldatud (maksimaalselt mõni aasta tagasi), sest need näevad välja nii ilusad ja uued.

Tädi juubelil olles nägin esimest korda silti, millel oli kirjas, et Suure Isamaasõja veterane teenindatakse järjekorraväliselt. Muigama pani- neid teenindatakse kohvikus järjekorraväliselt? Teisel korral nägin seda silti pisikeses kodutarvete poes. No see oli veel naljakam, seal polnud järjekorda ollagi. Küsisin siis oma tädilt selle kohta ja tuli välja, et see eelisjärjekorras teenindamine kehtib kõikides asutustes Venemaal. Nojah, sel juhul on vähemalt asjal mõtet.

Venemaal ei tasu kuhugi poodi minnes inglise keeles rääkimist proovidagi. Inimesed lihtsalt ei oska eriti võõrkeeli. Täditütre abikaasa küsis mult, kas ma oskan vene keelt paremini kui inglise keelt. Mul jäi suu lahti. Kas ta arvab, et see oskamine on aktsendiga ja grammatiliste vigadega rääkimine? Sain ennast küll vene keeles enamasti arusaadavaks teha, kuid arenemisruumi on küllaga.

Barcelona, 2008

Hispaania minu silmade läbi:

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=295623&q=barcelona

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=296634&q=liina+metsk%fcla

Kõigepealt..

Kas ma reisisin üksi? Tsiteerides Gerdat: „Grupp oli väga vaheldusrikas: Liina ja tema ego“ Ehk siis reisin jah üksi.
Miks? Seda saavad mõista ainult need, kes on üksi võõras linnas kaardiga ringi käinud. See on suurepärane tunne.
Kas ma olen hull? Ei ole, maailmas on väga palju noori, kes üksi reisivad. Ainult et nad on tavaliselt minust mõned aastad vanemad.
Kas ma ennast üksi ei tundnud? Üldse mitte, ma kohtusin väga paljude toredate inimestega.
Kas ma soovitan seda? Aga loomulikult!
Kas ma sain seagripi? Ei
Kas ma kartsin seagrippi? Reisil olles mitte, kodus kartsin küll, et võin olla nakatunud.

Neljapäev, 21. mai

Minu elu üks suurimaid väljakutseid ja seiklusi algab neljapäeva hommikul umbes kell pool 7 ärkamisega. Ja seda mitte põhjusel, et mu lennuk/laev läheks nii vara, vaid ma suundusin hoopis Viljandisse, et seal paar asja korda ajada. Viljandist edasi sõitsin siis Tallinnasse, et minna Stockholmi laevale Victoria. Algul plaanisin sõita taksoga sadamasse, sest olin mitme kodinaga, kuid siis sain aru, et mul on nii palju rändamist nende kottidega ees, et pole mõtet juba Tallinnas taksot võtta. Seega läksingi bussiga number 2.
Olin reserveerinud endale koha 4-inimese toas, kuid lõppude lõpuks olin toas ainult koos ühe Pärnu tüdruku Liisuga. Temalt sain ma muide teada, et Stockholmis on ka metroo. Veetsin enamuse õhtust lugedes Mehhiko reisijuhti, mis hirmutas mind täitsa ära. Mehhiko pidi olema üsnagi ohtlik riik, isegi taksodesse istudes ollakse suures ohus. Väga-väga tihti panevad just need taksojuhid toime kuritegusid ja seega tuleb võtta alati igaks juhuks autoriseeritud takso.

Reede, 22. mai

Sain Stockholmi metroo lõpuks ära proovida. Ega see odav lõbu ei ole, sest üks pilet maksab metroos 18 Rootsi krooni ehk umbes 25 Eesti krooni. Sain küll sadamast Stockholmi kaardi, aga ei viitsinud seda kasutada. Teadsin enam-vähem suunda bussijaama poole, küsisin paarilt inimeselt veel, kuhu poole täpselt ja kohale ma jõudsingi. Võtsin sealt Flygbussärna bussi Arlanda lennujaama, kus vahetult enne check-in´i suutsin üle elada ehmatuse, et kaotasin sadamas passi ära. Täitsa hirm tuli peale- kui Hispaaniasse veel saaks ilma passita, siis Mehhikosse sisenemine poleks küll õnnestunud. Õnneks leidsin selle oma kotist üles ja lubasin endale, et panen passi alati ühte ja samasse kohta.
Ja varsti lendasingi ma Hispaania poole, sedakorda Madriidi. Mõnus tunne oli taas Hispaania pinnale astuda, hispaania keelega tegin otsa lahti juba lennukis stjuuardiga suheldes. Kõik tundus minevat samamoodi nagu augustis Barcelona lennujaamas: pagasit ootasime üsna kaua (kuigi vähemalt mitte tund aega nagu eelmisel korral) ja transfeeri ootasin ka üle poole tunni. Kuna Iberia lennukompanii oli muutnud minu Mehhikosse lendude kellaaegu hilisemaks, oli firma mulle muretsenud ka tasuta hotelli. Arvasin, et see pole suurem asi majutus, kuid eksisin rängalt. Tegemist oli 4* hotelliga ning lisaks sellele olid hinna sees ka hommiku-ja õhtusöök ning 6 minutit rahvusvahelisi kõnesid. Mulle anti hotelli poolt 4-inimese ehk peretuba. Päris tore, lennufirma võiks teinekordki muuta lennuaegu ja tasuta hotellitube anda.
Läksin siis õhtusöögile, kus teenindas mind väga meeldiv kelner. Kahjuks ei teadnud ta Eestist suurt midagi (ometi on ju Eesti ka Euroopa Liidus). Kõigepealt seostas ta Eestit Bulgaariaga, seejärel Austriaga. Kui kelner oli veidikeseks lahkunud, tuli minuga rääkima üks mustanahaline mees kõrvallauast. Ütles, et kuulis minu ja kelneri vestlust ja sai kohe aru, et ma peaksin oskama inglise keelt ka (mu hispaania keelel pidi olema inglise aktsent juures) See noormees oli Mikael ja ta elab New Yorkis. Madriidi oli ta sattunud seoses sellega, et siin toimub vehklemise maailmameistrivõistluste mingi voor (ma täpselt ei saanudki aru) ja tema on vehklemistreener. (tema õpilane/õpilased osalevad võistlustel) Mikaeliga oli väga tore rääkida ja tema isegi teadis enam-vähem, kus on Eesti. Noh, ta oli mõnda aega ka Ungaris elanud, kui tegi vehklemise täiendõpet.

Laupäev, 23. mai

Mul oli pandud endale äratus hommikul kella kuueks, sest plaanisin tõusta varem üles ja jalutada natuke Madriidis ringi. Tuli aga välja, et kell 6 hommikul on väljas kottpime ja sadas kergelt. Öösel oli isegi äikest olnud. Seega magasin edasi ja otsustasin Madriidiga tutvuda Mehhikost tagasi tulles.
Madriidi lennujaam on olnud kõige suurem lennujaam, kus ma kunagi käinud olen. Arvasin, et Mexico City lennujaam trumpab selle üle, kuid nii ei olnud. Selleks, et Madriidis pääseda check in laua juurest oma väravani, läks aega 20-25 minutit ning muuhulgas pidin sõitma ka maa-aluse rongiga. WC-d olid umbes sellised nagu Tallinnas Madissoni restoranis, ainult et veidi vähem läbipaistvad. Jõudes oma väravani, nägin ma, et päris palju inimesi ootab lennule pääsemist, tundub, et seagripp väga ei takista hetkel Mehhikosse reisimist.
Lennuk oli ka kõige suurem, millega lennanud olin. Ja sõit kõige pikem- peaaegu 12 tundi. Esimese sõidutunni jooksul raputas lennuk päris palju. Tekkis kohati lausa hirm, et telekad kukuvad laest alla. Lend kulges muuhulgas üle Bermuda kolmnurga ja Miami.
Paar tundi enne Mehhikosse jõudmist jagasid stjuardessid reisijatele ankeedid, mida tuli täita maale sisenemiseks. Kuna hispaania keel pole minu emakeel ja ma ei mõista kõike, siis ei saanud ma osadest küsimustest aru ja mul oli abi vaja (inglise keelt tollel ankeedil ju kasutatud ei oldud) Abi pakkusid mulle kaks minust veidi eemal istuvat Mehhikos elavat hispaanlast, Guadalupe ja Milagros. Ajasin siis nendega veidi juttu ka. Milagros rääkis, et tema tuli noorena Mehhikosse õppima ja jäigi sinna elama. Loomulikult ei olnud kummalgi neist halli aimu Eesti olemasolust. Ainus, mida nad suutsid, oli selle seostamine Itaaliaga. Õnneks oli aga Iberial kataloog, milles oli ka Euroopa kaart, ja ma sain neile näidata, kus see Eesti õigupoolest on. Nad uurisid mult, kas Eestis on polaaröö ja polaarpäev. Vaieldamatu päevaküsimus.
Muide, tegelikult olid mul juba lennukis olles kahtlused, et sain endale seagripi. Üks mees minu lähedal aevastas ja nuuskas koguaeg. Kui nii oleks läinud, siis oleks asi küll väga nutune olnud. Reis oleks ju katki jäänud.
Tulles lennukilt maha, andsid ratastoolis inimesed meile (üsna mõttetu töö, kuid samas hea, et inimestele ikka tööd otsitakse) ankeedid, kus olid küsimused seagripi kohta. Seal oli terve rida sümptomeid ja me pidime märkima, kas meil on need viimastel päevadel esinenud. Ma usun, et kõik panid, et ei ole, sest muidu oleks vist lennujaamas üsna pikalt pidanud olema. Passid tembeldati ära ja saime minna kohvrit ootama. Kui pagas oli käes, pidime andma pagasi nii-öelda läbivalgustamisele. Mul kästi samal ajal vajutada ühele nupule. Kui nupp läheb roheliseks, võib edasi minna, kui läheb punaseks, siis peab enda kohvri lahti tegema. Mul läks roheliseks, aga ma küll ei saanud aru, mille alusel seda otsustati.
Helistasin siis hotelli ja tellisin endale auto järele. Tuligi üks mees, kes üritas mulle sõidu lõpus 100 peesoga (umbes 100 krooni) tünga teha, kuid mul vedas, et hotellitöötaja päästis mind ja ma sain raha tagasi. Mind pandi ühte tuppa Leah´i-nimelise ameeriklasega, kes oli Mehhikos seetõttu, et teeb oma doktoritööd ja selleks peab ta viibima Hidalgo-nimelises linnakeses. Hotellikohvikust avanes üsna kena vaade Zocalo platsile, mis on Mexico City keskväljak. Siis hakkas aga väga kõvasti vihma sadama ja mingid rasked kilekardinad tõmmati ette. Oli aeg magama minna, sest Eestis oli juba varahommik. Mehhiko aeg on Eesti omast 8 tundi taga.

Pühapäev, 24. mai

Esimene öö Mehhikos oli üsna rahutu. Ma ärkasin kõigepealt üles kell 1 öösel ja mõtlesin, et tahan veel magada, ei taha veel ärgata. Kui ma vaatasin kella, tuli aga välja, et praegu pole üldse ärkamise aeg. Jäin magama ning ärkasin kell 3 hommikul uuesti, jäin siis magama, kuid kell 5 hommikul ärgates ei suutnud ma rohkem uinuda. Mul oli niigi tunne, et olin väga pikalt maganud. Eestis oli ju kell juba 13.00.
Hommikul pakuti meile ekskursiooni Teotihuacani. Tahtsin sinna minna, kuid probleemiks kujunes see, et ekskursioon jõuab tagasi umbes tund pärast minu lahkumist Mexico Cityst. Püüdsime siis administraatoriga muuta kellaaega hilisemaks, kuid seda sai teha ainult kohale minnes. Seega jäingi ma ekskursioonist maha. Sain hotellis jutule autojuhi Alejandroga, kes kiitis mu hispaania keelt. Muusika mu kõrvadele.
Enne linnaga tutvumist läksin bussijaama, et muuta ära bussiaeg kaks tundi hilisemaks. Sain selle ilma mingite probleemide või lisatasudeta muuta. Jalutasin mööda linna ringi ja sõitsin ka Xochimilcosse, mis oli mulle tuttav seebikast „Võõrasema“. Päris metrooga sinna ligi ei pääsenud. Tuli metrooga lõpp-peatusesse sõita ja sealt edasi Tren ligero´ga. Metroopilet on uskumatult odav- ainult 2 peeost! (see on alla 2 krooni)
Xochimilcos oleks ma vist peaaegu varaste ohvriks langenud. Mind päästis üks turismitöötaja. Selliseid turvamees-töötajaid on Xochimilcos päris palju, sest seal on ka palju vargaid. Need turismitöötajad on väga stiilsed- ülikonnad seljas ja sõidavad rattaga ringi. Igatahes see konkreetne töötaja juhatas mind siis lõpuks Xochimilco paatide juurde, kus sain tuttavaks Oscariga, kes viis mind ka paadiga-gondliga (või kuidas seda nimetada) sõitma. Oscar oli väga tore, ka tema kiitis mu hispaania keelt. Muuhulgas kutsus ta mind ka Xochimilcosse elama ning, kui ma nõus ei olnud, tahtis ise Eestisse tulla. Loomulikult ei teadnud ta, kus Eesti asub. Esimesena pakkus ta, et see asub Austraalia kõrval. Kui ta lõpuks aru sai (ma loodan, et ta ikka sai aru), kus Eesti on, siis uuris ta, kas mul nii sooja kliimasse tulles palavikku ei teki. Ütlesin talle, et siis, kui mul palavik tekib, siis tean täpselt, mis mul viga on. Seagripp.
Mehed on üleüldiselt väga tüütud ja pealetükkivad. Sõbralikud ka. Kelle arust on Egiptuses tüütud mehed, nendele ei soovita ma küll Mehhikosse minna. Seal on lugu minu arvates veel hullem. Seega, kui tülitamine väga hulluks läks, siis tegin ma näo, et ei oska hispaania keelt ja ei saa aru, mida nad räägivad.
Samuti veel üks soovitus. Kellele ei meeldi Tartu Kaubamaja kahtlased ringselt liikuvad uksed, siis ei tasu Mexico City metroosse tulla. Mõnes kohas on need uksed küll sellised, et tekib tunne, et sinna vahele jäädes saab väga haiget. Mul loomulikult õnnestus bussijaama minnes kahe kotiga sinna vahele jääda, sest need uksed olid ringselt liikuvad ja nii väikesed. Metroo on maailmas kasutatavuselt kolmandal kohal, seega inimesi on palju. Ja seda kasutavad loomulikult ära igasugused kaupmehed. Peaaegu igas peatuses tuleb peale mõni kaupmees, kes pakub mingeid asju. Noorimad on 3 või 4-aastased lapsed. Ja nad kõik on väga lärmakad.
Mexico Citys külastasin ka Torre Latinoamericanat, mis on nagu Eiffeli torn Pariisis. Vahe on loomulikult välimuses ja ka selles, et Torre Latinoamericana on akendega ümbritsetud. Aga vaade Mexico Cityle on väga kaunis.
Mexico Citys on mitu bussijaama. See, kuhu mina pidin minema, oli küll väga uhke. Umbes nagu lennujaam, sest seal olid ka väravad nagu lennujaamas. Ja enne bussile saamist otsis turvamees koti läbi. Bussijaamas olid paljudel inimestel maskid ees. Ma arvan, et nemad peavadki seda seal kandma, sest tänavatel nägin ma ainult üksikuid inimesi maskiga. Sellest hoolimata jagati suuremates metroojaamades maske ja leidus ka paljudes kohtades plakateid, mis teadvustasid inimesi seagripist ja palusid, et nad valvel oleksid. Üleüldiselt arvan, et Mexico Citys pole enam nii tõsine olukord, pigem on situatsioon raskem Ameerika Ühendriikides.
Kuna läksin San Cristobal de las Casas´esse esimese klassi bussiga, siis olid istmed väga pehmed. Ma polegi üheski nii pehmete istmetega bussis varem istunud. Ees ootas 13-tunnine öine sõit, mida otsustasin algul sisustada aknast välja vaatamisega. Hakkasime järjest mägedesse sõitma ja pimedas paistsid linnatuled imekaunitena. Mõnes kohas tekkis ka tunne, et need tuled on taevas. Vaade oli imeilus, kuid sõit ise väsitav.

Esmaspäev, 25. mai

Jõudsin varahommikul San Cristobali, mis on linnake 2 kilomeetri kõrgusel mägedes. Sõitsin taksoga hosteli juurde, kus mulle anti vähesema raha eest parem tuba. Kui mind tuppa juhatati, oli seal ees juba Šveitsi poiss Daniel, kes rääkis mulle hiljem näiteks, et on juba 14 kuud reisinud. Vot see on minu arvates küll pikk aeg. Temalt sain ma aga teada oma reisi esimene negatiivse uudise. Kuuba ja Mehhiko vaheline piir on kinni, seega ei saagi ma Cancunist Havannasse lennata. Ta ütles, et ei tea täpselt, mis põhjustel piir kinni on, aga asi ei pidanud enam seagripis olema. Daniel soovitas mul üldse mitte Cancuni minna, sest talle seal ei meeldinud. Nimelt oli ta seagripi esimese paanika ajal Cancunis ja pidi seal kuu aega olema, sest vahepeal anti ju võimude poolt kõigile käsk kodus püsida.
Hommikusöögil sain tuttavaks ma USA tüdruku Lindsay´ga ja soomlase Heidiga. Tuli välja, et nemadki plaanivad minna Sumidero kanjoni ekskursioonile. Seega saime minna koos. Sumidero kanjon oli imeilus. See on ka Chiapase osariigi sümboliks. Sõitsime mootorpaadiga mööda järve, nägime ahve puudel turnimas ning mõnes kohas olid meist mõne meetri kaugusel ka krokodillid. Pisikesi krokodillipoegi nägime päris lähedalt. Hästi mõnus oli, päike võttis hästi peale ka. Sumidero kanjonis õnnestus meil isegi korra puusse sõita, mis meenutas vägagi 10. klassi kummipaadimatka.
Tagasi tulles sain Danielilt teada, et meie toas on nüüd ka kaks soomlast, kelle nime ta enam ei mäletanud. Kontrollisin siis ka, kas ta minu nime enam mäletab. Mäletas. Raske on ka unustada, arvestades meie esmakohtumist: ma sadasin koos hosteli administraatoriga sisse, kui ta oli aluspükste väel. Igatahes, pärast sain teada, et soomlaste nimed olid Antti ja Tiitu (muide Tiitu oli tüdruk). Rääkisin nendega veidi juttu, nad olid mõlemad väga imestunud, kui said teada, kui vana ma olen. Kõik arvavad alati, et olen vanem, seda enam, et reisin üksi.
Seega kohtusin ühel päeval nelja inimesega, kes olid Eestis käinud. Daniel, Heidi, Antti ja Tiitu. Tavaliselt kohtun ma päeva jooksul umbes nii paljude inimestega, kellel pole Eesti olemasolust aimugi,
Olin õhtul nii väsinud, et heitsin korraks pikale ja jäin kohe magama. Ärkasin kahe tunni pärast, kui toas oli ainult Antti.

Teisipäev, 26. mai

Esimene kord ärkasin üles umbes pool 7 hommikul, sest mingid töölised otsustasid hakata varahommikul vägagi lärmakalt katust parandama. Püüdsin neid siiski ignoreerida ja mõned tunnid veel magada. Enne bussijaama minekut jalutasin natuke mööda linna ringi ja käisin mõningates poodides. Riiete proovimine on küll tobe. Müüja seisab igal pool kõrval ja riiete proovimise ajal ukse taga. Ma tõesti imestasin, et ta ei tahtnud minuga kabiini ka kaasa tulla. Kella 12 ajal pidin ma hakkama Cancuni sõitma ja seega võtsime Heidiga kahepeale takso bussijaama (tema pidi minema Polancasse) Takso on samuti Mehhikos üsna odav. Taksomeetreid seal ei ole, seega peab juba enne sõitu leppima kokku hinnas. Paarikilomeetrilise sõidu saab ära teha juba umbes 20 peeso eest, mis on ikka päris vähe.
Sõit San Cristobalist Cancuni osutus vaevarikkamaks kui sõit Mexico Cityst San Cristobali. Seekord oli sõidu pikkuseks 18 tundi, millest esimesed 6 tundi olid päris jubedad. Kuna olime mägedes ja tee oli käänuline, oli süda pidevalt paha. Käänuline tee oleks meile ka peaaegu kaks õnnetust põhjustanud. Kahes kurvis oleksime peaaegu teise autoga kokku sõitnud. Tegime teel ka mitmeid peatusi, et inimesed saaksid maha minna ja peale tulla. Iga peatusega läks järjest kuumemaks, nii et oli aimata, et Cancunis on kuumakraade vähemalt 30.
Mehhiko vajaks küll „Teeme ära!“ projekti. Ringi sõites on näha, et igal pool vedeleb prügi, isegi kui on püsti märk, et ei tohi prügi maha visata. Harvad ei olnud ka need juhtumid, kus prügikott on visatud märgi „No tire basura“ alla.
Väga omapärane juhtum oli Mehhikos Chiapase osariigist Campeche osariiki liikudes (Mehhiko täispikknimi on ju ka Mehhiko Ühendriigid). Ütleme nii, et sellises situatsioonis pole mulle kunagi külge löödud. Asi oli siis nii, et pidime kõik piiril tulema oma kodinatega bussist välja ja asjad otsiti läbi. Tuleb siis minu kotti ka läbi otsima püssiga mees. Kõigepealt küsib mult, kas saan hispaania keelest aru. No saan. Ja siis küsib, kust ma pärit olen. Eestist. Kas kõik tüdrukud on Eestis nii ilusad kui sina? Et nagu kuidas palun- ta otsib piiri peal mu asju läbi ja samal ajal lööb külge. Muigama pani küll.

Kolmapäev, 27. mai

Pool 7 hommikul jõudis minu buss Cancuni ja taas kord pidin ma minema infolauda, et küsida neilt, kas nad teavad, kus mu hostel on. Pärast omavahel arutamist selgitasid nad mulle, et see asub bussijaamast vaid mõne minuti kaugusel, pean kogu aeg otse minema. Kuna väljas selgus, et täielikult täiesti otse teed ei läinud, siis ei hakanud riskima ja võtsin takso. Takso maksis sihtpaika üsna palju (30 peesot) arvestades seda, et ööbimispaik oli tõesti ülelähedal ja üle 15 peeso ei oleks tohtinud maksta. Pealegi taksojuht ei teadnud, kus see hostel oli- tiirutasime kokku vist peaaegu 15 minutit, enne kui õigesse paika jõudsime. Mind ootas ees selline ööbimispaik, kus polnud kunagi olnud. Maja katus oli tehtud õlgedest ja seinad roost. Aga seal ööbida oli huvitav kogemus. Mind pandi tuppa, kus magas parajasti Rogelio-nimeline mees. Me ei jõudnud eriti tuttavaks saada, sest mina kiirustasin randa (ikkagi Kariibi meri ees ootamas!) ja tagasi tulles oli tema juba lahkunud. Retseptsioonist öeldi, et kui sõidan liiniga number 1, võin tulla maha ükskõik, kus ma tahan ja saan randa minna. Tegelikult see päris nii ei olnud. Igal pool olid viietärnihotellide privaatrannad. Minu eksirännakud ühe avaliku rannani kestsid üle 2 tunni. Ma sattusin ladusate müügimeeste haardesse ja oleksin peaaegu tänavalt võtnud ka Chichen Itza tuuri (maiade püramiid on Chichen Itza) See ekskursioon oli tõesti normaalne ja ma plaanisin sinna minna, aga ei saanud kohe seda võtta, sest mul polnud nii palju raha kaasas. Ta andis mulle numbri ja leppisime kokku, et helistan talle. Sattusin veel ühte reisibüroosse, kui küsisin teed ranna poole. Seal olid hinnad palju kallimad, kuid see neiu seal büroos juhatas mind ühte ehetepoodi, kus sain kupongiga tasuta ripatsi enda maia tähtkujuga. Minu tähtkuju tähendab lahkust.
Jõudsin ma siis lõpuks rannani, kus oli peale minu veel umbes 15 inimest. Kuna seal oli ka vetelpäästja, siis sain aru, et seal ikka võib vette minna. Sättisin end igaks juhuks üsna vetelpäästja lähedale, kui keegi plaanib minu asjadega jalga lasta. Mõne aja pärast sain aru, et mul tõepoolest pole võimalik siin uppuda või röövitud saada, sest see vetelpäästja silmitses mind lihtsalt enamuse ajast. Kui ma hakkasin ära minema, siis tervitas ka kaugelt, aga ma ei viitsinud temaga juttu ajama jääda ja ütlesin ainult tere vastu.
Tagasi Cancuni kesklinna jõudes otsustasin välja uurida, kas Kuuba piir on kinni või mitte. Hostelist ei osatud midagi kindlat öelda, vaid soovitati minna lähedalasuvasse reisibüroosse Marco Polo Viajes. Mulle öeldi, et see on hästi lähedal, umbes 5 minutit kõndimist. Loomulikult läksin ma sinna vähemalt 15 minutit, sest milleks otse minna, kui ringiga saab. Jõudsin siis kohale ja seal kohtusin ma väga toreda Sandro-nimelise mehega, kes oli Argentiinas sündinud Mehhikos elav itaallane (keeruline ju) Temaga sain ma isegi inglise keeles rääkida, see on haruldane Mehhikos. Ma ei tea, mida ma ilma temata teinud oleksin. Ta aitas mind väga palju. Pärast mitut telefonikõnet sai selgeks, et Kuuba ja Mehhiko piir tõepoolest on kinni. Kuuba mängib pidevalt piiridega. Piirid pidid avatama juba 20. mail, kuid see aeg lükati edasi 27. maile ning sealt siis omakorda 1. juunile. Ainus võimalus Air Mexicana (minu lennufirma) kaudu Kuubale saada oleks olnud see, kui ma oleksin veel lisaks piletid Panamale ostnud, et sealt ümberistumine teha. See oleks aga läinud päris palju lisaks maksma. Seega, palju õnne mulle, ostetud Kuuba turistikaart läks vett vedama. Sinna minek jäi ära. Sandro pakkus mulle alternatiive. Põhilisteks variantideks said Guatemala, Costa Rica ja lihtsalt Panama. Ma olin üsna nõutu, sest tegelikult tahaksin ma ju kõiki riike näha. Sandro oli aga kõikides nendes kohtades käinud ja tema soovitas kõige enam Guatemalat. Costa Rica talle meeldis ka, aga Panamal pidi olema vaadata põhimõtteliselt ainult Panama kanalit. Air Mexicana kasutavat Panamat enamasti ümberistumisteks.
Aeg möödus kiiresti reisibüroos asju ajades ja niisama lobisedes ning varsti lähenes aeg, kus pannakse kinni nii see reisibüroo kui ka Air Mexicana kontor. Seega pidime lükkama asjaajamise ülejärgmisele päevale (siis, kui ma oleksin juba pidanud Havannasse lendama), sest homseks olin ma ostnud juba neilt Chichen Itza tuuri.

Neljapäev, 28. mai

Kell 3 hommikul ma ärkasin, sest arvasin, et olen sisse maganud. Nimelt otsustati kell 3 hommikul panna lähedalasuval väljakul muusika ülikõvasti käima. Ja see muusika mängis umbes kaks tundi. Hullumeelne.
Kell 7 hommikul pidin ma olema lähedalasuva hotelli ees, kust mind võeti peale, et viia Chichen Itza ekskursioonile kogunemiseks. Minuga ühes bussis oli veel Susie Chicagost, kellega ma jutule sain. Tema oli muide ainus, kes terve reisi jooksul minu vanuse õigesti pakkus.
Meil oli Chichen Itza ekskursioonil hästi lahe giid, kellel nimeks Antonio. Üks tema naljadest ehmatas suurema jao bussis viibijatest täitsa ära. Nimelt teatas ta meile osariigi piiril, et otsigu me nüüd kõik passid välja. Loomulikult polnud peaaegu kellelgi passi kaasas. Järgmisena soovitas ta meil otsida rahakotid välja- rahaga saab kõike lahendada.
Käisime siis ära kahes karstikoopas, mis olid põhimõtteliselt samasugused koopad, mida ma juba Itaalias näinud olin ning enne püramiidide juurde minekut läksime lõunat sööma. Kuna ma ei leidnud restoranis enam Susie´t üles, siis istusin lauda, kus oli ka üks pere. See oli küll väga õige otsus, sest sellel perel oli lihtsalt imearmas 4-aastane poeg Diego. Diego tahtis minuga kohe sõbraks saada, kuid tema isa Javier olevat talle algul öelnud, et ma tundun olevat päris pahas tujus ja ärgu ta lähenegu mulle. Tõsi ta oli. Ma tellisin mitu korda endale jooki ning kelner suvatses selle alles kolmandal tellimisel tuua. Siiski hakkasid Javier ja tema abikaasa Gaby minuga vestlema, kui kuulsid, et räägin kelneriga hispaania keeles. Nad olid ecuadorlased, kes elavad Ameerika Ühendriikides, New Yorki äärelinnas. Tundusid väga meeldivad inimesed. Kui jõudsime püramiidide juurde, siis ei lasknud Diego enam mul käestki lahti. Ta oli tõesti üliarmas laps. Javier andis mulle isegi nende pere aadressi ja telefoninumbri, et New Yorki sattudes saaksin nende juures ööbida.
Tagasi ööbimispaika jõudsin kuskil 8 ajal ja avastasin, et vahepeal on tekkinud mulle tuppa kaaslane. Mõtlesin, et ootan ta ära, et saaks juba õhtul temaga tutvuda, kuid umbes 10 ajal heitsin siiski magama. Veidi enne 12 ärkasin aga üles sellepeale, et keegi tuli tuppa. Tutvustasin ennast ja ütlesin, et ta võib tule põlema panna. Sellepeale ütles aga see noormees midagi väga vaikselt. Kontrollisin, kas ta ikka inglise keelt oskab, ta noogutas. Mõtlesin, et tühja kah, räägime hommikul edasi. Siis läks aga ta korraks välja ja tuli minuti pärast tooliga tagasi. Ta jäi lihtsalt umbes meetri kaugusele minu voodist istuma, pimedas. Kontrollisin, kas kõik on korras ja kuna ma erilist vastust ei saanud, siis tõusin üles ja panin tule põlema. Mulle vaatas vastu mees, keda olin juba enne terrassil istumas märganud. Ta oli prantslane nimega Yanik. Ta tundus küll täiesti tavaline mees, kuid siiski polnud ta päris tavaline. Arvasin algul, et ta teeb mulle nalja, kuid varsti mõistsin, et tal pole mõistusega täiesti korras. Mitte midagi väga hullu, kuid pole päris nagu tavaliselt inimesed. Kuna ta rääkis üsna vaikselt, siis pidin tal nina all istuma ja teda kuulama. Ma ei saanudki aru, mis põhjusel ta üldse Mehhikosse sattus, vist pidi saama mingi sugulasega kokku.
Märkasin tema voodil mingit imelikku konstruktsiooni. Kui pärisin, mis see on, siis sain teada, et see on mask, mida ta kavatseb kasutada Mehhikos. Seagripi pärast. Ma pidin peaaegu minestama. See oli midagi gaasimaski laadset ja kui keegi sellise asjaga mulle tänaval vastu tuleks, siis peaks ma teda lollakaks. Tegin talle selgeks, et sellist asja ei tasu endale ette panna. Ta jäi mind vist lõpuks uskuma. Üleüldiselt hakkas ta mind järjest rohkem usaldama, sest päris algul pelgas ta mind isegi nii palju, et ei julgenud tuppa sisse tulla. Püüdsin teda veenda, et tegelikult ei ole ma üldse nii jube, kui välja näen.

Reede, 29. mai

Täna oleksin pidanud siis juba Kuubale lendama, kuid läksin hoopis hommikul reisibüroosse, et muuta lennupiletid ära. Mõtlesin, et ostan neile sinna mingi kommikarbi vaeva nägemise eest, kuid loomulikult oli siin raske leida poodi, kus üleüldse sellised asjad eksisteerivad. Seega läksin ma algul lihtsalt kohale. Olin otsustanud lennata Guatemalasse ja siis hakkaski Sandro asjaga tegelema. Tuli välja, et on vaja mingeid koode, mis mu reisifirmal olemas on. Sandro pakkus välja, et ehk oleks hea, kui keegi saaks Eestis mu reisifirmale helistada ja ma saaksin seda kedagi MSNi teel paluda. Nii ma siis istusingi Sandro arvutis MSNis ja uurisin mõnelt inimeselt, kas nad saavad helistada reisifirmasse. Siis aga jõudis mulle kohale, et praegu on ju Eestis kell peaaegu 7 ja kedagi pole enam tööl. Tuli ilma nende koodideta läbi ajada. Aga Sandro suudab ju imesid teha!  Siis kui ma kaardiga Guatemala lennupiletite lisaraha maksma hakkasin, tekkis aga probleem, sest ma olin loomulikult ära unustanud, et mul on ainsana kaardimaksel limiit peal. Õnneks tuli mul see meelde ja läksime temaga pangaautomaadist raha välja võtma. Ega kohe ei saanud sealtki raha kätte. Esimene automaat otsustas mitte aktsepteerida mu kaarti ja pidime otsima teise lähedalasuva automaadi. Õnneks teine oli nõus minu kaardiga ja andis mulle raha. Meil jäi Sandroga jutt, et ma tulen õhtul pärast Isla Mujereselt tagasi tulekut reisibüroost läbi ja võtan oma piletid.
Olin otsustanud veeta päeva Cancunist 15 minutilise laevasõidu kaugusel asuval saarel Isla Mujeres (Naiste saar), sest juba San Cristobalis oli Daniel mulle soovitanud seal ära käia. Kuna mul oli Yanikist päris kahju, sest ta ei teadnud isegi, mida ta kavatseb päeval teha, kutsusin ma ta endaga kaasa. Isla Mujeres on lihtsalt paradiisisaar, see on nüüd üks minu lemmikkohti maailmas. Palmid, valge liiv, Kariibi meri. See kõik oli fantastiline. Yanikile ka meeldis. Oleksin tahtnud sinna jäädagi, kuid mul oli meeles, et pean enne 7 ära võtma oma lennupiletid.
Läksingi siis veidi enne kella 6 büroosse ja juba aknast nägin, et Sandro laud oli täis pabereid, mida ta uuris. Sisse astumisel osutusid need kõik igasugusteks Guatemalat tutvustavateks brošüürideks. Vot see oli tõesti üliarmas temast, et ta need kõik mulle muretses ja ise ka nendega tutvus. Pakkusin talle raha kogu selle töö eest, kuid ta polnud nõus. Lõpuks sõlmisime kokkulepe, et tema võtab mult jootraha vastu, kui mina saadan talle koju jõudes kirja.
Kuna tahtsin endale homseks süüa kaasa osta, siis uurisin ikkagi välja, kus on lähim suurem supermarket, ja läksin sinna. Saiade ostmise süsteem oli minu jaoks uudne. Seal tuli ringi käia kandikuga, oma soovitud saiakesed sinna laduda ja siis minna spetsiaalse töötaja juurde, kes paneb need paberkottidesse ja kirjutab hinna peale. Jällegi hea viis inimestele tööd muretseda.
Tagasi hotelli minnes kuulsin ühte austraallaste valju häälega teatavast, et tema läheb nüüd Kuubale. Et nagu, kuidas palun? Kuuba piir oli eilse seisuga kinni. Jõudsin juba arvata, et see tehti vahepeal lahti, aga ei- kutt otsustas minna Panama kaudu Kuubale. See oleks olnud küll väga nõme, kui mina oleksin piletid ümber vahetanud ja Kuuba piir tehakse kohe pärast seda lahti.
Sain võimaluse kasutada veidi hotelli arvutit, kuid pidin õige pea hirmukrambid saama. Argentiinlane Ariel Fernando osutas lakke, kus jalutas sisalik! Jube! Ma ei karda sisalikke üldse, kui nad on maapinnal, kuid kardan vägagi, kui nad laes jalutavad. Lahkusin üsna kiiresti arvutist seetõttu. Fernando kutsus mind veel koos kambaga Zona Hoteleriasse, kuid mul oli vaja homseks asjad ära pakkida. See oligi minu viimase Cancuni päeva lõpp.

Laupäev, 30. mai

Täna hommikul pidi minema mu lend kõigepealt Mexico Citysse ja siis sealt edasi Guatemalasse. Sandro soovitas mul olla juba 3 tundi enne lendu kohal- need seagrippi puudutavad protseduurid pidid aega võtma. Tegelikult sain ma oma asjad umbes poole tunniga aetud. Enne seda, kui mulle anti pardakaart, pidin ma minema tervisekontrolli (kõik pidid seda tegema) Tervisekontroll sisaldas tegelikult ainult palaviku mõõtmist ja ühe ankeedi täitmist (kus küsiti, kas mul on seagripi tunnuseid esinenud) Põhimõtteliselt oli asi nii, et kui oleks ilmnenud palavik, siis oleks tõenäoliselt ka minu reis sealt maalt katki jäänud. Cancunist Mexico Citysse lennates olin ma esimest korda Air Mexicana lennul. Meeldib üllatus oli see, et nad serveerivad kõikidel oma lendudel tasuta sööki ja jooki, mis on kusjuures väga hea (kuigi tavaliselt mulle lennukisöögid väga ei istu)
Mexico Citys pidin ma ootama lendu Guatemalasse umbes poolteist tundi ja selle jooksul muretsesin väga, kas mu pagas ikka jõuab järgmise lennu peale. Vedas, jõudis. Sellele oli lisatud muidugi ka silt „Immediate connection“. Sandro soovitas mulle, et läheksin kohe Guatemala lennujaamast Antiguasse, riigi endisesse pealinna. Kohe, kui lennujaamast välja astusin, lendasidki mulle peale igasuguste teenuste pakkujad, sain Antiguasse sõidu vastu võtta. See pidi maksma 10 dollarit, kuid läks lõppude lõpuks mulle maksma 13 dollarit. Seda põhjusel, et mina ja üks hiinlane, kes veel bussis oli, ei viitsinud oodata pool tundi bussis Antiguasse minemist. Sõit sinna kestis alla tunni ning kohale jõudes hakkasin ma otsima endale ööbimiskohta. Mehhikos olid mul kõik ööbimiskohad broneeritud, kuid siia tuleku tarbeks jõudsin ainult mõningate hostelite aadressid üles kirjutada. Esimene, kuhu sattusin oli päris hea koht- kesklinnas ja privaattuba maksis 12 dollarit, kuid ma ei saanud seda võtta. Seda põhjusel, et mul oli ainult 30 dollarit ning rohkelt eurosid ja peesosid. Nende viimastega polnud aga mitte kui midagi siin peale hakata. Guatemalas aktsepteeritakse, kas dollareid või quetzale (nende rahaühik on sama nimega, mis nende rahvuslind). Mul vedas, et ma Mexico City lennujaamas otsustasin vahetada 30 dollarit, sest muidu oleks mul Antiguas väga keeruline olnud. Kuna jõudsin laupäeva pärastlõunal, siis olid pangad juba kinni ja need pidid avatama alles esmaspäeval. Suhteliselt masendav. Võiks küsida, miks olid mul kaasas eurod, kui läksin Ladina-Ameerikasse. Seda põhjusel, et plaan oli Kuubale minna. Kui vahetada dollareid Kuuba convertible peso´deks, siis võetakse üsna suurt teenustasu. Seega soovitati vahetada eurosid.
Kuna ma siis ei tahtnud 12 dollarit oma niigi vähestest dollaritest ära kulutada, otsustasin edasi liikuda. Mul olid mitme odavama hosteli aadressid ka. Leidsin siis pika peale selle teise noortehotelli, mis mul kirjas oli. Vot see ei meeldinud mulle kohe üldse. Esimene põhjus oli see, et baar ja Reception olid ühes lauas. Kui mulle poleks üks noormees öelnud, et baar on retseptsioonis (või retseptsioon baaris), siis oleks ma seda küll igalt poolt mujalt otsinud. Mitte miski ei viidanud sellele, et seal võiks olla sisseregistreerimine. Ja muidugi tütarlaps seal ei teinud mind märkamagi, vaid teenindas neid, kes tahtsid järjest jooke. Lõpuks, kui ta minuga suhtlema hakkas, sain teada, et neil pole hetkel vabu tube. Mõnevõrra oli see kergendus, sest see koht ju ei meeldinud mulle, kuigi oli täis minusuguseid reisivaid noori.
Umbes 15 minutit hiljem suutsin jõuda oma kolmandasse hotellivarianti kohale. Mõtlesin, et kui seal pole ka vabu kohti, siis võtan küll takso ja lähen esimesse hotelli tagasi. Õnneks oli aga olemas vabu tube ja retseptsioonis olev mees oli ka väga meeldiv. Sain hiljem teada, et ta nimi on Alberto. Mulle anti seal hotellis 6 inimese tuba, kus ma olin ainus inimene. Päris tore ju.
Kui olin ennast sisse seadnud, otsustasin minna endale mõnda ekskursiooni homseks või ülehomseks otsima. Olin näinud Antigua tänavatel väga-väga palju reisibüroosid. Leidsingi siis ühe, kust tahtsin võtta järgmiseks päevaks ekskursiooni Panajacheli. Probleemiks osutus aga see, et seal võeti vastu, kas quetzale või dollareid. Tulin siis ideele, et võtta pangaautomaadist raha. Oleks ma ainult teadnud, et see maksab keskmiselt 50-60 krooni kord, oleks ma korraga rohkem raha välja võtnud. Mul oli aega umbes pool tundi jõuda keskväljakule, sealt raha võtta ning siis tagasi tulla. Asusin siis kiiresti teele, kuid loomulikult õnnestus mul kõndida umbes 5 minutit valele poole. Siis hakkasin aduma, et lähen imelikus suunas, küsisin ühelt vastutulijalt, kus me täpselt olime ja tuligi välja, et pidin teisele poole minema. Kui jõudsin pangaautomaadi juurde, siis ei suutnud ma õieti sellega hakkama saada. Raha lihtsalt ei antud. Õnneks oli mind nõus aitama sealsamas asuva postkontori töötaja. Sain raha kätte ja tõttasin siis reisibüroosse, jõudsin küll umbes 5 minutit pärast sulgemise aega, aga see mees oli kohal. Sain ekskursiooni ära tellida, buss pidi mulle järgi tulema kell 5 hommikul.
Alberto oli mind hoiatanud, et kui ma jään pimeda peale, siis on soovituslik takso võtta. Antigua pole küll kuigi ohtlik, kuid turiste varitsev ikka suurem oht. Kell oli umbes 7 ja oli juba pime. Mehhikos oli küll läinud 8 paiku pimedaks. Loomulikult ei näinud ma ühtegi taksot ja seega hakkasin jalgsi hotelli poole kõmpima. Ma ei leidnud seda algul üles ja siis ma hirmuga seiklesingi. Samas polnud midagi väga hullu, sest inimesi ikka liikus.
Kuna olin üsna väsinud, siis läksin juba enne kella 10 magama. Sain mõned tunnid magada, kui ärkasin selle peale, et keegi rääkis minuga. Avasin silmad ja ukse peal oli üks mees. Praegu, tagasi vaadates, ma imestan, et ma ära ei ehmatanud. See mees oli Alejandro, kes töötab ka hotellis Reception´is. Kuna olin üsna unine, siis ei mäleta, mida kõike ta rääkis, aga põhjus, miks ta oli mu tuppa sisse sadanud, oli see, et tema töö pidi algama kell 8 hommikul ja kuna oli plaanis minna öösel peole, siis kavatses ta magada seal toas, kus minagi. Ja siis tuli ta ka ideele kutsuda mind endaga peole kaasa. Kindlasti ma hüppan voodist üles, sätin ennast valmis ja lähen peole inimesega, keda ma olen tundnud umbes 10 minutit. Asi jäi siiski nii, et tema läheb peole ja mina jään magama.

Pühapäev, 31. mai

Hommikul oli mul 4.20 äratus ning bussis peale minu veel 3 inimest. Ometi ei läinud ükski neist Panajacheli ja Atitlani järve ekskursioonile nagu mina. Panajacheli sõitsime umbes 2 tundi ja tee oli üsna käänuline. Enamuse sõiduajast sisustasin ma magamisega.
Kui jõudsin Panajacheli, pandi mind reisibüroos maha. Kuna ülejäänud bussis viibijad ei saanud edasi sõita, sest ootasid uut bussi, ajasin ma juttu Leonardo-nimelise noormehega, kes oli siis samuti mikrobussis olnud. Leonardo oli pärit Uruguayst ja tal oli täna plaanis sõita San Cristobali, sinna, kus mina olin juba esmaspäeval olnud. Leonardo tegi mulle samuti suurepärase komplimendi- ta ütles, et mu hispaania keel on hea. Räägin aktsendiga, aga arusaadavalt.
Enne laevasõitu Atitlani järvel oli mul veidi üle tunni aega ringi vaadata. Jalutades jäi mulle silma, et linnas on baar nimega Atlantis. Et Tartu Atlantisel on filiaal Guatemala väikelinnas? Mäletan, et baar/klubi nimega Atlantis oli ka Lübeckis (või mingis muus Saksamaa linnas) Otsisin ka Panajachelist võimalust koju helistada, sest Guatemalas minu telefonil levi ei olnud. Praegu oleks olnud üsna hea võimalus helistada koju, sest teadsin, et kodused ei maga veel. Meil on varahommik, aga Eestis õhtupoolik. Guatemala aeg on Eesti ajast 9 tundi taga.
Kui tuli viimaks aeg minna Atitlani järve äärde, siis saatis mind sinna üks noormees. Kui ta teatas mulle, et laev peaks minema välja pool 9, siis ehmatasin ma ära: meil oli veel vaja kõndida, aga kell oli 5 minuti pärast juba pool 9. Ta muidugi rahustas mind, et laev ei lähe kunagi õigel ajal välja. Kui aga jõudsime sadamasse, kostus tema suust: „No hay“ („ei ole“) Oleks see tõesti tema süü olnud, et me laevale ei jõudnud, oleks ma talle äsanud. Tegelikult selle laeva mitte sadamas olemise põhjus peitus selles, et suur laev ei lähegi täna välja. On pühapäev ja enamus inimesi on Chichicastenangos (mingi linnake, kus on väga kirev turg, eriti pühapäeviti) Lahendus oli aga olemas. Kuna peale minu soovisid lähedalasuvatesse küladesse minna ka kaks ameeriklast, viidi meid mootorpaadiga. See oligi palju mõnusam. Kuna need kaks ameeriklast hispaania keelt ei osanud, olin mina tõlgiks ameeriklaste ja mootorpaadi juhi vahel.
Käisime siis ära kolmes külas. Esimene neist meeldis mulle kõige enam, San Marcus oli nimeks. Selle näol oli tegemist paradiisiga. Polnud küll vapustavaid liivarandu, kuid see loodus oli lihtsalt nii kaunis ja hea oli seal olla. Guatemala tunnuslause on „Alma de la tierra“ (Maa hing), mis peab paika. Olekski tahtnud sinna jääda. Seal nägin naisi ja lapsi järves riideid pesemas ning asju kanti pea peal. Hiljem sain teada, et see olevat maiade traditsioon. Teine küla oli San Pedro, mis oli neist kolmest vist kõige enam turismile suunatud. Sisenedes külla oli suur silt: „Me töötame teie jaoks“. Kolmandas külas (mille nime ma enam kahjuks ei mäleta) oli aga suur turg, kust sai osta kõikvõimalikke isevalmistatud ehteid. Väikesed lapsed kerjasid. Algul ma ei andnud neile midagi, kuid lõpuks mõistsin, kui vaesed nad tegelikult on. Olin ühes söögikohas ja siis tuli üks lastest sinna lähedale ja vaatas mulle nii paluva pilguga otsa. Mõtlesin, et olgu pealegi, annan talle raha. Andsingi. Ja siis ta küsis, kas võib võtta need saiaviilud, mis olid laua peal. Loomulikult ma lubasin ja pärast välja minnes ma nägin, kuidas ta neid sõi. Mulle anti hotellist kaasa ka üks võileib (kuna ma olin hommikusöögi ajal juba ära sõitnud), mille ma samuti sellele poisile andsin. Mul oli tast nii kahju, et läksin ära silmad pisarates.
Panajacheli tagasi jõudes oli mul umbes kaks tundi aega bussini, mis viiks mind tagasi Antiguasse. Jalutasin seal natuke ringi ja bussipeatusse (ühe hotelli ees) läksin juba 20 minutit varem. Õige pea tuli sinna veel üks mees, kes seda bussi ootas. See oli Glen Ameerika Ühendriikidest, Houstonist. Mulle tundus Glen väga tuttav ja küsisin, ega me pole varem kohtunud. Tuli välja, et ta oli mind linnas ennist juba tervitanud, ta ütles, et mäletab mind küll. Kuna aga väga paljud inimesed (umbes iga kolmas mees tänaval) mind tervitavad, siis ei pea ma neid kõiki meeles. Glen oli Guatemalas keeltekoolis hispaania keelt õppimas. Ta veedabki oma puhkused nii, et tuleb mõnda hispaaniakeelsesse riiki keelt õppima. Ta on käinud samamoodi veel näiteks Mehhikos ja Hispaanias, Barcelonas. Kuna minagi olen Barcelonas keeltekoolis käinud, siis mõtlesime, et ehk olime ühes ja samas koolis, kuid siiski mitte. Tema oli Don Quijote koolis, mida ma nime järgi teadsin, sest minu toakaaslane Hispaanias õppis seal.
Tagasiteel Antiguasse nägime lõbumajade rajooni. Tänavatel seisid tütarlapsed ning nii mõnegi seelik ja pluus olid kokku sama pikad kui kõige lühem seelik, mida mina kannaksin. Kõige naljakam selle asja juures oli, et nendest naistest umbes kahekümne meetri kaugusel oli kirik. Naersime teiste bussis viibijatega, et kas pärast lähevad palvetavad seal.

Esmaspäev, 1. juuni

Minu kolmest Antiguas veedetud päevast sain ma nautida vaid ühel korral hinna sees olevat hommikusööki. Mulle anti ette menüü hommikusöökidega ja pidin sealt midagi valima. Võtsin endale hommikuse puuviljavaliku. Kõik oli kodumaine: banaanid, ananassid, maasikad, arbuus. Väga mõnus.
Pärast hommikusööki suundusin panka eurosid quetzalideks vahetama. Ja mida ma siis teada sain- Antiguas ei vahetata eurosid. Seda tehakse ainult ühes pangas, kuid seal oli rahavahetussüsteem katki. Põhimõtteliselt oli seis suurepärane. Mul oli ports eurosid, mida ma lihtsalt kasutada ei saanud. Ma oleks saanud eurosid vahetada Panajachelis ühes kohas, kuid loomulikult polnud ma kaasa võtnud sinna eurosid. Seega tuli jälle pangaautomaadist raha võtta.
Võtsin reisibüroost ekskursiooni Pacaya vulkaanile (aktiivselt tegutsev vulkaan) ning samuti ka bussisõidu homseks El Salvadori. Kahju, et see naine ei maininud mulle enne, kui raske on ronida vulkaani tippu, mul polnud ju aimugi, milline see ekskursioon päriselt on. Seega läksingi lühikeste pükste ja plätadega sinna. Kohtumispaigas hakkas aga üks ameeriklane minuga rääkima. Ta ütles, et mul ei ole ju sobivad riided ja temalt saingi teada, mis seal täpselt toimuma hakkab. Bussijuht, kes pidi meid vulkaani juurde viima, oli nõus minu hotelli juures peatuma. Sain paremad riided selga panna, kuid ega needki polnud vastavad sellele ronimisele. Sõites vulkaanile rääkisime Seaniga (see Coloradost pärit ameeriklane) juttu. Ta isegi enam-vähem teadis, kus Eesti on, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Kui aus olla, siis ega minagi ei tea iga Aafrika riigi täpset asukohta, ikka pigem piirkonda. Ta tahtis, et ma räägiksin talle Eestist. Muuhulgas rääkisin ka laulupidudest, püüdsin talle selgeks teha, mis need on ja siis ta arvas, et ma räägin karaokest. Vot see oli tõesti naljakas- ma naersin tükk aega selle arvamuse peale. Tuli välja, et Sean oli just eile saabunud El Salvadorist. Kuna ta tegeleb surfamisega, oli ta Vaikse ookeani ääres olnud. Üleüldiselt oli Sean juba umbes kaks kuud reisinud: alustas oma teekonda Costa Ricalt ja lõpetab selle Mehhikos, Cancunis. Ta rääkis mulle, et Costa Rical kohtas ta ka ühte eestlast, kes töötas baaris. Tsiteerides Ernst Hemingway´d: „Igast maailma sadamast leiab ühe eestlase.“ (või midagi taolist)
Tõepoolest vulkaani tippu ronimine oli raske ettevõtmine. Pidasin umbes pool teed üles vastu ja siis võtsin „takso“- hobuse. Hobust vedas Baldemari-nimeline mees ja ma pidin ülesse sõidu eest maksma 60 quetzali. Baldemar oli mulle nagu isiklik giid, olin rohkem aega temaga kui oma grupiga. Kui ülejäänud grupp läks värskele laavale veidi enne, siis mina läksin koos Baldemariga. Algul ma mõtlesin üldse, et ei lähe sinna, kuid Baldemar julgustas mind siiski. Ja väga hea, et julgustas, sest laava peal turnida polnud nii keeruline (tegemist oli umbes nädalavanuse laavaga) Kui jõudsin ülespoole, siis oli tunda juba laava kuumust ja selle lõhna. Lõhn oli üsna ebameeldiv ja ajas köhima. Nägime tuld maa sees.
Oli aeg tagasi minna ja me leppisime kokku, et saan 30 quetzali eest umbes 15 minutit sõitu. Siis kui tuli aeg maha ronida hobuselt, ütles Baldemar mulle, et viib mu tasuta tagasi. Väga kena temast. Seega saingi põhimõtteliselt edasi-tagasi käidud 90 quetzaliga, mis on kusagil 150 krooni. Enamuse ajast tibutas vaikselt vihma. Ma olin kindel, et järgmisel päeval olen ma haige ja kardan, et mul on seagripp. Aga vihm on sealmail sel aastaajal normaalne. Neil on ju talv maist alates, mis tähendab, et hakkab rohkem vihma sadama.
Tagasi Antiguasse jõudes kasutasin ma uuesti taksot. Sedakorda mitte hobust, vaid ikka päris linna taksot. Ütleme nii, et need on üsnagi erinevad meie taksodest. Need on kolmerattalised ja on põhimõtteliselt ümbritsetud mingi kile-vakstu materjaliga. Ja loomulikult on taksod lahtised. Otsustasin, et pean sellega ikka vähemalt korra sõitma. Sõit oli päris omapärane, kuna Antiguas on peaaegu igal pool munakivitee (issi poleks küll nõus pikka aega oma autoga seal sõitma), siis rappusin ma kogu tee. Aga päris vahva oli.

Teisipäev, 2. juuni

Täna hommikul pidin ma tõusma enne pool 4, sest buss pidi mulle järgi tulema veidi enne 4. Selles hotellis, kus ma olin ei ole öösiti kedagi retseptsioonis, on ainult öövaht, kes pidi mind ka välja laskma. See öövaht oli aga teleka ette magama jäänud. Algul ma ei saanud sellest aru, mõtlesin, et ta lihtsalt vaatab hoolega, kuid kui ta uksekella peale ei liigutanudki ennast, läksin teda üles ajama. Pidin lausa seda meest raputama, et ta ärkaks. Mul vedas, et ta ei olnud nii kõva unega kui Janne, muidu oleks suuri probleeme olnud.
See buss viis mind Guatemala Citysse, otse bussijaama. Kui me bussijaama jõudsime, oli kell peaaegu 5, kuid ometi käis bussijaama ümber kohalikel juba vilgas elu. Nagu oleks keskpäev. Antiguast Guatemalasse viinud bussijuht nööris mind 5 euroga, aga ma olin ise selles süüdi. Ta küsis, kas olin tellinud esimese või teise klassi bussi ja mina ütlesin, et ei tea. Tema teatas, et praegu läheb esimese klassi buss ja ma pean natuke juurde maksma. Kui ma hiljem mõtlema hakkasin, siis tuli mulle meelde, et mulle oli vist lubatud esimese klassi bussi. Aga mis seal ikka. Igatahes bussijuht ütles mulle, et ma ilusti oma kottidega bussijaamas püsiksin, see olevat väga ohtlik piirkond. Bussijaam oli ise ka päris kõle- mulle ei meeldinud. Varsti tuli minu juurde juttu ajama üks poiss, kelle nime ma ei saanudki teada. Ta oli pärit Belizest ja oli tulnud kuhugi enda isale külla, läks samale bussile El Salvadori, mis minagi. Ta oli väga sõbralik, kuid kuna oli varahommik ja pidi kahtlane piirkond olema, siis ma polnud just kõige suhtlemisaltim. Mind hämmastas see, et ta rääkis inglise keelt. Pärast sain ma tegelikult teada, et Belize riigikeel on inglise keel, mitte hispaania keel.
Buss läks pool 6 hommikul välja ning enne seda otsiti loomulikult pagas läbi, mille me endaga bussi sisse kaasa võtame. Egas midagi põnevat polnudki mul leida, talle jäi ette vaid Xochimilco suveniir, mille kohta ta küsis, mis see on. Kuna teadsin, et tegemist on ohtliku kandiga, kartsin jääda ilma oma pagasist, seega jälgisin pidevalt, kui keegi väljus, mille ta kaasa võtab. Sisustasin need mõned tunnid piirini jõudmisele magamisega. Magasingi, kui järsku ärkasin selle peale, et keegi laulis. Lihtsalt üks naine kõige viimasel istmel hakkas laulma. Täiesti uskumatu, see oli lihtsalt nii koomiline. Kõik magavad ja tema hakkab laulma.
Guatemala piiril pidime kõik minema välja ja meile (vähemalt mulle) pandi passi tempel. El Salvadori piiril tuli aga kontroll ise bussi. See kontroll uuris ja puuris minu passi mitu minutit. Olen täiesti kindel, et ta kuulis sellisest nähtusest nagu Eesti esimest korda. Ühel mehel bussis, aga ei olnud passi, vaid mingi muu dokument. Kontroll palus tal maha minna ja ise läks teiste inimeste juurde passe kontrollima. See mees, kellel passi polnud, ei läinud aga maha, vaid vahetas kohta ja võttis peast oma uhke kaabu. Uskumatu- see õnnestuski ning ta jäi bussi. Piiril oli üsna ebameeldiv bussist välja astuda, sest kohe, kui seda teha, lendavad peale umbes 10 meest, kes tahavad valuutat vahetada (et sealt loomulikult vaheltkasu saada) Tegelikult on see üsna hirmuäratav. Ja loomulikult pakuvad naised ja lapsed sööki. Ka mõned inimesed kerjavad, tullakse isegi bussi. Lihtsalt lükatakse käsi nina alla, selline oli üks jalutu mees.
Jõudsime El Salvadori pealinna San Salvadori kohale oodatust varem (umbes 4 tunniga) ning seal sai mulle selgeks, et pagasist ilma jäämine oleks päris keeruline olnud. Seal toimib lipikute süsteem. Mulle antakse üks lipik ja sama märkega lipik pannakse ka minu koti külge. Ja mina veel mõtlesin, et mille pärast mulle visati kätte see teine lipik, hea, et ma seda ära ei visanud või kaotanud.
San Salvadoris sain ma viimaks eurosid vahetada.. dollariteks. Sest ma sain teada, et El Salvadoris on rahaühikuks Ameerika dollar. Raha vahetamiseks oli vajalik isikut tõendav dokument, samamoodi oli Guatemalas ka. Valuutavahetuspunkt oli kohe bussijaama külje all ja mind juhatati sinna. Panga ukse ees seisis kuulivestis ja püssiga mees, kes tegi mu argliku pilgu peale mulle ukse lahti. Sees seisis veel üks püssiga mees! Ja see pank polnud isegi suur, 3 või 4 tellerit oli. Muide, siin oli isegi võimalik vahetada prantsuse franke, nagu ma hiljem vahetust tõendavalt paberilt teada sain. Huvitav, kas nad ei tea, et Prantsusmaal on juba ammu eurod või on nende paberid lihtsalt nii vanad ja neid pole uuendatud?
Mul olid internetist juba välja võetud mõned hotellinimed, kuid bussijaamas laideti need hotellid maha, sest need on kesklinnast kaugel ja ohtlikus piirkonnas. Lasingi siis taksol end viia mõnda kesklinna hosteli, mis läks mulle maksma 5 dollarit. Kahtlustasingi, et see on veidi palju, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Tegelikult oleks saanud sellesama sõidu ära teha 3 dollariga. Taksojuht küsis mult, kas ma ei taha minna äkki mõnda rannaäärsesse hotelli. Sõit oleks aga maksnud 30 dollarit (hiljem vähendas ta seda 25 peale), kuid ma polnud ikkagi nõus. Nii palju ma küll mingi taksosõidu eest ei maksa. Taksojuht pani mind maha siis ühes hotellis, kus oli peremeheks Victori-nimeline mees. Võtsin kolmeinimese toa, kus nagu ma juba harjunud olin, ei olnud ühtegi inimest.
Uurisin Victorilt, kuidas ma saaksin randa. Mina, blondiin, muidugi arvasin, et me räägime mõnest järveäärsest rannast, kuid Vaikne ookean oli San Salvadorist kuskil 50 kilomeetri kaugusel. Ma olin eile Seani jutust aru saanud, et San Salvadori on ookeanist päris kaugel. Igatahes oli see positiivne üllatus, et saan minna Vaikse ookeani äärde. Ta ütles mulle, et pean minema ühte bussijaama (mitte sealt, kust just tulin) ja sealt lähevad bussid sadamasse. Sain 3 dollari eest taksoga sinna bussijaama. Muide, Victor palus kogemata taksojuhil valesse bussijaama minna, aga õnneks viis taksojuht ikka õigesse kohta, kui sai aru, kuhu tahan minna.
Parajasti pidigi sealt buss sadamasse minema. Astusin bussi sisse ja küsisin, kui palju maksab sõit randa. Mulle öeldi, et „60“, mul oli esimese laksuga, et kuidas palun, sest arvasin, et ta räägib dollaritest. Kuid ta täpsustas, et siiski 60 sentaavot maksab sõit sadamasse. Peale bussijuhi oli bussis veel üks nii-öelda teenindaja. Tema ülesandeks oli inimestelt piletiraha koguda ja inimesi bussi vedada. Seega karjuski ta koguaeg peatustesse lähenedes (muidu ka tegelikult) „Puerto, puerto, venga, venga!“ („puerto“ on sadam ja „venga“ on tule) See oli üsna naljakas. Bussid polnud just kõige uuemad. Kuigi väljastpoolt olid nad väga kenaks ja värviliseks võõbatud, siis näiteks bussi põrandas oli auk (mitte just kõige suurem, aga kusagil diameetriga 5-6 sentimeetrit) ja ma nägin asfalti mööda libisevat.
Kuna nad otsustasid mulle 40 sentaavot tagasi anda peotäie sentidega, siis küsisin, mida ma saaksin selle raha eest osta. Küpsiseid või vett saab. Väga hea, tahtsingi just vett. Küsisin, kust ma saaksin osta vett ja, kui palju see maksab. Nad teatasid, et siitsamast peatusest ja see maksab 15 sentaavot. Odav, kas pole? Aga oi, mis pakend see oli.. Mina ootasin loomulikult pudelit veega, aga looda sa. Vesi oli sellises pakendis nagu meil hapukoor on. Ütlesin kuttidele, et näen sellist pakendit esimest korda ja siis tegid nemad suured silmad. Kuidas see on võimalik, et ma pole sellist veepakendit näinud!? Nende jaoks on see normaalne, minu jaoks nagu liimi nuusutamine.
Sadamast ümbritseva linna nimi oli La Libertad (Vabadus) ning seal ei olnud just minu unistuste rand. Vesi ei olnud erksinine ja liiva asemel olid kivid, seega tahtsin mujale randa minna. Küsisin ühelt turismipolitseinikult, kes soovitas mul minna San Diego randa ning selleks pidin ootama bussi number 80. Ootasin umbes 20 minutit seda ja kui sain bussi peale, palusin, et juht ütleks mulle, kui oleme rannale kõige lähemal. Loomulikult unustas ta selle ära. Õnneks küsisin ma talt, kas oleme juba rannas, täpselt enne seda, kui me rannapiirkonnast välja oleksime sõitnud. Tulin siis bussist maha ja kõndisin rannani umbes 5 minutit. Vot see oligi see, mida olin oodanud- palmid, kuum liiv, ookean. Liiv oli muide nii kuum, et ega paljaste jalgadega ei jõudnud seal üle kümne sekundi olla. Lained olid Vaikses ookeanis nii võimsad, Seanil oli olnud õigus, et surfaritele on see hea.
Jalutasin mööda veepiiri natuke ja see maksiski mulle kätte. Ma sattusin segadusse, kuskohast ma olin täpselt tulnud randa, seal oli palju selliseid väikeseid vahekäike. Kui ära tahtsin minna, siis kõndisin mööda tänavat edasi, oleks ma teadnud, et olen juba õigest kohast mööda kõndinud. Tee ääres olid mõned putkad, kust sai osta juua ja snäkke. Ostsingi siis ühest kohast endale juua (pudeliga) ja küsisin ka, kas buss läheb siit. Ei lähe, bussipeatuseni jõudmiseks pean ma tagasi kõndima, palju. Hakkasingi astuma, aga siis hõikas see mees mulle järgi, et ta võib mu bussipeatuseni viia. Ma olin nõus ja see ei tähenda, et ma oleksin nõus sellega, et iga suvaline mu ära viiks. Lihtsalt praeguses situatsioonis ei olnud midagi hullu, pealegi selle mehe ema oli ka seal. Aga see auto, millega ta mind sõidutas, oli omaette ooper. Ma arvan, et seda võiks võrrelda Moskvitšiga. Põhimõtteliselt oli see auto suhteliselt roostes, seest olid kõik asjad (nt raadio) eemaldatud, minu ust ei saanud seestpoolt lahti teha. Kiirust see auto üle 20-30 välja ei võtnud. Aga väga kena ikkagi temast, et mu ära viis.
La Libertadis otsisin üles supermarketi, et sealt homseks midagi kaasa osta ja sain seal tünga ka. Ma ei teagi, kas see oli minu viga või tehti seda nimelt. El Salvadoris (Mehhikos ja Guatemalas oli ka, ma ei tea, kuidas muude Ladina-Ameerika riikidega on) olid kassa juures need inimesed, kes panevad ostetud kauba kilekotti. Oli siis selleski poes. Ma ei tea, mida see naine seal kassa juures tegi, kas pani kahte kotti või mitte, aga kodus ma avastasin, et pooled mu ostetud asjad on puudu. Tore.

Kolmapäev, 3. juuni

Ärkasin esimest korda umbes kell 3 öösel, sest perenaine otsustas tõenäoliselt siis süüa tegema hakata. Ja ta kolistas nõudega vägagi kõvasti. Geniaalne.
Igatahes hommikupoole oli mul plaanis jalutada natuke San Salvadoris ringi. Mulle see linn eriti ei meeldinud. Palju turge ja enamasti oli kõik ümbritsev räpane. Sandro oli hoiatanud mind, et Guatemala Citys on igal pool politseinikud püssidega, sama lugu oli ka San Salvadoris. Istusin siis pargis ja järsku jäi mu silm peale ühele uhke välimusega poele. Mõtlesin, et astun sisse, sest äkki on seal midagi põnevat, aga tuli välja, et see on second hand pood.
Läksin tagasi Guatemalasse bussiga, mis väljus kell 12 päeval. El Salvadori piiril tuli taas sisse kontroll, kes piidles passe. Kui esimene oli peaaegu lõpetanud, tuli ka teine kontroll sisse. Seda ma ei mõistnud, milleks. Ta võttis mõnel inimesel passid ära, aga täpselt vahetult enne minu passi kontrollimist helises tal telefon. Kõne lõpetades ta aga lahkus kohe, seega ei saanudki ma teada, mida see mees tahtis. Guatemala piiril sain ma aga kolmanda templi.
Kui El Salvadori olime sõitnud alla 4 tunniga, siis Guatemalasse sõitsime peaaegu 6 tundi. Üks põhjuseid oli kindlasti see, et me pidime umbes 20 minutit ootama ühes külas, sest käimas olid teeparandused ja autosid lasti läbi ainult iga tunni esimesel kahekümnel minutil. Tüütu oli küll oodata, kuid samas oli hea vaadata selle küla inimeste tegemisi. See oligi tavaline Guatemala elu.
Guatemala bussijaamas „ründasid“ reisijaid jällegi taksojuhid, kes pakkusid oma teenust. Esmalt ütles taksojuht mulle kõrgema hinna, kuid kui kõndisin edasi, siis ta langetas hinda. Muide, sellesama taksojuhi käest sain ma teada Air France´iga juhtunud õnnetusest. Aga kui minna tagasi raha ja taksosõidu juurde, siis tegelikult polnud mul hetkeseisuga 45 quetzali, sest ma ei saanud neid kusagil vahetada. Tahtsin jõuda kuhugi valuutavahetuspunkti, aga turvamees ütles mulle, et Guatemala Citys ei vahetata eurosid. See kõlas küll üsna kahtlaselt, kuid kuna olin selles ohtlikus kandis jälle, siis ei hakanud ma vaidlema. Ka bussijaamas pakkusid oma rahavahetusteenuseid mõned inimesed. Vahetasingi siis 10 eurot 80 quetzaliks. Lasin end viia lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Tuli välja, et see oli siiski kallim, kui ma olin internetist näinud. Tegelikult läkski see hotell mulle kõige enam maksma ja see oli nendest kohtadest ainus, kus asus vannituba väljaspool tuba.
Administraator oli hästi tore. Ta jalutas seal mitu korda ringi ja ma ei tundnud teisel korral teda enam äragi, sest ta oli endale mütsi pähe pannud. Väga kena oli temast see, et ta lasi mul maksta erinevates rahaühikutes, sest mul oli praegu selline seis, et on natuke quetzale, natuke dollareid, mehhiko peesosid ja eurosid. Maksingi siis mitmes erinevas rahaühikus kokku. Istusin veel pärast maksmist natuke all ja rääkisime administraatoriga juttu.
Muide, see hotell oli lennujaamale nii lähedal, et ma kuulsin üsna kõvasti isegi maanduvate ja õhkutõusvate lennukite häält.

Neljapäev, 4. juuni

Taas pidin ma tõusma üsna vara üles, et lennata tagasi Mexico Citysse. Hotelli maksumuse sees oli ka lennujaama viimise teenus. Nagu tavaliselt sain ma oma asjad lennujaamas üsna kiiresti aetud ja pidin seal ootama. Kui minu kotid vaadati selle nn röntgeniga läbi, siis taheti üks neist avada. Ja see mees, kes avas mu käekoti, leidiski selle, mis seal ei tohi olla. Olin Pacaya vulkaanil olles võtnud endaga kaasa laavatüki, mis oli tegelikult üsna terav. Ütlesin, et see on vulkaanilt pärit, aga töötaja ütles, et see ei tohi siin olla. Tal hakkas vist minust kahju, sest siis, kui ma ei märganud seda, libistas ta selle tagasi mulle käekotti. Aitäh!
Mulle aga ei halastatud Mexico City lennujaamas. Kui minu kott lasti kiirgusega läbi, taheti, et ma sedakorda teise käekoti avaksin. Küsiti ka, kas mul on sööki kaasas. Natuke oli jah. Tuli välja, et Mehhikosse pole lubatud sisse tuua taimi ega puuvilju. Seega konfiskeeriti minu õun, mis oli üsna naljakas. Olen üsna kindel, et see mees lõi sellele ise hiljem hambad sisse, oli see õun ju nii ilus tumepunane.
Mexico Citysse sisenemisel mõõdeti samuti palavikku. Sedakorda veidi moodsamalt kui Cancunis. Pidin seisma ristiga märgitud kohale ja minu kehatemperatuur ilmus telekaekraanile. Hetkeks tekkis hirm- seda küll ei tahtnud, et kõigi inimeste ees oleks mind rajalt maha võetud. Seda enam, et olin just enne lennukis mõelnud, et mul on vist palavik. Õnneks oli kõik korras. Kui olin kõik vajalikud asjad läbi käinud, kotid kätte saanud, läksin Iberia check in laudu otsima. Need olid üsna kaugel, terminalis F3. Laudadest 10 meetri kaugusel mõõdeti mul kusjuures jälle palavikku. Check in lauas küsiti mult aga päevaküsimus. See kõlas nii: „Kas sul Hispaaniasse reisimiseks viisat ei ole vaja?“ Alleaa, meil on Schengen ju! Selgitasin seda talle ka.
Kui asjad olid aetud ja suurem pagas ära antud, oli plaanis minna natuke Mexico City peale jalutama. Metroos sain tuttavaks Arturo-nimelise noormehega, keda püüdsin algul ignoreerida, öeldes, et ma ei oska hispaania keelt. Tuli välja, et tema oskab hoopis inglise keelt, sest on mõni aeg USA-s elanud. Seega me ajasime siis veidi juttu. Ta pakkus mulle mitu korda ennast giidiks, kuid ma ütlesin viisakalt ära. Koos temaga avastasime, et mu metrookaart, mille olen reisi algul ostnud, oli vale. Tänu talle siis sain õige metrooliini peale. Temalt sain ma muide teada ka sellise fakti, et Mexico City metroos sõidavad naised (ja kuni 12-aastased lapsed) ja mehed alates kella 4st õhtul eraldi. Algul ei saanud ma päris täpselt, milleks see vajalik on, aga umbes kella 3 ajal metrooga sõites mõistsin seda. Tipptunnil oleks see pervertide paradiis, samuti taskuvaraste. Juba kella 3 ajal oli seal täielik põrgu ja ma tundsin ainult rõõmu, kui sealt ära sain.
Millegi pärast tulin ma lennujaama sõites vales metroopeatuses maha. Ma ei saagi aru, kuidas see vale oli, sest tegelikult olin ma selles peatuses ju peale tulnud, vähemalt turvamees oli mulle öelnud, et peatuse nimi oli just seesugune. Olin siis üks peatus hiljem maha tulnud ja kuna mul olid ainult 100 peesosed, ei tahtnud ma seda ringi vahetada. Rääkisin ühe turvamehega, kes väljas seisis ja ta ütles, et kõnniksin sinna umbes 15 minutit, aga metrooga on mugavam. Ütlesin, et ei taha raha ringi vahetada ja selle peale andis ta mulle ühe enda pileti. Ma ei tahtnud algul seda küll vastu võtta, kuid see oli väga kena temast, et ta pakkus. (vähemalt on pilet nii odav)
Kui ma lennujaamas ringi kõndisin, peatas üks naine mind. Küsis, kas ma inglise keelt oskan ja, kas mul on mõned minutid aega. Olin kindel, et ta pakub mulle midagi, aga olin valmis teda siiski kuulama. Tuli välja, et ta oli inglise keele õpetaja ja on oma viie õpilasega tulnud lennujaama reisijatega inglise keelt praktiseerima. Õpetaja nimi oli Alicia ja õpilased olid Lupita, Valeria, Eduardo ja Bryan. Nad küsisid oma lehe järgi mult igasugused küsimusi ja kokkuvõttes seisime seal vist umbes tund aega. Need lapsed oskasid tõesti väga vähe inglise keelt ja, kui aus olla, siis oskasin ma õpetajast ka paremini rääkida. Alicia arust olin ma üleüldiselt nii tark ja teadsin igasuguseid asju, kuid tegelikult olid need teadmised, mis on enamusel eestlastest. Aga tänuks sellele, et neile oma aega pühendasin sain ma mitmeid pisikesi suveniire-kingitusi. Kui hakkasin ära minema, mainisin, et loodetavasti ma siis jõuan ikka sihtkohta. Muidugi tekkis küsimus, miks ei peaks jõudma. Nemad ei olnud Air France´i õnnetusest midagi kuulnud. Ja siis otsustas Alicia, et minu eest on vaja palvetada. Nii me siis pidimegi palvetama keset lennujaama koridori. Tema ees ja meie järel. Täiesti uskumatu, see situatsioon oli naljakas. Mainisin siis ka, et tegelikult olen ma taevast alla kukkunud juba (pidasin silmas oma langevarjuhüpet) ja Alicia teatas selle peale, et arvaski, et olen taevast alla kukkunud ingel. No eks ma olin siis meelitatud. 
Jõudsin juba veidi muretsema hakata, sest läksin lennujaama nii-öelda teisele poole, aga ikka ei teadnud, millisest väravast mu lend väljub. Õnneks edasi kõndides oli juba teadetetahvlil kirjas, kust peaks lend minema. Läksingi siis sinna. Seal aga tehti mingit uuringut ja küsiti kõigilt, kui palju inimesed oma reisi peale kulutasid, kuidas meeldis, kas on plaanis tagasi tulla. Täitsa huvitav.
Kui sain lennukisse oma kohale, siis oli minu kõrval juba üks tädi. Mul oli kahju, sest ma lootsin, et saan kahe istme peale laiutada. Aga tundub, et mu soovi võeti kuskil kuulda, sest see naine läks teise kohta istuma (vist enda mehe juurde, ma ei tea, miks neid kõrvuti ei pandud) Saingi laiutada ja paremini magada.

Reede, 5. juuni

Lend kestis alla 11 tunni ja enamuse sellest ajast veetsin magades. Seega läks aeg kiiresti. Tegelikult jõudis lennuk plaanitust varem kohale, aga probleemiks kujunes see, et millegi pärast ei saadud uksi avada (kapten teavitas meid sellest) ja me pidime umbes 10 minutit ootama, kuni asi korda tehakse. Maandumine oli olnud ka selline hästi vastik, pidevalt käisid jõnksud kõhust läbi.
Nagu ma juba enne mainisin, on Madriidi lennujaam kõige suurem, kus ma kunagi olnud olen. Taas, et saada oma kohvreid kätte, pidime palju kõndima ja maa-aluse rongiga sõitma. Sain kenasti oma pagasi kätte ja läksin siis samasse kohta hotelli voucher´i järgi, kuhu ka eelmine kord. Seekord oli seal üks mees, kes algul ei saanud vist üldse aru, millest ma räägin. Pärast arvutiekraani silmitsemist printis ta mulle välja tõendi ja ütles, et buss tuleb umbes 10 minuti jooksul. Ei tulnud ta midagi. Ootasin üle poole tunni ja pidin juba minema infolauda seda ütlema, kui buss tuli. Vedas, et ma ära ei läinud.
Hotellikett oli sama, kus ma juba eelmine kord olin, kuid hotell ise oli teine (5 minuti kõndimise kaugusel eelmisest hotellist) Võib öelda, et seekordne hotell oli isegi veidi uhkem ja pealegi oli seekord mul 3 sööki sees. Kui jõudsin hotelli, oli mul umbes pool tundi jäänud veel lõunasöögi lõpuni. Viisin asjad kiiresti ära ja läksin siis restorani. Teenindus oli tõesti viks ja viisakas. Mulle anti ette menüü ja pidin sealt endale söögi valima. Lõuna oli kolmekäiguline, kuid püüdsin kelnerile selgeks teha, et ma kõiki käike ei taha. Tulutult. Mulle toodi üksteise järel kõik käigud. Esimesena mingi salat, teisena lambalihapraad ja kolmandana maasikad vahukoorega. Kui olin söömise lõpetanud, oli juba pool tundi läinud üle lõuna lõppemisest ja ometi polnud ma üldse viimane lahkuja.
Siis oli aeg minna Madriidi uudistama. See oli imeilus linn, mulle väga meeldis. Olen Hispaanias vaid kolmes linnas käinud, aga need on olnud väga ilusad. Mul tekkis sama tunne, mis Barcelonas. Mõnus oli lihtsalt ringi jalutada ja need vahemaad möödusid nii kiiresti. Kesklinna sõitsin ma loomulikult metrooga, mis oli sama mugav nagu Barcelona oma. Pilet maksis 1 euro, kahjuks ma ei mäleta enam Barcelona metroo hinda. Arvan, et ta kuhugi sinna kanti oli ka.
Õhtusöögile minnes kartsin ma, et mulle antakse samamoodi menüü ja pean valima sealt sööke, kuid õnneks see polnud nii. Rootsi laud oli, kust ma ei leidnud just palju seda, mida ma hea meelega sööksin. Kartulid olid neil väga kahtlased. Mäletan, et Barcelonas olid ka taolised.
Õhtul vaatasin ma natuke telekat. Uudistes rääkis seagripist ja näitas ka suurt hulka inimesi, kes käivad maskiga. Aru ma ei saanud, kus sellised inimesed on. Tulin just kohast, kus kogu see lugu algas, ja ma küll sellisel hulgal maske ei näinud. Seda enam, et tegelikult need maskid ei tõkesta haiguse saamist, vaid on kasulikud, siis kui juba on haigus küljes. Siis ei levi see nii lihtsalt teisele inimesele. Mina igatahes kogu selle reisi jooksul maski ei kandnud, kuigi mul oli see olemas. Metroost sain.
Muide, Hispaanias on ka välja mõeldud seagripiteemaline hüüdlause: „Madrid-tranquilidad“ (Madriid- rahu)

Laupäev, 6. juuni

Hotellist lähevad iga kahekümne minuti tagant lennujaama bussid, kuid see buss, mida mina ootasin, hilines mingil põhjusel. Seega oligi mul kogu aja hirm, et äkki ei jõua ma Stockholmi lennule. Mulle öeldi ju eile lennujaamas, et check in lõpetatakse 45 minutit enne lennu väljumist. Õnneks jõudsin ikka normaalsel ajal kohale. Vaatasin teadetetahvlilt, kus saab check in´i teha ja suundusin lähima laua juurde. Sealt aga teatati mulle, et siin on ainult Japan Airlines, kuigi endal oli pea kohal telekas, kus oli Iberia reklaam. Läksin siis sinna, kuhu ta soovitas mul minna ja loomulikult oli seal pikk järjekord. Mul jõudis juba jälle tekkida hirm, et äkki ei jõua ma lennule, aga järjekord liikus kiiresti edasi. Tegelikult lend hilines umbes pool tundi, Seda põhjusel, et hommikul oli lennuk hiljem Valenciast väljunud ja siin ei jõutud uueks lennuks ette valmistada.
Stockholmist võtsin ma jälle sellesama bussijaama viiva bussi ning sedakorda avastasin ma, et bussijaamast läheb metroosse maa-alune käik. Ma olin ju reisi algul seigelnud tänaval metroopeatusest bussijaamani. Milleks otse minna, kui ringiga saab.
Seekord olime laevakajutis kolmekesi. Mina, Birute-nimeline naine ja üks filipiinlane. Birutega me suhtlesime rohkem, käisime temaga õhtul veel show baaris ja proovisime ka õnne mänguautomaatides. Olin tellinud nüüd ka õhtusöögi rootsi lauas. Nii hea oli süüa tuttavat toitu üle pika aja.
Öösel kuulsin laevas igasuguseid kahtlaseid helisid, piikse ja müttamist. Jõudsin mõelda, et ma väga loodan, et laev ei lähe põhja. Mitte seekord, mitte täna. Täna tahan ma koju jõuda üle pika aja..

Pühapäev, 7. juuni

Jõudsingi tagasi Eestisse, see on minu rännaku kaheksateistkümnes päev. Sõitsin bussiga sadamast bussijaama. Inimestega suheldes oli ikka tunne, et tahaks midagi hispaania keeles öelda ja see oli imelik, et inimesed rääkisid minuga sama keelt. Ikkagi kodumaa juba.
Muide, bussis sain ka mina ühte välismaalast aidata, nagu mind minu teekonnal väga palju aidati. Ta küsis mult, kus on bussijaam ning siis saingi selgitada, missuguses suunas minna.

"Pole päeva, mil ei meenund paik, mis justkui unenäos, kaugel suure ilma melust, vaikses kõrvaltänavas. Tee, mis kaugusesse viis, tagasi mind juhatas, teinud maailmal peale tiiru, tahaks jalga puhata. Õnne otsinud, saatust trotsinud, leidsin end taas koduukse eest. Kuigi tean, et minna on vaja, siis, kui olen leidnud uue raja- sinna aega on veel."

Kaido Põldma- "Teel"