20. ja 21. jaanuar- Läti ja Usbekistan

Pühapäeva õhtul alustasin oma teist suuremat-kaugemat reisi üksinda. Olin juba eelmisel talvel kindlalt paika pannud, et tahan Taisse minna. Kui Janne sinna eelmisel aastal ilma minuta läks, lubas minuga kaasa tulla üks erasmuslane, Šotimaalt pärit Chris. Olime tol hetkel seltskonnaga Marokos. Mäletan, et kui Chris ütles, et lubab minuga tulla, teadsin kohe, et niikuinii ta ei tule. See on alati nii. Ja loomulikult ta ei tulnudki. Aga ega ma sellepärast oma kauaoodatud Tai reisi ära ei jäta. Kuigi vahepeal olid kaks inimest minuga võib-olla kaasa tulemas, hüppasid nad ikkagi alt. Mis teha, tuli üksi minna. Sest soov näha maailma on suurem seltskonnapuudumise hirmust. Peab tunnistama, et mul ei olnud palju selliseid hetki, kui ma vajasin seltskonda. Pigem vajasin kedagi sellistel hetkedel, kui oli vaja näiteks taksoarvet jagada. Samas ka siis, kui ma pidin pikki distantse bussis läbima.

Aga tagasi nüüd pühapäeva õhtusse. Minu lend pidi tegelikult väljuma esmaspäeva varahommikul, aga kuna ükski Tartu-Riia bussiaeg ei oleks sobinud nii varajaseks jõudmiseks, läksin Riia lennujaama kohale juba pühapäeva õhtul. Riia bussijaama jõudsin kohale poole 9 ajal õhtul ning sealt sõitsin linnaliinibussiga lennujaama. Lux Express küll pakkus 6 euro eest lennujaama viimise teenust, kuid see oli üsna mõttetu, kui samal ajal bussijaama vastast saab linnaliinibussiga 50 santiimi eest lennujaama. Ehk ajaliselt läheb ta kauem, aga mul oli ju aega küllaga!

Pidin lennujaamas ootama umbes kaheksa tundi. Ümberringi vaadates tuli meelde erinevaid mälestusi. Minu elu esimene lend toimus siit (Varssavisse) ja ligi kolm aastat tagasi jäin ma siin (või teel bussijaama) umbes 2500 kroonist ilma. See oli tookord, kui pidin minema Istanbuli, aga kõik lennud tühistati Islandi vulkaanituha tõttu.

Uzbekistan Airwaysi lennuk väljus 6.35. Ja nagu arvata on, jäin ma kohe magama ja magasin peaaegu terve ligi viietunnise sõiduaja. Tagasi vaadates on sellest isegi kahju, sest selles lennukis oli iga istme ees ekraan, kust sai usbeki filme vaadata ja usbeki muusikat kuulata. See oleks täitsa huvitav olnud. Muidugi ühte lauljat ma seal kuulasin, aga seda iseloomustaksin pigem kriiskamise kui laulmisega. Tagasi tulles ega Taisse lennates enam iga istme ees ei olnud ekraane.

Esmakordselt astusin lennukist riigi pinnale, millest ma suurt midagi ei teadnud. Oleksin küll tahtnud selle kohta lugeda, kuidas raamatukogust ei leidnud ma ühtegi raamatut. Internetist lihtsalt eriti ei viitsinud uurida. Nii ma lasingi Usbekistanil end üllatada.

Miks ma üldse Usbekistani sattusin? Küsisin Reisieksperdist häid pakkumisi Taisse ning üks parimaid oli vahepeatusega Usbekistani pealinnas Tashkendis. Nagu kaks aastat tagasi Indiasse lennates jäime Jannega mõneks päevaks Istanbuli, tahtsin seegi kord Tashkenti jääda. Ma teadsin, et ma ei andesta endale järgmised kümme aastat, kui oleksin olnud Usbekistani pinnal ning mitte linnas käinud. 2008. aastal käisin Gerda perega paketireisil Egiptuses ning seal oli võimalik võtta ekskursioonid Iisraeli ja Jordaaniasse. Eks see maksis mitu tuhat krooni, aga ma siiamaani (viis aastat hiljem!) kahetsen, et seda ekskursiooni ei võtnud! Ma ei tahtnud Usbekistani osas sama viga teha, sest olgem ausad, see on selline koht, kuhu naljalt ei satu.

Minu üks esimesi emotsioone Tashkendist oli see, et kõik käib vist nii aeglaselt! Näiteks pagasit ootasime umbes tund aega. Ja samal ajal tuli kohvreid kogu aeg juurde. Seega olin ma juba viimaks täiesti veendunud, et minu oma on rändama läinud. Ja lubasin, et kui see praegu kohale jõuab, panen enne Taisse lendamist mõned enda jaoks olulised asjad käekotti. Kohver jõudis ikkagi kohale.

Ootamise ajal täheldasin ma veel midagi kummalist ja harjumatut. Mingi mees suitsetas lennujaamas sees pagasit oodates. Ja keegi ei tundunud teist nägugi tegevat. Ju siis on see normaalne!

Edasi pidime läbima turvakontrolli, kus valgustati meie kohvrid läbi. See mees, kes aparaadi juures seisis ja passe kontrollis, tundus üsna tige olevat. Vähemalt minu ees olevate inimestega ta mingil põhjusel pahandas. Kahjuks ma aru ei saanud, mida ta rääkis. Aga minuga oli ta ülisõbralik. Ilmselt oli asi selles, et ma olen valge nahaga noor tüdruk. Vaatas passi ja küsis mult Eesti kohta. Uuris, kas Eestis on ka ohutu. Ütlesin, et jah. Seepeale teatas onu, et Usbekistanis on veel ohutum! Ja lubas mul minna, ilma et oleks kontrollinud mu käekotti. Kuigi kõigi teiste omi kontrollis. Vestlus sai maha peetud vene keeles.

Kohe pärast järgmisse saali astumist lendas mulle peale taksojuht. Väljend „peale lendama“ sobib siin nagu rusikas silmaauku. Aga ma ei hakka kohe lennujaamas kõigepealt taksojuhtidega rääkima, sest esiteks ei salli ma, et mulle niimoodi peale hüpatakse ja teiseks, siis on suurem tõenäosus tünga saada. Tahtsin kõigepealt sealsamas pangas raha vahetada ja siis rääkida infolauatöötajaga. Infolaud jäi aga enne ette ja sealt seletati mulle, et linna sõitmiseks tuleb ikka takso võtta ja raha vahetada on mõttekam taksojuhiga. Kulmu kergitama panev soovitus. Naine seletas siis mulle, et pangad võtavad suurt vaheltkasu ning taksojuhid ja muud tänaval rahavahetamisega tegelevad inimesed teenivad selle pealt. No eks ma siis nõustusin ka raha vahetama taksos, aga ainult sellepärast, et lennujaama töötaja seda soovitas.

Iseenesest mõistetavalt sain ma külma. Kuidas võisin üldse arvata, et ei saa? Noh, esimese asjana loomulikult see, et hind lennujaamast linna oli kõrgem kui see tegelikult peaks olema, aga eks see ole üsna loomulik. Turistid ei saa kunagi sellist hinda nagu venelased või kohalikud. Niisiis maksin 5 dollari asemel 12 dollarit. Samas, ega see nii katastroofiline ei olnud, sest vähemalt sai kuidagi linna.

Teine asi oli aga siis see raha vahetamine. Ma rumala peaga ei olnud kindlaks teinud, kui palju sume ma ühe euro eest saama peaksin. Ja nii andiski taksojuht mulle 1 euro eest 2700 sumi, mitte 3500 sumi. Ma veel küsisin enne vahetamist, et kuidas ma saan uskuda, et saan piisavas koguses raha. Ta otsis telefonist mingi asja välja ja näitas sealt. Jumal teab, mis asi see seal oli. Nutitelefonist see loomulikult polnud. Taksojuht püüdis mind järjekindlalt suurt summa vahetama. Mina ütlesin, et koos taksosõiduga vahetan 30 eurot, pärast veenmist nõustusin 35 eurot vahetama (mis oligi mu planeeritud summa, sest hosteli eest pidin maksma eurodes). Taksojuht aga arvas, et ma peaksin 100 eurot vahetama, sest ühel korral söömas käies läheb juba 10 eurot. Ta ajas täielikku jama ja ma teadsin seda. Suhteliselt ajab närvi see, kuidas kohalikud arvavad, et see blond noor tüdruk, kes on üksi, on nii loll. Kui ma oleksin sellistes asjades loll, siis ma ei saakski üksi reisida. Aga ma olen seda ju piisavalt teinud.

Ja kui rahavahetuseks läks, tõmbas taksojuht auto kindalaekast välja terve hulga rahapatakaid. Minu esimene mõte oli muidugi see, et kuidas ta küll sellise hulgaga ringi julgeb liikuda. Muidugi muretsesin ka selle üle, kas see on ikka pärisraha. Kes annab mulle garantii? Avaldasin seda kahtlust ka taksojuhile. Sain talt teada, et valeraha tegemise või levitamise eest võib Usbekistanis 50 aastaks vangi minna. Aga ma igaks juhuks kirjutasin tema auto numbri telefonisse üles. Seda enam, et ta palus mul hostelis mitte rääkida sellest, et ta minuga raha vahetas.

Muide, kui ta mult uuris, kust ma pärit olen, arvas ta, et Riia on Eesti pealinn. Täpselt nagu isa ennustas – kõik arvavad, et Jurmala ja muud sellised paigad asuvad Eestis.

Mind võttis hostelis vastu mingi prantslasest ekskursioonide korraldaja, kelle naine, nagu hiljem selgus, on usbekk. Pärast mõnda telefonikõnet juhatas mees mu tuppa, mis oli parem kui see, mille eest maksis. Olin broneerinud nelja voodiga jagatud toa, aga tegelikult olin toas, milles oli kaks voodit ning üks nendest kaheinimese oma. Olemas oli ka vannituba, teler ja külmik.

Ma küsisin prantslaselt, et kas keegi tuleb siia veel. Kuna mees väga hästi ei inglise ega vene keelt ei osanud, sattus ta segadusse ja arvas, et mulle ei sobi see tuba. Ning oli valmis mulle teise toa muretsema. Selgitasin, et kõik on hästi ja mulle siin meeldib.

Hiljem tutvusin nii hosteli omaniku kui tema pojaga ning uurisin neilt, mida peaksin linnas vaatama. Hosteli omanik ütles algul, et tema poeg võib mulle homme linna näidata, millest ma muidugi viisakalt keeldusin. Kes siis hakkab turisti peale tervet oma päeva kulutama. Aga küllap oligi see rohkem suusoojaks öeldud. Samuti pakkus hosteli omanik, et kui ma tahan, võidakse mulle, kas või ööklubisid näidata. Mispeale küsisin mina rumalalt, et kas siin üldse on klubisid. Hiljem Usbekistani kohta raamatut lugedes selgus, et Tashkendis pidid olema parimad klubitamisvõimalused Kesk-Aasias…

Aga omaniku poeg Anvar oli hästi sõbralik. Ta kirjutas mulle üles, kuhu võiksin homme minna ning kuidas sinna saab. Lõpuks läkski nii, et sattusin Anvari ja tema sõbra Madikuga lähedalolevas kohvikus kooki sööma. See on ju alati nii – ma lihtsalt leian endale igalt poolt inimesi, kellega suhelda. Anvar ja Madik olid koolikaaslased ning käisid vene koolis. See ongi põhjuseks, miks nad omavahel tavaliselt vene keeles räägivad. Algul oli veidi kummaline kuulata. Anvar aga on kaheksa aastat USAs elanud ning ta on ka USA kodanik. Ta tõdes, et muidu on Ameerikasse üsna võimatu saada, kuid tema võitis Rohelise Kaardi loterii, mida aeg-ajalt korraldatakse. Nii ta ongi nii Floridas kui Colorados hotellis töötanud. Madik on aga Usbekistanis tennisetreener.

Kuuldes, et ma olen juba 22, imestasid poisid, et ma ei ole abielus. Usbekistanis abielluvat naised umbes 18aastaselt.

Pärast kui läksime hosteli juurde tagasi, avastasin ühel hetkel, et kõnnime suurel sõiduteel. Ütlesin seda Anvarile ja Madikule, mispeale tuli Anvarilt hea lause: „Nojah, kas teie seal ei kõnnigi?“ Ega vist mitte.

22. jaanuar- Tashkent

Ärkasin vihmapladina peale ja see polnud positiivne äratus, sest mul ei olnud vihmavarju kaasas. Mis siis, et olin internetist ilmaennustust vaadates näinud, et sel päeval lubatakse vihma.

Õnneks selleks ajaks, kui ma välja hakkasin minema, oli suurem vihm järele andnud ja sadas hästi kergelt.

Võtsin suuna Kosmonavtari metroojaama poole, mis asus hostelist umbes 10 minuti tee kaugusel. Muide, meie hostel asuvat linna kõige rikkamas piirkonnas. Igatahes, metroo juurde tagasi nüüd. Pilet (pigem ikka žetoon) maksis 750 sumi ehk umbes veerand eurot. Muidu oli metroo puhas ning kena (lugesin, et seda nimetatakse üheks maailma kauneimaks), aga mingit metrooplaani ma ei näinud kuskil. Seega liikusingi ringi nii, et teadsin vaid metroojaama, kuhu minna, kuid mitte seda, kuidas sinna minna. Küsisin iga kord mõnelt metroojaamas olevat politseinikult. Ja neid oli seal palju. Nende üheks ülesandeks on jälgida seda, et keegi ei kukuks metroojaamas pildistama, sest see ei ole lubatud. Nimelt on metroo ehitatud ka pommivarjendiks. Samuti kontrollivad politseinikud inimeste kotte. Aga mitte kõigi. Minu ees oleva mehe kotti politseinik kontrollis, minu oma ta näha ei tahtnud.

Minu esimene sihtpaik oli Chorsu turg, mis pidi olema väga oluline koht Tashkendis. Selgus, et see on võrdlemisi tsiviliseeritud turg, sest üldjoontes keegi mulle väga peale ei lennanud. Ainult mõni tüütum kaupmees tikkus ligi. Äkki oli üheks põhjuseks ikkagi see, et ma nägin välja nagu venelane? (Anvar ütles, et see on siin liikudes plussiks)

Järgmise sammuna tahtsin minna vaatama ühte olulist mošeed. Anvari sõnul oli see üsna lähedal, kuid kui ma sealt tänavalt küsisin, väideti, et see on liiga kaugel. Peab takso võtma. Aga ma lihtsalt hakkasin sinna suunda minema, küsisin paarilt inimeselt, kas kõnnin õigesti ja kohale ma jõudsingi. Isegi ilma et keegi oleks taksot pakkunud. Küllap astusin selle jaoks piisavalt kindlal sammul. Üldse kasutasin ma kogu Usbekistanis oldud aja jooksul ainult ühe korra taksot – siis, kui ma lennujaamast tulin. Ja linnakaarti mul ka polnud. Ainult üles kirjutatud kohad, kuhu minna tahan ja metroojaamad nende läheduses. Hakkama sain sedamoodi. Ma saan alati hakkama.

Mošee Khast Imam on usbekkide jaoks väga oluline. Seal on ka hiiglama vana koraan ning keegi oluline tegelane, Usman, tapeti selle lugemise ajal umbes tuhat aastat tagasi. Koraanil võis näha vereplekke.

Küsisin siis valvuritelt, et kus ma võin seda olulist koraani näha, mispeale nad teatasid, et kõrvalolevas hoones, kuid praegu on paus ja ma tuleksin tagasi poole tunni pärast. Mul oli ümberkaudsed kohad enamasti üle vaadatud, aga lonkisin veel oma märgade jalgadega ringi.

Enne olin veel neilt küsinud, et kas pilet on ka. Valvur uuris mult seepeale, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Mees teatas seepeale, et pilet on 5000 sumi (vestlus toimus vene keeles). Poole tunni pärast, kui ma olin tagasi, et koraani vaadata, ta mult seda raha ei küsinud. Jäin veel enne minekut seisma, et äkki nüüd küsib. Aga ei. Ega ma ise ka pakkuma ei hakanud.

Käisin veel õhtul natuke Tashkendi peal ringi ja kui ma viimaks hosteli lähedal asuvasse metroopeatusesse jõudsin, oli juba veidike pime. Kirusin ennast, et pean nüüd pimedas mitte just kõige rahvarohkemal tänaval hostelisse kõndima. Anvar oli küll kinnitanud, et see on Tashkendi kõige ohutum rajoon, aga no mine sa tea. Kõndisin ja kõndisin, kuni ühel hetkel tuli kerge paanika – ma eksisin vist ära. Aga see oli tõesti mõneminutiline segadus. Arvasin, et pean ühest kohast veel paremale keerama, aga tegelikult oli see juba õige tänav ja ma olin veidi aega tagasi õigest majast mööda kõndinud.

23. jaanuar ja 24. jaanuar- Tashkent, Bangkok, Phuket

Olime Anvariga kokku leppinud, et ta viib mind 12 dollari eest lennujaama. Pidin seal olema varahommikul ja ei viitsinud hakata taksoga jamama. Väljuvate lenduda terminalis tundus lennujaam märksa suurem kui saabuvate lenduda terminalis. Ikka väga palju inimesi oli.

Võtsin ennast siis Bangkoki check in-i sabasse. Ühel hetkel hakkas keegi vene keeles seletama, et on vaja midagi teha või kuhugi minna ja mõned inimesed läksid sabast ära. Õnnetuseks ma ei saanud väga hästi aru sellest jutust ja ei hakanud kuhugi kiirustama. Kui järjekord minu kätte tuli, siis teatas töötaja, et mul on mingit lisapaberit vaja. Aga siis otsustas ta kontrollima minna ja ma kõndisin temaga kaasa. Rääkis siis teise töötajaga, et ma olen Eestist ja küsis kolleegilt, et kus see Eesti veel on. Kui selgus, et Eesti on Schengenis, siis ei olnudki mul vaja seda paberit täita. See olevat ainult Venemaa ja Aasia riikide kodanikele.

Üleüldse pidime mitmel korral täitma immigratsioonipaberi. Nii riiki tulles kui sealt lahkudes. Ja enne turvakontrolli minekut tuli seda näidata. Mul oli immigratsioonionu ees seistes õnn näha, mis meie täidetud paberitest saab. Tuli koristaja, kellele onu andis terve pataka neidsamu pabereid. Need läksid prügikasti. On siis vaja neid täita?

Mulle tundub, et meie lennuk juba tuli kuskilt ja tegi lihtsalt Tashkendis vahemaandumise. Ma ei olnud küll just esimesena värava juures, aga kui ma lennukile sain, istus suurem osa inimesi rahulikult ja väga üksikud sagisid oma kohtade poole. Tavaliselt on ju pooled inimesed püsti ja topivad oma kotte ülesse. Minu koht oli kõige tagumises reas ja seal oleks jube kitsaks läinud. Aga mul vedas ja mind suunati täitsa ette- esimesse ritta pärast äriklassi. Ja seal oli ikka päris hea laiutada. Seega saingi ma pärast kuuetunnist lendu ühe esimese inimesena lennukilt maha, immigratsioonikontrolli ja pagasi juurde (pagas oli muide juba lindil, kui sinna jõudsin).

Kiirustasin seetõttu, sest tahtsin täna jõuda bussile Phuketi. Busse oli tegelikult täna õhtul veel täitsa palju, aga ma plaanisin jõuda konkreetsele bussile, mis tundus nii hinnataseme kui kvaliteedi poolest kõige vastuvõetavam. Ja ma ei teadnud ju kui täis need bussid olla võivad kolmapäeva õhtul. Tõenäoliselt mitte eriti, aga mine sa tea.

Suvaranabhumi lennujaamast sai Bangkoki kesklinna rongiga ja see maksis 90 bahti ehk veidi üle 2 euro. Kuna lennujaam oli nii suur, tekkis segadus, kuhu täpselt minna. Ja pealegi mind suunas üks töötaja veel valele poole. Õnneks olin ma piisavalt kangekaelne ja läksin ikkagi vastassuunas ning jõudsin õigesse kohta. Poole tunniga jõudsin Phaya Thai taevarongi peatusesse, kust turismiinfotöötaja oli mul soovitanud võtta takso Sai Tai Mai bussijaama. See pidavat maksma umbes 200 bahti. Kohapeal ütles taksodispetšer mulle 150 bahti. Loomulikult lõpuks ma nii vähe taksojuhile ei maksnud.

Esimene taksojuht, kes ette sõitis, ei teadnud, kus on Sai Tai Mai bussijaam. Teine ka vist väga hästi ei teadnud, sest ma pidin talle seda kaardi pealt näitama. Täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et taksojuht ei tea, kus on bussijaamad.

Igatahes otsustas taksojuht väljakutse vastu võtta ning tahtis selle eest 500 bahti saada. Sest liiklusummik on ju. Me karjusime ja tülitsesime ja ma olin lõpuks lausa kurnatud. Maksin talle 300 bahti. Aga ta ei olnud seda väärt, sest ma pidin enda kohvriga ronima üle kiirtee kohal oleva silla. Ta väitis, et kohe nii suur ring tuleks muidu. Algul tahtis ta mind veel imelikumas kohas maha panna, aga ma polnud nõus. Nüüd ma enam lihtsalt ei viitsinud temaga jageleda. Väga ebameeldiv kogemus oli (õnneks ei pidanudki ma terve reisi jooksul väga palju taksoga sõitma, kokku viis korda). Samas ei saa öelda, et ma poleks teadnud, et selliseid asju ette tuleb. Lõppude lõpuks olin ma ju teadlik sellest, kuhu ma lähen.

Ausalt öeldes oli mul ka hirm, et see pole õige koht. Nägin küll, et see on bussijaam, aga sellele polnud peale kirjutatud, milline bussijaam see on. Ma ei taha mõelda, mida ma oleksin teinud, kui see oleks olnud vale bussijaam. Mulle aitas tänaseks taksosõidust.

Bussijaam ise oli keeruline. Selles mõttes keeruline, et seal oli nii palju ebavajalikke asju nagu poed ja letid, kus müüdi erinevat kaupa ning tohutult palju piletiputkasid. Ja siis ma pidingi mitmest kohast küsima, et leida üles piletiputka, kus müüdi just minu soovitud hinnaklassiga pileteid Phuketi.  Hind oli ligi 800 bahti ning minu õnneks sai isegi kaardiga maksta.

Buss pidi väljuma 20.20, kuid hilines kümmekond minutit. Tüüpiline. Igal bussil oli olemas isegi reisisaatja. Meie bussi reisisaatja lasi ringi nii kõrgete kontsadega nagu mul olid lõpetamisel. Ehk siis päris korralik kõrgus. Vaatasin talle veel järele, kui ta tuli meile tekke, tasuta veepudeleid ja saiakesi jagama. Ees oli meil 12 tundi pikk sõit Bangkokist Phuketi saarele.

Bussis tuli siis magada ka ja see osutus oodatust märksa raskemaks. Ma ei olnud ka kell 5 hommikul magama jäänud, kuigi kõik minu ümber magasid. Lõpuks kolisin bussi eesotsast tahapoole, kus tuli uni. Aga sain põõnata ainult mõne tunni, sest kella 8 ajal jõudsime juba kohale. Minu tolle hetke ebameeldivaks üllatuseks oli see, et taevas on üsna pilvine. Aga see oli tegelikkuses hea. Sest ma kõrbesin mingil määral ära juba siis, kui päike ainult natuke pilve tagant välja piilus hiljem sel päeval.

Olin teadlikult valinud hosteli, mis oleks bussijaama lähedal. Aga sellisele detailile ma polnud mõelnud, et Phuket Townis (Phuketi saare keskus, mis ei asu rannas) võib olla kaks bussijaama. Täpselt sedamoodi oligi. Mind suunati järjekordse bussi juurde (ok, see oli rohkem nagu veoauto, mille kastis inimesed reisijatena sõitsid), millega pidin saama õigesse bussijaama. Õnneks ei hakatud mulle vähemalt taksot toppima. Umbes 20 minuti pärast olin selle bussiga teises bussiterminalis. Sealt pidin siis suure kuumaga teksades ja saabastes (ja kell oli kõigest pool 9 hommikul!) hostelit otsima. See oli kusagil 15 minuti kõndimise kaugusel. Aga raske oli selles kuumas hostelit otsida. Lubasin endale, et edaspidi võtan võimalusel takso, mis siis, et selle eest tuleb rohkem maksta. Ega ma seda lubadust täielikult edaspidi ei täitnud.

Hostel Sleep Sheep tundus täitsa meeldiv. Esimese asjana tuli jalatsid ära võtta (nagu Tais ikka tuleb teha). Aga hosteli administraator väga sõbralik ei tundunud. Hiljem selgus, et ka teised olid märganud tema teatavat vastumeelsust oma töö osas. Minul näiteks oli talt üsna ebameeldiv küsida, kuidas näiteks randa saada või kus me kaardi peal täpselt asume. Hosteli administraator peaks suurima rõõmuga aitama, mitte vaatama sellise pilguga, et no kas sa ise ei tea.

Igatahes ma jõudsin viimaks ikka randa kohale. Läksin Patong Beachi, mis pidi olema Phuketi kõige ilusam ja rahvarohke rand. Janne oli ka seal, kui ta eelmisel aastal Phuketis käis. Kuna ilm oli pilvine, käisin lihtsalt ujumas ja heitsin pikali kuivama. Vahepeal piilus päike hästi natuke pilve tagant välja, nii et sain päevitada ka. Ja kuna ma kasutasin tol päeval ainult kaitsefaktoriga 15 kreemi, siis olin kergelt punane õhtuks.

Kuulsin rannas ka eesti keelt. Pole ime, ilmselt on see koht Phuketis, kuhu kõik turistid lähevad, sest see oli tõeline turistirand. Pidevalt pakuti veesportimisvõimalusi, puuvilju, riideid. Rand oli ise ka üsna tavaline. Mulle see erilist muljet ei jätnud. Aga siiski käisin seal peaaegu iga päev, sest tahtsin päevitada ja vees sulistada.

Patong Beachi ja tagasi sõitsin sarnase bussiga nagu see, millega ühest bussijaamast teise tulin. Vähemalt käis õhk läbi ja ei hakanud liiga palav. Muidugi, kui me pidime seal ühest mäest üles sõitma, tekkis küll tunne, et kas see buss ikka jõuab üles. No ikka väga vaevaliselt läks.

Bussis oli ka mitmeid turiste. Mina jõudsin Phuket Townis ühe esimesena bussi ning hiljem tulid teised. Näiteks üks jaapanlane küsis, kas see ikka läheb Patongi, ta sõitis enne kogemata Palongi, sest bussijuht kuulis valesti. Ta oli jube tige sellepärast. Veel oli seal üks valgenahaline paarike, vähemalt ma arvan, et oli paarike. Ja nad rääkisid pooletunnise sõidu jooksul teineteisega kõigest paar sõna, kohe oli näha kui tüdinud nad üksteisest on. Nii et koos reisimine ei pruugi üldse mitte hea olla. Tagasi sõitsin aga umbes tund aega, sest oli tipptund. Ja buss oli rahvast nii täis nagu oleksime kilud karbis.

Mul oli plaan homme minna Phi Phi saarele, millest olin palju head kuulnud. Algselt plaanisin minna ise niimoodi, et hommikul lähen ja õhtul tulen, aga see plaan polnud väga vettpidav. Õhtul oleks praam tulnud üsna vara tagasi, nii et oleksin saanud kohapeal olla kõigest mõne tunni. Seega oli variant võtta ekskursioon. Hostelis pakuti mingeid ekskursioone sinna ja need maksid 1500 bahti. Mingit soodukat oleks ka saanud. Mõtlesin, et ostan kohe selle järgmise päeva ekskursiooni ära, aga administraator ütles, et seda võin ma ju vabalt õhtul ka teha. Ja nii ma leidsingi hoopis Patong Beachilt ühe ekskursioonimüüja, kes pakkus sellest paremat asja odavama hinna eest. Ja kõigele lisaks sain veel kaardiga ka maksta. Nii et ostsingi ekskursiooni sealt.

Olin võtnud hostelis kaheksa inimesega jagatava toa, kus olid lisaks minule veel Inglismaalt pärit Josh ja Sam ning Prantsusmaalt pärit Rachel. Racheliga jäin ma Phuketi aja lõpuni ühte tuppa. Ta oli reisimas juba pool aastat ja rääkis mulle, et otsib siin laeva. Ma ei saanud algul aru, mida ta sellega mõtles, aga ega ma küsima ka ei hakanud seda. Pärast ikka jutu sees selgus: ta ei taha kasutada ringi rändamiseks lennukit (et maailm olevat niigi reostatud ning pealegi on tal aega reisida), vaid püüab läbi ajada busside ja laevadega. Ta soovis oma reisi viimase sihtkohana Indiasse rännata. Minu Phuketi aja lõpuks ei õnnestunud tal laeva saada (oli üks variant, kuid need prantslased ütlesid talle ära) ja ta ostis ikkagi lennupiletid Indiasse.

Josh ja Sam kohtusid aga Taisse lennates ning mõlemad reisisid üksi. Kuigi praegu liikusid nad koos ringi, plaanisid siiski peagi erinevat teedmööda minna. Josh kavatses Kagu-Aasias reisida ning pärast seda Austraaliasse tööle minna (nii et ka inglased lähevad Austraaliasse tööle). Sam aga oli elus esimest korda reisil ja Taisse jõudis ta seetõttu, et teadis, et tahab minna kuhugi. Seega läks ta reisibüroosse, ütles, et tal on nii ja nii palju raha ja küsis, kuhu ta saab. Pakuti Taid. Seega reisibki ta mitu nädalat Tais. Kuna ta oli elus esimest korda reisil, siis ta ei osanud nagu kuidagi olla. Tunnistas, et võõras kohas on imelik magada ja Joshiga tänaval kõndides ei pane üldse tähele, kuhu ta kõnnib. Muide, ta on 28aastane.

Öösel oli vaatamata mitmetele ventilaatorile päris palav magada. Tekki põhimõtteliselt vaja ei olnud. Temperatuuri tõmbas ööseks natuke allapoole õnneks ka paduvihm.

25. jaanuar- Phi Phi saar

Josh ja Sam pidi hommikul Phi Phile minema ja sinna mõneks päevaks jääma. Mul oli ausalt öeldes endalgi kahju, et ma nii polnud planeerinud. Aga kahjuks polnud enam aega midagi ümber teha, sest olin Phuketi hostelis juba ööde eest ära maksnud.

Igatahes nägin veel poisse, enne kui mulle ekskursioonibuss järgi tuli. Mina olin viimane, keda peale võeti ja siis läksime sadamasse. Sinna oli ka teiste bussidega inimesi kokku toodud ning kõik jagati kolme gruppi. Õnneks sai minu grupp kõige noorema ja hästi tore giidi. Tema nimi oli Roy ja kohe esimeses sihtpaigas hüppas ta minu juurde ja uuris, kas ma olen üksi. Kui kuulis, et olengi, tahtis minust igas kohas pilti teha ja ajas minuga juttu. Muidugi mulle tundus, et päris kõigest ta aru ei saa, mis ma räägin, sest pilk oli lihtsalt kohati tühi. Aga no enam-vähem.

Phi Phi saar on tuntud ka selle poolest, et seal on tehtud Hollywoodi film „The Beach“, kus mängis ka Leonardo DiCaprio. Aga see oli tõesti hästi ilus saar.

Samuti sai see saar väga hullusti kannatada, kui 2004. aastal käis tsunami piirkonnast üle. Praegugi nägin ühte silti, milles hoiatati, et tsunami tuleku korral tuleks pageda sisemaale.

Käisime ekskursiooni käigus ka ahve vaatamas (tõsi küll, kaugelt) ja hiljem rannas. Roy veel enne rääkis, et kes tahavad vihmavarjusid, peavad selle eest mingitele tüüpidele maksma. Ega ma tegelikult ei tahtnud vihmavarju eest maksta, aga kui randa jõudsime, polnud mitte kedagi, kes oli lihtsalt rannarätiku peale. Nii et ma pidin ka vist ikka vihmavarju võtma. Ja kui ma olin selle eest ära maksnud, tuli terve ports inimesi, kes hakkasid päikest võtma. No kurat, oleksin ise tahtnud ka sama teha. Ja eemal tundus kõik palju mõnusam olevat: seal lasti kõlaritest head muusikat ka.

Aga rannas istudes rääkisime Royga pikemalt juttu. Selgus, et ta on peaaegu sama vana kui mina, kõigest kaks kuud vanem. Ta töötas neli aastat giidina James Bondi saarel ning nüüd siis Phi Phil. Ta meenutas, et kui hakkas giidina tööle, siis oskas inglise keeles ainult „jah“ ja „ei“ öelda ning kõik, mida ta oskab, on ise õppinud. Ainult sõnaraamat oli abimeheks.

Muidugi pole Roy mitte kunagi välismaal käinud. Rääkisin talle Eestist ja lumest ning ta ütles, et tahaks teha lumesõda. Ei tea, kas ta kunagi saab kuskil lumesõda teha…

Esimest korda elus sai ka snorgeldatud. Egiptuses olen küll käinud klaasist aluspõhjaga laevaga sõitmas ja kõiki neid kalu näinud, kuid ise nende sees ujuda on ikkagi teine asi.  Algul olin tegelikult natuke hirmul ka. Kartsin, et ei saa hingata. Aga Roy oli hästi julgustab ja võttis mul vees käest kinni ja vedas ühest kohast teise. Võib öelda, et ta tunneb seda merepõhja päris hästi ja vedas mind merisiilide ja muude põnevate kalade juurde. Ühel korral tõstis ta lausa okkalise merisiili üles. Vau.

Kella viie paiku jõudsin Phi Philt tagasi hostelisse. Õhtupoole tuli minu ja Racheli tuppa veel üks prantsuse tüdruk. Hiljem tuli neid lausa viis, väga lärmakalt sealjuures. Nii et täitsa nagu prantslaste koloonia. Aga hommikuks olid kõik kuus prantslast uuesti läinud ja jäime jälle Racheliga kahekesi.