4. veebruar- Kuala Lumpur

Selleks, et jõuda õigeaegselt praamile, pidin ma lahkuma hostelist kell 8 hommikul. Olin eelmisel päeval uurinud, kas peaksin takso enne tellima, kuid mulle kinnitati, et taksod sõidavad kogu aeg ringi ning saan mõne peatada. Tellimine maksab veel lisaks 2 ringitit. Kui aga ei sõida mõni takso parajasti mööda, siis saan kõndida taksopeatusse, mis on alla kümne minuti kaugusel hostelist. Aga kohe, kui ma astusin hosteli väravast välja, möödus takso. Nii et ei pidanudki kuhugi kõndima hakkama.

Vahetult enne äraminekut sain jutu peale ühe hostelis oleva mehega, kes tõdes seda, milleni olin isegi jõudnud. Lennukiga Langkawile lennata oleks olnud palju lihtsam ja see poleks tulnud üldse nii palju kallim. Aga mis sa enam teed.

Ka seekord hilines laev 15 minutit, aga vähemalt kohale jõudsime õigel ajal. Esimese laksuga tundus mulle, et ma olen ainus valge laeval. Aga selgus, et ikkagi mõni üksik oli veel.

Kuala Kedahi jõudes võtsin ma kõigepealt sellelt turismibüroo mehelt oma bussipileti ära ning siis saatis ta mind taksopeatusesse ja leppis kokku, et 20 ringiti eest saan Alor Stari bussijaama, kust väljub buss Kuala Lumpurisse. Sinna oleks saanud ka bussiga ning hinnaks oleks olnud 1 ringit, aga turismibüroo töötaja ei soovitanud seda, sest bussi oleks pidanud ootama ja see oleks sõitnud sinna umbes tund aega.

Iseenesest oleks ma võinud selle aja ära oodata, sest bussijaamas tuli mul ka üsna pikalt oodata. Kuna seal mingit infotablood ei olnud, läksin küsima, kust mu buss väljub. Mind saadeti bussijaama teise otsa, väidetavalt pidi mõnelt nendest platvormidest väljuma buss. Õnneks ma küsisin varsti uuesti ja selgus, et sealt lähevad ainult kohalikud bussid. No tere tore.

Läksin tagasi bussijaama ja küsisin uuesti teisest kohast. Nüüd leidsin üles ka selle putka, kust pilet ostetud oli. Nemad suunasid mind õige platvormi juurde. Ootasin siis seal platvormi juures kuni kell sai 11.55. Siis läksin küsima, et kas see on ikka päris kindlasti õige platvorm. Mulle teatati, et on küll, aga buss hilineb 15 minutit.

Buss jõudiski 10 minutit planeeritust hiljem kohale, aga ega me kohe liikuma ei hakanud. Küsisin juhilt, kui pikalt me Kuala Lumpurisse sõidame ja vastus oli, et umbes kella kaheksaks jõuame kohale. See muutis mind aga pahuraks ja ma polnud eriti rõõmus, et me lihtsalt niisama bussijaamas mökutame. Nii ma läksingi bussist (bussis oli lisaks minule umbes viis inimest) välja ja jäin bussijuhti ootama, et talle öelda, et võiks juba sõitma hakata. Siis tuli sinna piletiputka müüja, kes kinnitas mulle, et kohe hakkame sõitma ja bussijuht läks ilmselt tualetti. Ma ei hakanud õelalt ütlema, et kui bussijuht on 20 minutit vetsus olnud, siis me kaugele ei jõua. Ka järgmises peatuskohas olime planeeritust 15 minutit kauem, sest bussijuht ja teine tüüp lihtsalt lobisesid mingite naistega.  Sellele nad vist ei mõelnud, et mida kiiremini nad Kuala Lumpurisse jõuavad, seda kiiremini saab nende tööpäev läbi.

Õnneks peatusi väga palju ei olnudki ja seetõttu jõudsime umbes kella 7ks Kuala Lumpurisse. Eks aeg läks sellevõrra ka kiiremini, et vaated olid lihtsalt võrratult ilusad. Lennukiga tulles poleks ju kõike seda näinud.

Olin võtnud reisile ühe suure portsu sularaha kaasa, kuid nüüd oli see otsakorral. Olingi arvestanud sellega, et pean mingi hetk raha välja võtma, kuid kuna sinna juurde käib üsna kopsakas teenustasu, tahtsin venitada rahavahetusega seni, kuni jõuan Taisse. Selleks vahetasin tai bahte ringititeks ja õnneks ei pidanudki siin veel raha välja võtma.

Hostelis sain tuttavaks ühe New Yorgist pärit tüübiga, kes oli Tallinnas ja Saaremaal käinud. Muidugi hääldas ta Saaremaad niimoodi, et mul läks tükk aega, et aru saada, millest ta õigupoolest räägib. Kui ta hakkas rääkima, et see on kõige suurem saar, siis mõistsin, millest jutt on. New Yorgi tüüp oli tulnud algul Rootsi ja seal mõelnud, kas edasi tulla Eestisse või Soome, kuid talle soovitati Eestit eelkõige selle odavuse pärast.

Õhtul juhtus hostelis aga midagi sellist, mis polnud minuga mitte kunagi juhtunud. Olin juba magama sättinud, kui kuulsin, et toas räägiti kõva häälega. Olin peaaegu ütlemas, et võtku vaiksemalt, öörahu on, kui mõistsin, milles asi on. Ühe tüdruku seljakott oli varastatud. Ja ühe paarikese pisem kott. Keegi oli hostelisse töötajajaks maskeerituna sisse tulnud ja kaks kotti ja kellegi kolmanda kitarri kaasa viinud. Eelmisel päeval oli aga kadunud kellegi telefon. Täiesti uskumatu. Sellist asja polnud ma varem kuulnud. Ma ise polnud nagu enda asjade pärast kunagi eriti muretsenud. Ainult väärtuslikumad asjad olin luku taha pannud. Nüüd mõistsin, et tegelikult peaks terve kohvri ikkagi luku taha panema. Kuigi kohvrit on ilmselt raskem varastada kui seljakotti.

Õnneks selle tüdruku väärtuslikumad asjad olid ikkagi luku taha ja ilma jäi ta eelkõige riietest. Ja ta polnud üksi reisimas, vaid sõbrannadega. Muuseas, mõned inimesed olid ka varast näinud, kuid nad ei teadnud, et tüüp midagi varastama hakkab. Suures hostelitoas vahetuvad ju inimesed kogu aeg, sa ei saagi teada, kes seal kõik on.

Hakkasin ise mõtlema, et mida mina teeksin, kui ühel hetkel kõik mu asjad ära varastataks. Egas vist muud poleks teha, kui pöörduda aukonsuli poole (kui raha poleks ka enam alles).