7. veebruar- Bangkok

Tänaseks olin broneerinud endale ekskursiooni Bangkoki lähedal asuvale ujuvale turule. Iseenesest oli võimalik sinna ka bussiga minna, kuid buss läks Sai Tai Mai jaamast, kuhu umbes kell 4 öösel minemisega oleks olnud raskusi. Oleks pidanud takso võtma. Seega otsustasin 700 bahti maksva ekskursiooni kasuks.

Minu äratus oli 6.10, kuid ekskursiooni müünud tädi tuli 6.30 kontrollima, kas ma olen ikka üleval. 6.40 läksime lähedalasuvasse hotelli Holiday Inn, kus passisime umbes 20 minutit. Sest ootasime kedagi. Viimaks selgus, et see keegi teine oli mingis teise hotellis. Milline möödalaskmine.

Kokku sõitsime siis ujuva turu juurde üle pooleteise tunni. Meile oli reklaamitud, et hinna sees on ka sõit paadiga, kuid kohapeale jõudes selgus, et kui tahame paadiga sõita, siis peame maksma 150 bahti. Mina ei tahtnud maksta, seega ma kõndisin niisama kaldal ja vaatasin kohalikke, kes müüsid oma toidukraami paadis. See oli päris vinge, sellist asja pole varem näinud.

Pärast selgus aga, et mootorpaadiga sõitmine oli ikkagi hinna sees. Ja see oli päris äge, sest nägime mööda sõites ka, kuidas kohalikud elasid.

Ekskursioon pidi tagasi jõudma kell 12, kuid tegelikkuses olin hostelis 14.30! Esiteks hakkasime planeeritust hiljem tulema ning teiseks istusime pikka aega ummikus. Kui jõudsime Holiday inni juurde, kus olin bussile tulnud, ronisin siin ka maha. Ja ma jõudsin kiiremini oma hostelisse kui oleksin jõudnud bussiga. Kui läksin hostelisse sisse, vaatasin selja taha, kas buss juba tuli. Aga ei.

Tänaseks oli planeeritud ka turule minek, kuid see jäi ära. Otsustasin üle kontrollida, kas turg ikka on õhtupoolikul lahti ja selgus, et ei olegi. Seega läksin hoopis Hiinalinna, kuid see põhjustas mulle pettumuse. Singapuri ja Malaisia Hiinalinn olid palju vingemad.

Kuna ma polnud tagasi tulles kindel, kas olen õiges bussis, küsisin piletimüüjalt. See ei osanud inglise keelt ja suunas mind ühe reisija, ühe noore tüdruku juurde. Tema oskas küll inglise keelt, kuid polnud kindel, kas ma olen õiges bussis. Lõpuks aitasid mind neli inimest korraga. Aga lõppude lõpuks olin mina ise see, kes tundis õige koha ära, kus bussilt maha tulla. Aga tore, et nad hoolisid ja tahtsid aidata.

Hostelis oli meie tuppa tulnud veel üks tüdruk ning selgus, et ka tema räägib hispaania keelt. Kui me Luisiga rääkisime ja ma küsisin selle keskel uuelt tüdrukult, kas võin tule põlema panna, vastas ta hispaania keeles. Nii et saimegi kolmekesi hispaania keeles rääkida. See oli täitsa vahva. Selgus, et see tüdruk oli Mariana Mehhikost, kes oli oma psühholoogi töö Mehhikos jätnud ning tulnud lihtsalt reisima. Seda ma kahjuks ei mäleta, kui pikalt ta plaanis reisida, kuid need olid tema rännaku esimesed päevad.