31. jaanuar- Singapur, Malaisia

Kuna plaani kohaselt pidin ma hostelist lahkuma keskpäeval, mõtlesin hommikupooliku veeta Little Indias (Väike India), kus hostel asub. See on mingi eraldi linnaosa. Aga lõpuks kujunes välja, et veetsin veel viimased tunnid oma uute sõpradega seltsis.

Kuna metrooga lennujaama jõudmine võttis aega, hakkasin aegsasti minema. Lennujaama jõudes sain ehmatuse osaliseks, kui nägin infotahvlil, et Air Asia lend Malaisiasse läheb 14.05 ehk siis kohevarsti. Ja inimesi lastakse juba lennukisse. Õnneks oli hirm alusetu – teisel infotahvlil oli näha, et Malaisiasse läheb lend ka poolteist tundi hiljem. Päris tihedalt käivad need lennukid, ei tea, kas ära ka tasub.

Lend ise kestis umbes 50 minutit. Oleksin ma teadnud, et Singapur ja Kuala Lumpur üksteisele nii lähedal on, oleksin läinud hoopis bussiga. Näiteks hostelist sai osta bussipileteid Kuala Lumpurisse. Sõit pidi kestma alla viie tunni.

Kohale jõudes tundus Kuala Lumpuri lennujaam väike. Muidugi tagasi tulles selgus, et seda ei saa mingil juhul väikeseks nimetada. Aga igatahes lennukilt maha tulles pidime hästi pikalt väljas kõndima ja see jättiski mulje, et tegemist on mingi pisikese lennujaamaga.

Olin end juba valmistanud ette selleks, et siin on lennujaamast linna saamine sama probleemne nagu Tais, aga uskumatult hästi läks. Lennujaamast läks linna buss, mis maksis eurodesse arvestatult veidi üle kahe euro. Buss sõitis umbes tund aega. Olnud jõudnud bussijaama sõitsin ma taevarongiga ühe peatuse (siin oli samasugune žetoonide ja piletihinna tsoonide süsteem nagu Singapuris) ja hostel oli kõigest mõne minuti kaugusel peatusest.

Kuna ma tahtsin järgmisel päeval minna Cameron Highlandsi ja sel reedel pidi olema mingi püha (keegi mainis mulle hiljem, et Malaisias on selles osas kasulik elada, et kogu aeg on mingid pühad), pidin kiiresti minema piletit ostma. Õnneks sain ilusti pileti. Aga seda ostma minek oli hirmuäratav. Kõigepealt ei leidnud ma bussijaamas isegi mitte piletimüügiputkasid üles, sest igal pool olid mingid muud pudi-padi poekesed ja kohad, kust riideid osta. Teisisõnu liiga palju ebavajalikku. Ja kui ma viimaks piletimüügiputkasid silmasin, lendas mulle peale terve hulk mingeid tüüpe, kes püüdsid pileteid müüa. See oli tõeliselt vastik. Mulle ei meeldi, kui mind sel moel rünnatakse.

Hostelis olin ma muide võtnud taas toa, milles oli 24 inimest, kuid kuna neil oli tehtud mingi suur grupibroneering, siis nihutati mind sama raha eest kuuesesse tuppa. Seal olid lisaks minule veel üks hiinlane (kes üldse inglise keelt ei osanud), indialane Mumbaist ja filipiinlane Emilio. Sellest filipiinlasest (kes muide töötab arhitektina) on mul jäänud muide naljakas mälestus: kuna meie toa ventilaator ei tahtnud hästi töötada, siis ta hakkas seal lae all turnima, et seda parandada. Aluspükste väel. Tulemus oli see, et jube külm oli öösel magada ja ma olin hommikuks endale jaki selga toppinud.