1.veebruar- Cameron Highlands

Kell 9 hommikul Tanahisse, Cameron Highlandsil asuvasse linna, väljuma pidanud buss hilines 15 minutit. Kohale jõudsime enam-vähem õigel ajal. Viimased poolteist tundi teest oli üsna käänuline ja lõpuks oli süda natuke paha ka. Kuna tee oli vonklev, signaalitas buss igal käänakul, et hoiatada sellest, et me tuleme. Algul ma ei saanud aru, mispärast ta kogu aeg signaalitab – kedagi ei ole ju. Aga selgus tuli varsti majja

Kuna linnake oli päris pisike, ei olnud hostelisse kohale jõudmisega erilisi raskusi. Hostel, kus ma ööbisin, oli samal ajal ka reisibüroo üks haru. Olin nende kaudu tellinud ühe ekskursiooni samaks päevaks. Minu peamine eesmärk oli näha teeistandusi, mida ma Google’ist olin imetlenud. Sinna juurdekäivad kohad olid lihtsalt boonuseks.

Lisaks minule olid ekskursioonil veel kolm paarikest ja kuna mina olin ainsana üksi, siis rääkis ekskursioonijuht-autojuht (ühes isikus) minuga rohkem juttu. Ma pean tõdema, et ta polnud just kõige parem ekskursioonijuht, sest andis, kas liiga palju aega ringi vaatamiseks või ei andnud üldse kellaaega, millal tagasi tulla. Pärast esimest korda, kui ta tagasituleku kellaaega ei määranud, ütlesin ma seda talle. Siis ta järgmisel korral tegi seda. Aga ülejärgmisel korral juba mitte. Ise ta rääkis mulle, et talle meeldib olla kõigi meele järgi – et mõned tahavad pikemalt olla ja vaadata. Ma ei hakanud talle ütlema, et praegu pole ta jällegi nende meele järgi, kes ei taha lihtsalt ühes kohas pikalt passida. Mina näiteks ei viitsi. Ma tüdinen ära ja siis jääb kohast halb mulje. Kuna me igal pool ülimalt kaua mökutasime, jõudsime viimaks hostelisse 45 minutit hiljem planeeritust.

Ekskursioon ise maksis 25 ringitit (veidi üle 6 euro), kuid sissepääsud erinevatesse kohtadesse tuli veel lisaks maksta. Seega maksin 5 ringitit nii roosiistanduse kui putukafarmi eest. Tuleb tunnistada, et ega neis midagi erilist küll polnud. Roosiistanduse kõige põnevam hetk oli see, kui nägin kuskil pomelopõõsast – pomelo maitseb mulle ju väga.

Putukafarmis olid aga mingil kummalisel kombel lisaks putukatele ja liblikatele ka näiteks jänesed ja erinevad maod. Neid olid palju põnevam vaadata kui liblikaid. Kuigi siiski, siin oli päris huvitavaid liblikaid: Eesti omadest poole suuremaid.

Aga teeistandus oli ikkagi vinge. Meile näidati, kuidas teevalmistamise protsess käib ja hiljem saime imetleda rohelust täis teeistandusi. See oli lihtsalt imeline vaatepilt. Ja muide, istandusse pääsemine oli tasuta. Kurb oli aga see, et just istanduses sai mu digikaaku tühjaks. Õnneks sain seal pilte ikka teha, aga oleks ju võinud veel klõpsutada.

Tanahi linn oli aga, olgem ausad, üsna mõttetu. Seal poleks olnud ilma ekskursioonideta mitte midagi teha ja tegelikult ma teeistanduse ekskursiooniks ainult sinna tulingi. Linnas oli ainult üks suur tänav ja teistel tänavatel polnud eriti mitte midagi. Selline unine linn. Aga seal piirkonnas oli mõnusalt jahe! Esimest korda selle reisi jooksul võisin ma öelda, et on mõnusalt jahe. Õnnetuseks läks öösel nii külmaks, et pidin magades lausa mantli selga tõmbama…

Homme plaanisin minna Langkawi saarele ning tahtsin osta hostelist bussipileti (nad korraldavad transfeeri Kuala Kedahi sadamasse). Aga mulle teatati, et ühtegi inimest pole järgmiseks päevaks ostnud piletit Langkawile ning ühe jaoks nad ei hakka minema. Seega pidin ma jääma ootama ja alles ekskursioonilt tagasi tulles sain teada, et kaks inimest on siiski veel broneerinud 85 ringitit (üle 20 euro, mis on päris kallis!) maksva pileti. Teise variandiga pakuti mulle seda, et mind viiakse Penangi (ka üks saar, aga selle saare ja mandri vahel on sild), kuhu ma pean jääma üheks päevaks, sest praam läheb ainult ühe korra päevas ja seda hommikul. See variant mulle aga ei sobinud, sest mul ei olnud aega Penangile jääda. Kuigi hinna poolest oleks see kokku odavam tulnud.

Ma ei teagi, mis ma oleksin lõpuks teinud, kui poleks saanud Langkawile piletit. Ilmselt oleks püüdnud mingeid muid viise kaudu kohalike bussidega liikuda.