26. jaanuar- Phuket

Hommikul enne randa minekut saime mina ja Rachel hommikusöögilauas jutule ühe paarikesega (naine on Londonist ja mees Kanadast), kes jätsid ühel hetkel oma töö ja tulid reisima. Nad on juba mõni kuu reisinud Kagu-Aasias. Mis aga teeb nad põnevaks, on see, et naine on mingil määral tegelikult eestlane. Tema vanaema kolis kunagi Eestist Rootsi ja sealt liiguti hiljem Inglismaale. Naine on umbes 26aastane praegu, eesti keelt ta loomulikult ei oska.

Mainisin mõni lause tagasi, et nad jätsid reisimise pärast oma töökohad. Selliseid inimesi kohtasin ma reisi ajal veel. Ma pean ütlema, et tegelikult on nende taoline käitumine muljetavaldav. Mulle meeldib minu töö, kuid on hetki, kus olen isegi sellele mõelnud, et ehk peaks töös pausi tegema. Samas on aga mul olnud piisavalt palju võimalust näha maailma. Olen käinud peaaegu 40 riigis oma 22 eluaasta jooksul. See on ju väga suur number. On aga ka inimesi, kes pidevalt räägivad, et tahaksid minna reisile ja näha midagi, aga ei tee seda. Ma küsin alati, et miks sa küll ei tee seda, kui saad ja tahaksid. Tõenäoliselt keegi ei hakka sind tagant lükkama. Mind ei ole tagant lükatud. Võiksin siinkohal ju hakata rääkima, et tänu sellele ja tollele ma hakkasin reisima ja kasvas soov maailma näha, aga tegelikult oli see kõik minus endas. See on minu enda soov, mis on mind kannustanud nii palju reisima. Tegelikult on mind pigem tagasi hoitud ja öeldud, et on siis vaja nii palju reisida.

Olgu, jätame selle jutu praeguseks ja lähme tagasi tollesse päeva. Läksin siis juba kolmandat päeva randa ja vaatamata sellele, et kasutasin kaitsefaktoriga 30 kreemi, olin ma õhtuks täiesti ära põlenud. Nendel kohtadel, kuhu ma eriti kreemi ei olnud toppinud (lootuses, et väga ära ei põle), oli ikka päris raske. Öösel ei saanud ka seepärast normaalselt magada.

Kuigi päev möödus üldjoontes päevitamise tähe all, tahaksin rääkida natukene Tai inimeste aususest. Osades Phuketi bussides on piletimüüja, osades mitte. Ühel korral, kui piletimüüjat ei olnud, jäi bussijuht mingi hetk seisma ja tuli raha koguma. Need, kes aga läksid maha enne pileti ostmist, ei jätnud ka maksmata. Nad läksid ja viisid selle raha otse juhile. Vau, Eestis küll keegi niimoodi ei teeks.
Ka täna ei olnud bussis piletimüüjat, kui ma Phuketist tagasi sõitsin. Kuna vestlus käis tai keeles, siis ma ei saanud sellest aru, kuid võisin aimata, milline situatsioon oli. Niisiis, üks naine hakkas maha minema ja ta polnud saanud piletit osta. Seega andis ta enda kõrval istuvale naisele oma piletiraha ja ilmselt palus pärast maksta (seda ma ei oska öelda, kas nad tundsid üksteist enne või mitte). Ja mõne aja pärast otsustati koos ühe teise naisega hakata sõitjatelt raha koguma, et see siis bussijuhile ulatada. Üks naine otsis enda käekotist mingi kilekoti ning raha koguti sinna. Ja siis hoidis teine naine kilekotti rahaga enda käes, kuni läks bussist välja. Siis kõndis ta bussiakna juurde ja ulatas raha bussijuhile. Täiesti hämmastav. Ma ei kujutaks midagi sellist Eestis küll ette.