28. ja 29. jaanuar- Phuket, Bangkok, Singapur

Sel hommikul pidin ennast hostelist välja regama. Käisin veel hommikul Phuket Towni peal tingi, aga ausalt öeldes suurt midagi vaadata ei olnud. Suurim vaatamisväärsus oligi minu arust suur ülekullatud draakon, mis pidavat (nagu ma turismibrošüürist lugesin) kaitsma nii Phuketi elanikke kui turiste. Aitäh talle, et ta mind kaitses!

Kell 18.20 läks buss Bangkokki. Olime umbes neli tundi sõitnud ja ma olin peaaegu magama jäämas, kui tehti peatus ja kõik inimesed kobisid bussist välja. Algul ei viitsinud ega jõudnud ma ennast liigutada, kuid siis mõtlesin natuke jalgu sirutada. Vaevalt olin jõudnud välja astuda bussist, kui üks naine kargas juurde ja tahtis mu bussipiletit näha. Siis pidi saama tasuta süüa. Segaduses olles läksin tagasi bussi ja tõin pileti. Seejärel juhatati mind majja sisse, kus sõi veel inimesi. Püüdsin selgitada, et ei tea ju, kui kaua buss mind ootab. Aga see naine vaatas mind täiesti arusaamatu näoga, inglise keelt ta ei mõistnud. Õnneks märkasin, et need inimesed, kes söövad, ongi minu bussikaaslased (tundsin ainult mõne ära).

Ikka segaduses olles istusin lauda, kus mu kaaslased kohe mind abistama asusid. Andsid lusika ja kahvli ning pakkusid sööki. Just nimelt: lusika ja kahvli. Nii palju, kui ma nägin, Tais ei kasutata nuga. Paremas käes hoiavad nad süües lusikat ja vasakus kahvlit. Kahvlil tundub olevat noa funktsioon. Ja sealjuures võtavad nad sellesama lusikaga, mille nad suhu panevad, ka kaussidest sööki juurde. Kui ma esimesel päeval Tai KFC-s sõin, anti mulle lusikas ja kahvel. Kui ma ainult kahvlit kasutasin, tõi koristaja mulle lusika juurde. Ilmselt arvas, et mul ei ole seda. Nüüd ma saan aru, mis värk on.

Enne seda jagati meile ka saiakesi ja vett nagu eelmine kord. Muide, saiakese säilivuskuupäev oli 2556. aasta veebruarini. Budismi aja järgi loomulikult.

Seekord magasin siis üsna korralikult ning ärkasin üles, kui kell kuus hommikul buss peatus. Sõna otseses mõttes silla all. Ja suurem osa reisijaid hakkas välja minema. Ma juba ehmatasin, et kas see nüüd tahabki olla Bangkoki bussijaam. Väga ei tahtnud välja minna, pime oli ka veel. Meenus Annese jutt Indias Delhisse sõitmisest, kus esimese klassi buss pani kõik reisijad kohe pärast Delhi piiri ületamist maha.

Uurisin siis mind sööklas aidanud tüdruku käest, et mis toimub. Algul ta aru ei saanud, mis ma talt küsida tahtsin, kuid viimaks selgus siiski, et see pole veel Bangkok. Bussi jäi umbes viis reisijat ning ülejäänud läksid teise bussi. Ma ei teagi, kuhu nemad suundusid.

Meie igatahes jõudsime Bangkoki bussijaama üle tunni hiljem. Kuna olin igaks juhuks võtnud lennu Singapuri õhtupoolikuks, oli mul küllalt aega, et kuidagi saada lennujaama. Aga sel korral mitte sinnasamma, kust tulin, vaid Don Muangi lennujaama. Läksin bussijaama jõudes ühe piletikassa juurde ja küsisin, kus see lennujaam on. Algul ütles müüja, et see on üsna lähedal, aga pärast selgus, et sinnasõit läheks maksma umbes 600 bahti. Ja selle naise sõnul mingeid busse sinna ei lähe. Vabandust väga, kuidas on võimalik, et lennujaama ei lähe MITTE ÜHTEGI bussi!?

Käisin ja küsisin taksopeatusest ka, kui palju maksab taksoga sinna lennujaama saamine. Öeldi, et 800 bahti. Veel hullem. See oli üks nendest hetkedest, kus ma tundsin, et mul oleks vaja kaaslast. Kui oleks tõesti olnud vaja taksoga sõita, oleks summa saanud pooleks teha.

Ootasin ära, kuni tuli infotöötaja, kes mind ikkagi ühele bussile oskas sokutada. Pärast seda, kui ma mitu korda õnnetult tema juures käisin. Sest minu maailmas ei olnud võimalik, et lennujaama ei saa mitte ühegi bussiga. Mind pandi siis viimaks ühele väiksemale bussile ning pileti eest maksin kõigest 100 bahti. Seal bussis sõites tabas mind aga paanika. Mida enam me edasi sõitsime, seda rohkem tuli silte, mis näitas, et Suvarnabhumi lennujaam on seal suunas. Seega kahtlustasin ma, et bussijaamatöötajad ajasid lihtsalt lennujaamad sassi ja saatsid mind valesse. Oi, ma oleks tige olnud, aga midagi poleks teha olnud. Vähemalt Suvarnabhumi lennujaamas, teadsin ma, on turismitöötaja ning sealt on üsna lihtsasti võimalik kesklina saada.

Aga siis, ühtäkki nägin ma silti, mis näitas ka Don Muangi lennujaama poole. Milline rõõm ja kergendus see minu jaoks oli! Ühel hetkel peatuski buss tee ääres ja ma pidin üle sõidutee kulgeva silla minema (samamoodi nagu takso oli mind esimesel Bangkoki päeval maha pannud), kuid mind see ei morjendanud. Vähemalt jõudsin ma lennujaama juurde.

Don Muangi lennujaam oli väga suur. Hiljem lugesin, et see on suuruselt teine Kagu-Aasias. Seda enam on arusaamatu, et mulle väideti, et siia saab vaid taksoga.

Igatahes pidin selles lennujaamas üle nelja tunni niisama passima. Iseenesest oleksin jõudnud ka varasemale Air Asia lennule Singapuri, mille ostmist ma Eestis kaalusin, aga tegelikult oli hea, et ma seda ei võtnud. Tõenäoliselt oleksin ma närvitsenud terve bussisõidu aja, kas ma ikka jõuan sinna õigel ajal.

Singapuri jõudsin ma siis, kui oli juba pime. See oli ainus koht, kuhu ma terve reisi jooksul pimedas kohale jõudsin ja õnneks tundus see kõige ohutum koht ka. Aga kohe Singapuri lennujaamas suutsin ma passi kümneks minutiks ära kaotada. See oli halenaljakas olukord.

Pärast immigratsioonikontrollist väljumist polnud kohvreid veel tulnud ja mõtlesin käia vetsus ära. Kabiinis oli aga selline riiulike, kuhu enda dokumente panna. Panin oma mapi sinna ja kohe pärast selle sinna asetamist hakkasin mõtlema, kuhu mu pass küll pandud sai. Ma võtsin mapi kaasa ja kõndisin WC-st minema, et põhjalikumalt passi otsida. Aga ma olin selle WC-sse jätnud, see oli mapi all. Mapi võtsin ma kaasa, aga passi jätsin sinna, et seda otsima minna.

Kui selgus, et mul ei olegi dokumenti kotis, läksin ühe lennujaamatöötaja juurde ja rääkisin, et kaotasin siin passi ära. Õnneks olin ma kohe märganud, et selle ära kaotasin. Oleks ma seda märganud näiteks hostelis, poleks ma saanud üldse kindel olla, kus see on. Lennujaamatöötaja saatis mind infolauda, kus ma rääkisin enda mure ära. Mispeale pöördus üks naine minu poole eesti keeles (eestlasi on ikka igal pool!) ja ütles, et pagasilintide juures otsis keegi minu passi omanikku. Seega oli see leitud. Õnneks. Infolauatöötaja tegi mõned kõned ning varsti tuli üks mees mu passi ära tooma. Ta ütles, et olin selle vetsu jätnud.

See lugu oli mulle õpetuseks. Pass on kõige olulisem asi ja seda pean ma hoidma nagu oma silmatera.

Hostelisse pidin jõudma metrooga ning sõit õigesse kohta võttis päris pikalt aega. Tegelikult mulle väga meeldivad linnad, kus on võimalik lennujaamast metrooga linna saada. Praegu mul ühtegi muud linna peale Madridi ei meenugi, kus see võimalik oleks.

Igatahes hostelisse jõudsin umbes 22.15. Sel korral olin võtnud toa, milles oli 24 voodit. Üks esimesi asju, mis mulle selles toas silma-kõrva jäi, oli üks soomlane, kes rääkis kõva häälega Skype’is. Kui ta oma kõne ära lõpetas, hakkas ta minuga viisakusest rääkima (nagu ikka hostelis tehakse). Olin ma jõudnud ära öelda, et olen Eestist, kui selgus, et soomlase sõber on ka tegelikult eestlane. Minu uuteks sõpradeks said Hannu ja Tarmo.

Tarmo on 18 aastat Soomes elanud, ta kolis sinna 11aastasena. Mingi aeg tagasi võttis ta Soomes töölt lahti ning nõustus tulema Hannuga maailma reisima. Ja müüs enda auto ja korteri maha (vist oli nii). Nad olid päris mitmes Aasia riigis juba reisinud ja pärast Singapuri pidi olema järgmiseks sihtpaigaks Filipiinid. Tarmo oli neljas eestlane, keda ma välismaal hostelis kohtan (varem olen tutvunud eestlasega Prantsusmaal, Hispaanias, see oli tegelikult isegi mu tuttav, ja Indias). Alati on tõsiselt suur rõõm mõnda eestlast kohata, meid on ju nii vähe.

Hannu üks vanematest on soomlane ja teine mehhiklane ning seega saime ka hispaania keeles rääkida. Mida veel võiks temast mainida, on see, et Hannu on näitlejatööd teinud. Tarmo näitas mulle Hannu osatäitmist. Ta mängis sellises Soome seriaalis nagu „Salatut elämät“ ehk „Salajased elud“ mingit narkodiilerit, kes lõpuks ära suri. Sellega seoses üks naljakas asi. Mingi hetk Eestisse jõudes tšekkisin seda sarja YouTube’ist ja vaatasin Hannu osatäitmist. Selles videos, mida ma vaatasin, oli ta ühe tüdrukuga, kes oli nii tuttav. Guugeldasin selle tüdruku osatäitjat ja nii oligi. See tüdruk , Sara, osales ka meie Comeniuse projektis kunagi. Maailm on ikka väike, mis ma muud oskan öelda.

Hannu oli selline, et talle meeldis katsetada suvalisi asju eesti keeles öelda. Näiteks, kui Tarmoga rääkisime, proovis ta mingeid asju järgi öelda. Eriti vahva oli see, kui vestlesime nii, et mina rääkisin eesti keeles ja Hannu soome keeles vastu. Ja kui me üldse ikka aru ei saanud, siis pidi Tarmo meid aitama. Egas seda juhtus päris tihti, et me üksteist ei mõistnud. Näiteks selgitasin Hannule eesti keeles, kus ma töötan ja mida ma täpsemalt teen. Püüdsin hästi lihtsate sõnadega selgitada ning viimaks ütlesin talle, et räägi nüüd hispaania keeles ümber, millest sa aru said. Ta tunnistas, et ei saanud põhimõtteliselt mitte millestki aru.