5. veebruar- Kuala Lumpur, Bangkok

Ärkasin sagimise peale tund aega varem kui planeeritud. Tõusin küll viimaks üles, kuid ära ei saanud ma hostelist minna enne kui kell 9. Nimelt tahtsin oma kohvri jätta retseptsiooni (sest pidin täna toast lahkuma), aga retseptsioon avati alles kell 9.

Peamine asi, mida ma tahtsin Kuala Lumpuris näha, olid kuulsad kaksiktornid Petronas Towers. Need olid tõesti vinged. Veel vaatasin kõrget teletorni ning kuulsat ja vana turgu. Tahtsin ka rahvusmošeesse minna, aga ma ei pääsenud lihtsalt üle tee, polnud ülekäigurada. Küllap ma püüdsin sinna suunduda täiesti valest kohast… Ja ei viitsinud hakata otsima teed, et sinna saada.

Veerand 1 päeval hakkasin siis lennujaama minema. Kui tulles oli jäänud mulle mulje, et Kuala Lumpuri lennujaam on väike, siis oli see väga ekslik. Inimesi oli meeletult palju. Mulle selline sagimine tegelikult väga ei meeldi.

Bangkoki jõudsin kohale veidi varem kui planeeritud. Teadsin, et pean võtma lennujaamast bussi number 29 ning ei lähe kindlasti linna taksoga.  Uurisin turismitöötajalt, kust saan bussile minna, kuid ta juhatas mind valesse suunda. Õigesse suunda juhatas mind üks meestöötaja, kes uuris, kuhu ma lähen. Kui hääldasin püüdlikult peatust, kuhu ma pean Bangkokis jõudma, naeris ta mu üle. Ja ka teisel korral, kui hääldasin, naeris. Üsna ebameeldiva mulje jättis. Ma arvan, et kui mina paluksin tal mõnda eestikeelset sõna hääldada, tuleks temal veel hullemini välja.

Bussiga sõitsime umbes 30 minutit. Ma hakkasin muretsema, et millal maha tulla ja küsisin bussis pileteid müüvalt naiselt. Ega ta minust eriti aru ei saanud. Aga õnneks oli seal üks vanem valgenahaline mees, kes küsis mult, kuhu ma minna tahan. Kui vastasin, et pean taevarongile minema, ütles ta, et see on kõige viimane peatus. Küllap oli ta varemgi Bangkokis käinud. Ja kui ma hakkasin pärast bussist väljumist taevarongi asemel metroosse minema, hõikas ta mulle järgi ja ütles, et see pole õige koht. Väga kena temast.

Taevarongi peatuses juhtus teist korda üks kummaline asi. Esimesel korral nägin seda Bangkoki bussijaamas. Tookord juhtus see kell 8 hommikul, seekord kell 6 õhtul. Ühel hetkel pandi muusika mängima ja kõik tardusid umbes üheks minutiks. Seda oli naljakas vaadata. Kuna keegi ei liikunud, jäin ise ka seisma. Hiljem selgus, et see on Tai hümn, mida lastakse kaks korda päevas. Ja kuna see on nii oluline, siis kõik jäävad selleks hetkeks seisma.

Tai inimestele ongi vist rahvusteema väga oluline.. või on see sunnitud oluliseks. Sest igal pool võib näha suuri kuningapaari pilte. Ja nägin muu hulgas ka silte, millel oli kirjas „me armastame oma kuningat“.

Aga kui nüüd minna tagasi hostelisse kohalejõudmise juurde, siis peab tõdema, et see oli üllatavalt lihtne. Olin valmistunud palju hullemaks. Lihtsalt tuli bussiga nr 29 sõita taevarongi peatuse juurde ja sealt edasi taevarongiga (mis oli sama lihtne nagu metroo). Hostel polnud peatusest üldse kaugel. Kui ma sinna siis kõndisin, küsis üks poiss (turist), et kas ma otsin hosteli, äkki oleme samas hostelis. Ja olimegi.

See ööbimiskoht, Saphai Pae, oli kõige uhkem hostel, kus ma kunagi käinud olin. Ma lausa nimetaks seda hotelliks. Seal oli korraga umbes kolm inimest retseptsioonis, arvutid tasuta kasutamiseks, piljardilaud, raamatud, restoran sealsamas, kust külastajad sai 10 protsenti soodustust. Ja palju muud.

Olin seal hostelis võtnud kuuese toa, kuid ega ma nende inimestega algul kuigi palju ei suhelnud. Kui tuppa läksin, oli seal üks mees, kelle kohta sain hiljem teada, et ta on hispaanlane. Seega saime hispaania keeles rääkida ning juttu oli kohe rohkem. Ta nimi oli Luis ja ta oli 44. Tema oli üks nendest inimestest, kes pole sisimas nii vana nagu vanus näitab. Seega oligi ta tulnud kaheks kuuks kodust Menorcalt ära ja rändas Aasias.

Samuti oli meie toas üks tüdruk, nimega Tina. Ta oli pärit Havailt. Ja ta teadis Eesti olemasolust tänu sellele, et New Yorgis elades oli tal eestlasest sõber.

Pärast õhtusöögi söömist retseptsiooni juures niisama tšillides puutusin kokku ühe kummalise noormehega. Ta ütles, et on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist Johannesburgist (ta oli mustanahaline) ja ütles, et oli siin hostelis ainult esimesed kolm päeva. Pärast seda kolis mujale. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta üldse siin hostelis siis tšillis. Viimaks küsis ta mu telefoninumbrit, et võib-olla mõni päev minna õhtusööki sööma. Ütlesin, et mulle ei saa helistada, sest see on hästi kallis. Siis pakkus, et saadab SMSi. Ma teatasin seepeale, et ei anna oma telefoninumbrit võõrastele ja kasutasin juhust öelda, et pean nüüd ära minema. Midagi sarnast juhtus ka minu viimasel Tais oleku päeval, kui see nüüd etteruttavalt ära rääkida. Sõitsin liftiga üles ning minuga olid veel liftis koos neli inimest, kes omavahel rääkisid ja leppisid kokku, et saavad all kokku. Kolm neist läks enne mind välja, kuid neljas, üks mustanahaline, pidi sõitma kaheksandale korrusele (minu tuba oli viiendal korrusel). Ta hakkas minuga rääkima ja minu korrusel tuli liftist välja. Ma ütlesin, et see pole veel kaheksas korrus, mispeale ta ütles, et teab ja tahab minuga lihtsalt rääkida. Küsis mu telefoninumbrit, mida ma loomulikult ei andnud. Ja pakkus, et äkki võime minu toas rääkida, mitte siin seista. Ee, ei nagu!?