27. jaanuar- Phuket

Kuna mul oli täna vaja osta bussipileti Bangkokki, pidin raha vahetama. Patong Beachil olid küll rahavahetamiseks paremad võimalused, kuid ma ei tahtnud suuremaid summasid randa kaasa võtta. Seega läksin Phuket Townis ühte panka, mis pidi lahti olema. Ootasin seal siis järjekorras ja küsisin, kas siin saab raha vahetada. Kontrolliti, et kas pass on kaasas. Mm, ups, ei olnud. Teatasin, et on ikka. Ja kui minu kord tuli andsin lihtsalt oma ID-kaardi. Mäletan, et Sri Lankal raha vahetades seda ei aktsepteeritud. Aga võib-olla oli toona asi selles, et hakkasime seletama, et passi ei ole kaasas ja äkki ID-kaart sobib. Nüüd ma lihtsalt andsin, ilma et oleksin midagi seletanud. Läbi läks.

Järgmine sihtpunkt oli siis bussijaam. Lootsin, et saan ilma probleemideta pühapäeval pileti ära osta. Õnneks saingi, aga enda arusaadavaks tegemisel oli küll raskusi. Viimaks sain pileti ära ostetud. Tahtsin ka teada, mis kellani ja kui tihti sõidab buss kahe bussijaama vahel. Aga seda ei teadnud ei turismitöötaja, bussijaama töötaja ega ka hosteli administraator. Täielik müstika. Eks see ole vist Aasia asi.

Kuigi ma olin suhteliselt ära põlenud päikesest, tahtsin veel viimast korda randa minna. Homme pidi olema mu viimane päev Phuketis ja siis ma enam randa minna ei plaaninud. Eile randa sõites nägin, et Patong Beachi lähedal on mingi tempel. Mõtlesin, et kasutan juhust ning hüppan bussilt maha. Kõndisin natuke templi juures ringi ja üks töötaja (ma oletan, et ta oli töötaja) pookis ennast mulle kaasa ja näitas umbes kümme minutit ümbrust. Tavapärases olukorras oleksin ma sellise inimese kukele saanud, aga kuna siin polnud ühtegi inglisekeelset silti, ei teadnud ma, kas siin üldse tohib olla. Selle mehe inglise keelest ei saanud ma vist ainsatki sõna aru, aga õnneks ta ei küsinud pärast liiga suurt tasu ka – 40 bahti ehk umbes 1 euro.

Pärast hakkasin templi juurest ranna suunas astuma. Teadsin, et see ei ole enam kaugel ja pean mööda suuremat teed kõndima. Umbes poolteist kilomeetrit kõndisin, kuni viimaks turistikohta jõudsin.

Tegelikult oli tänane käik Patongi randa võrdlemisi mõttetu, sest ega ma väga pikalt enam olla ei suutnud. Liiga kõrvetav päike. Päevitada enam ei viitsinud, küll aga sai vees sulistatud.

Oma viimasel Phuketi õhtul avastasin, et ülemisel korrusel on elutuba koos diivanite ja teleriga. Avastasin selle ainult seetõttu, et äsja hostelisse tulnud poiss palus abi oma toa leidmisel. Mitte et ma oleksin väga sellest elutoast hoolinud, aga asi oli põhimõttes. Loogiline oleks, kui saabudes räägitaks, milliseid asju saab kasutada. Mulle ju ei öeldud isegi, et hommikusöök on sees (jah, tõenäoliselt, ma broneerides teadsin, et see on hinna sees, aga see oli tükk aega tagasi). Kui nüüd elutoa juurde tagasi minna, siis ka Rachel, kes oli olnud hostelis kauem, ei teadnud selle olemasolust. Rachel läks küll hea meelega õhtul filmi vaatama. Muide, ta teatas, et tal pole kümme aastat kodus telerit olnud.