3.veebruar- Langkawi ja lähedalasuvad saared

Kuna ööbisin Langkawil toas, kus polnud mitte kedagi teist (selles hostelis jagatud tubasid ei olnudki), sain minna üsna vara magama. Ja see oli esimene kord reisi jooksul, kus ma sain ennast täielikult välja magada. Ei olnud ei üle mõistuse vara ärkamist ega ka seda, et keegi oleks varahommikul hakanud kolistama

Ekskursioonile tuli mind viima mikrobuss, mis oli juba inimesi täis. Naljakas on see, et mind pandi täpselt eestlaste kõrvale istuma! Algul hakkasin omaette naerma, kuid nendega rääkima ei hakanud. Nagu ei osanud millestki. Esimest korda rääkisin nendega mootorpaadis, kui küsisin, mis kell me pidime saarelt ära minema.

Meie esimene peatus oli tund aega saarel, kus saime rannas olla. Aga see rand oli veel jamam kui eilne rand. Liiv oli üsna kole ja vees oli hästi palju kive. Kõige suurem vaatamisväärsus oli ahvide jälgimine, kes sealsamas liiva peal ringi lasid.

Eile oli lubatud, et lähme ühte väga ilusasse randa, kus saame päikest võtta ja olla. Mõtlesin, et ootan selle ranna ära ja sulistan seal vees. Aga seda randa ei tulnudki. Selgus, et see pidigi olema ilus rand. Kust otsast?

Aga seal saarel skoorisin ma mingit jaapanlaste seas. Kõigepealt tuli mingi grupp jaapanlasi (no pilusilmseid, aga ma arvan, et nad olid jaapanlased) minu juurde ja ma sain aru, et nad palusid, et ma teeksin neist pilti. Kuivatasin käed rätikusse ära ja tahtsin juba nende fotokat võtta, kui selgus, et tüdruk tahtis minuga pilti teha. Nojah, seisin siis bikiinide väel selle tüdruku kõrval ja naeratasin kaamerasse. Naljakas. Indias juhtus selliseid asju tihti, aga sellel reisil oli see ainus kord.

Pärast, kui olin rannast natuke eemal ahve vaatamas, tuli üks teine jaapanlane minu juurde ja uuris, et miks ma siin nii üksi olen. Vastasin, et vaatan ahve. Ja siis see jaapanlane, olles veidi kohmetu, püüdis minuga juttu ajada. Uuris näiteks, kust ma pärit olen, aga loomulikult ei teadnud, kus see Eesti asub. Lõpuks poetas, et tahtis seda ka öelda, et ma olen väga ilus. Nägin teda veel korra järgmisel saarel ka, aga mina olin parajasti lahkumas, kui tema sinna tuli.

Teisel saarel oli siis sügav järv, kus me kahjuks ujuda ei saanud. Või noh, oleks saanud, kui oleks laenutanud päästevestid. Hiljem selgus, et see koht oligi see, mida ma olin kõige rohkem näha tahtnud. Meil ju õiget giidi või ekskursioonijuhti ei olnud, kes oleks selgitanud asju. Igatahes, see oli Lake of Pregnant Maiden (ehk siis tõlkida seda Raseda Neiu järv?) ning legend (?) ütleb, et kui mees ja naine on kaks aastat abielus olnud ning neil pole lapsi, peavad nad selles järves ujuma ja seda vett jooma. Turismibüroo töötaja, kes mulle selle ekskursiooni müüs, väitis, et tema kolleeg ja ta abikaasa olid olnud kaheksa aastat abielus, kuid lapsi neil ei olnud. Ja siis nad ujusid selle järves ja jõid seda vett. Nüüd on neil kaks poega. Võta siis näpust, kas toimib või mitte…

Ka sellel saarel oli hästi palju ahve. Nägin isegi, kuidas üks ahv mingit kilekotiga ringi kõndivat meest ründas. Õigemini ründas selle kilekotti. Üsna ehmatav ju. Pärast ma aga lugesin hosteli infoseinalt, et saarteekskursioonile minnes ei tasu võtta kilekotti kaasa, sest see pakub huvi ahvidele.

Just Langkawile minnes ja siia jõudes hakkasin üha enam vaatama mosleminaisi ja nende mehi. Teatavasti on Malaisia moslemiriik, kuigi palvet üle linna ei lasta nagu näiteks Türgis, Marokos või Egiptuses (samas võib-olla mingites väiksemates kohtades lastakse, ma ei tea). Ja kõik naised kannavad siin pearätti ja on võrdlemisi kaetud. Moodsamad naised kannavad näiteks roosat pearätti, mille külge on kinnitatud pross. Aga samas nägin Kuala Kedahi sadamas esimest korda naist, kes oli täielikult mustas. Varasemast ajast oli kõige radikaalsem näide see, et nägu oli mustaga kaetud, aga silmade pilu oli olemas. Nüüd nägin ma naist, kelle näo ees oli täielikult must loor. Uskumatu. Ma nii väga tahtsin teda vaadata ja vaadata ja vaadata.

Nägin sedasama naist ka saarte ekskursioonil. Mõtlesin pikalt sellele, et miks ta üldse tuleb kohta, kus ülejäänud naised on bikiinides ja võtavad päikest. See on ju enesepiinamine. Esimest korda hakkasin vaatama mitte kaetud naisi, vaid mehi, kes nendega on. Täiesti tavalised mehed, keda võiks vabalt pidada näiteks Itaalias ringi patseerivateks ja aktiivselt juuksegeeli kasutavateks tüüpideks. Aga need mehed tahavad enda kõrvale naist, kes oleks ära kaetud: kelle juukseid, keha ja võib-olla ka nägu ei oleks näha. Jah, ma tean, et see on nende usk, aga väga kummaline ikkagi.

Pisikestel lastel üldiselt pearätti pandud ei ole, kuid siin nägin ka esimest korda umbes nelja-aastast last, kellele oli juba pearätt pandud. Vaene laps.

Vähemalt mulle tundub, et mosleminaised Malaisia ühiskonnas alla surutud ei ole. Saan seda siis rääkida selle põhjal, mis ainult minu silmale avanes. Nägin kaetud peaga naisi igal pool tööl: lennujaamades, kiirteede maksmispunktides, erinevates poodides. Muidugi oli nendel naistel ainult pea kaetud, mitte nägu. Küllap need naised, kel nägu on kaetud, ei käigi tööl. Arvatavasti on nende koht kodus.

Igatahes, kui minna tagasi sellesse ekskursioonipäeva, siis ära jäi kolmanda saare külastus, mida meile oli lubatud. Eestlased, kellega ma rääkisin, märkisid, et ära jäi ka see, kuidas kalad jalgu söövad (mis pidi olema mingi massaažiliik). Hiljem selgus muidugi, et seal Raseda Neiu järve juures pidigi olema see jalgade massaaž, kuid me oleksime pidanud kalu mingi söögiga meelitama. Aga kust me pidime seda teadma?

Nii kihutaski meie mootorpaat pärast teise saare külastust Langkawile tagasi. No see sõit oli ikka päris vastik, mul oli hea meel, et ma ei olnud enne banaani ära söönud.

Umbes kolme tunniga saigi läbi meie neljatunniseks lubatud ekskursioon. Veel vahetult enne sadamast ära sõitu kirusime natuke seda teiste eestlastega. Nii palju, kui ma neist endist teada sain, olid nad Singapuri kaudu Malaisiasse tulnud. Mingite Saksamaa lennujaama tühistatud lendude pärast jõudsid nad ka ühe päeva hiljem Singapuri ja kuna nad olid lennust Malaisiasse maha jäänud, tulid rongiga. Ütlesid, et polnud just kõige meeldivad kogemus. Koos olid nad esimest korda reisil, aga mees ise olevat üsna palju Kagu-Aasias reisinud. Muide, nende lennupiletid Singapuri läksid maksma alla 600 euro. Lennu kohta Singapuri on see tõsiselt odav.

Kui ma olin hostelisse jõudnud, uuris üks tüüp, mida ma täna teha plaanin. Et nad kavatsevad minna seltskonnaga kalale ja paadi rentimiseks läheb igaühel 45 ringitit. Ma polnud just väga huvitatud kalale mineku jaoks 45 ringitit maksma, nii et ütlesin viisakalt ära. Selle asemel läksin hoopis randa. Päike paistis aga vahelduva eduga ja küllap see oligi hea – lauspäike oleks mulle ilmselt taas päikesepõletuse tekitanud

Hiljem õhtul, kui kalalkäijad olid tagasi, küsis seesama tüüp, kas ma tahan nendega õhtusöögile tulla. Aga ma olin juba söönud ja pidin ära ütlema. Ma loodan, et neile pips ei tundnud.

Siis veel tutvustas see hostelis töötav tšikk (või elav? Minu meelest nad elasid ka sealsamas) ühte Venemaalt pärit tüdrukut Katjat. Kes püüdis minuga kohe vene keeles rääkida, aga ma pidin talle tunnistama, et räägin inglise keelt märksa paremini. Selgus, et ta on pärit Venemaa idaosast, Hiina lähedalt. Viimased aastad ongi ta Hiinas elanud ja õppinud.