2.veebruar- Langkawi

Mikrobussis, millega Kuala Kedahi sõitsime, oli nii külm! Algul panin oma kaks jakki selga ja ikka lõdisesin. Küsisin siis juhilt, et kas saaks teha nii, et oleks vähem külm. Ma ei saanud ta põhjendusest aru, kuid mõistsin, et ta saab seda teha alles tunni aja pärast. Seega palusin pagasiruumis oma kohvrit, et võtta välja talvemantel. Täiesti uskumatu, et ma vajasin Malaisias talvemantlit, mida kannan, kui Eestis on -15!

Jõudsime Kuala Kedahi sadamasse 5,5 tunniga, aga seal pidi veel tund aega praami ootama. Praam pidi omakorda sõitma 1,5 tundi, aga kuna ta hilines pool tundi ja läks plaanitust 15 minutit pikemalt sinna, jõudsime kohale tublisti hiljem.

Seni, kuni ma Kuala Kedahi sadamas praami ootasin, määriti mulle ekskursioonibüroos kaks asja pähe. Okei, pigem üks, sest teist tahtsin ma ise. Üks oli tagasisõidubussipilet Kuala Lumpurisse, sest ma tahtsin kindel olla, et Langkawilt tagasi tulles ikka saan kuidagi pealinna. Algul öeldi mulle, et bussid lähevad alles kell 6 ja 7 õhtul (sõidavad nad KL-i umbes 7 tundi), kuid siis selgus, et kell 12 ka. Tahtsingi seda. Ja kui ma büroo kaudu tahtsin bussipiletit osta, pidin maksma 10 ringitit (2,5 eurot) lisaks. Aga see oli minu jaoks okei, sest ma tahtsin olla täiesti kindel, et saan sellele bussile. Etteruttavalt võin öelda, et kui hakkasin tagasi minema, selgus, et busse läheb Kuala Lumpurisse küll ja veel ning need on pooltühjad. Oleksin saanud ilma mingisuguste probleemideta osta pileti ka bussijaamast.

Teisena määriti mulle pähe poolepäeva saarteekskursioon, mis maksis 35 ringitit. Siin mõtlesin ma jälle selle peale, et olen tulnud nii kaugele, et näha võimalikult palju ja pole mõtet hakata hirmsasti raha kokku hoidma. Langkawile jõudes selgus, aga et sellesama ekskursiooni oleks võinud osta ka 25 ringiti eest. Aga need seal sadama reisibüroos mängisid vägagi psühholoogia peale – infokataloogis oli täishinnaks märgitud 50 ringitit ning lapsele 35. Neil olevat parajasti sooduskampaania ja täiskasvanud saavad odavama piletihinnaga.

Reisibüroos oli mulle mainitud, et Langkawi sadamas on ka mingi buss, mis kogutakse inimesi täis ja see hakkab siis mööda saart neid laiali viima. Lootsin kasutada takso asemel bussi, aga keegi ei teadnud sellest bussist midagi. Nii ma pidin ikka takso võtma ning maksin selle eest 24 ringitit. Mõtlesin, et pean nagunii hakkama vaidlema sõiduhinna teemal, kuid ei. Tundub, et neil oli kõikidesse kohtadesse kindel hind, sest ka hosteli kodukal oli kirjas, et läheb 24 ringitit. Vähemalt närvikulu niivõrd ei olnud.

Hostelisse jõudsin umbes poole tunniga. Seal ma pidin aga omakorda pool tundi ootama, sest retseptsioonis ei olnud mitte kedagi. Olemas oli üks kell, mida pidin laskma, kui tahan, et keegi tuleks. Aga mitte keegi ei tulnud. Üks inglane, kes vaatas seal telekat märkas mind ja ütles, et retseptsiooniinimene läks just äsja kedagi ära viima. Ega ma just õnnelik ei olnud, et pidin seal ootama. Vahetasin vahepeal oma paksemad riided seeliku ja pluusi vastu ja mõtlesin randa minna. Kell oli küll juba umbes pool 5, aga tahtsin ikkagi rannas ära käia. Seda enam, et mul pole Langkawi jaoks palju aega. See inglane ja üks teine tüüp, kes seal oli, selgitasid lahkelt, kuhu ma minema pean ja hoiatasid meduuside eest. Inglane oligi meduusi jalga saanud ning püüdis sellele vett peale visates teda minema saada. Ei õnnestunud. Tegelikult saab kõige paremini meduusi jala küljest ära talle äädikat peale valades. Sellised soovitused mulle siis enne randa minekut.

Kui hakkasin randa minema, tuli parajasti üks tüdruk ühise toa ja köögi poole. Inglane ütles, et ma saan tema kaudu ka check in-i teha. Väidetavalt oleks ta pidanud kuulma, kui ma kella lasin, aga tema sõnul oli ilmselt keegi selle vahepeal välja lülitanud. Nii et ma ootasin ilmaasjata.

Olles viimaks randa jõudnud, end bikiinide väele võtnud ja rannalinale heitnud, tundsin ma viimaks, et see vaev tasus end ära. 10 tundi teel olemine tasus ennast täielikult ära. See tasub alati ära.

Ma olin kuskilt lugenud, et keegi oli nimetanud Langkawit üheks Kagu-Aasia kõige ilusamaks saareks. No ma ei tea, ma küll ei rännanud saarel endal väga palju ringi, aga see konkreetne rand polnud küll mitte midagi erilist. Lihtsalt üks kena rand. Ja pealegi oli vesi seal nii imelik. Esiteks tundus see sutsukene jahedam kui Tais ja Singapuris ning teiseks jättis vesi nahale mingi imeliku rohelise kirme.