Olime Anvariga kokku leppinud, et ta viib mind 12 dollari
eest lennujaama. Pidin seal olema varahommikul ja ei viitsinud hakata taksoga
jamama. Väljuvate lenduda terminalis tundus lennujaam märksa suurem kui
saabuvate lenduda terminalis. Ikka väga palju inimesi oli.
Võtsin ennast siis Bangkoki check in-i sabasse. Ühel hetkel
hakkas keegi vene keeles seletama, et on vaja midagi teha või kuhugi minna ja
mõned inimesed läksid sabast ära. Õnnetuseks ma ei saanud väga hästi aru
sellest jutust ja ei hakanud kuhugi kiirustama. Kui järjekord minu kätte tuli,
siis teatas töötaja, et mul on mingit lisapaberit vaja. Aga siis otsustas ta
kontrollima minna ja ma kõndisin temaga kaasa. Rääkis siis teise töötajaga, et
ma olen Eestist ja küsis kolleegilt, et kus see Eesti veel on. Kui selgus, et Eesti
on Schengenis, siis ei olnudki mul vaja seda paberit täita. See olevat ainult
Venemaa ja Aasia riikide kodanikele.
Üleüldse pidime mitmel korral täitma immigratsioonipaberi.
Nii riiki tulles kui sealt lahkudes. Ja enne turvakontrolli minekut tuli seda näidata.
Mul oli immigratsioonionu ees seistes õnn näha, mis meie täidetud paberitest
saab. Tuli koristaja, kellele onu andis terve pataka neidsamu pabereid. Need
läksid prügikasti. On siis vaja neid täita?
Mulle tundub, et meie lennuk juba tuli kuskilt ja tegi
lihtsalt Tashkendis vahemaandumise. Ma ei olnud küll just esimesena värava
juures, aga kui ma lennukile sain, istus suurem osa inimesi rahulikult ja väga
üksikud sagisid oma kohtade poole. Tavaliselt on ju pooled inimesed püsti ja
topivad oma kotte ülesse. Minu koht oli kõige tagumises reas ja seal oleks jube
kitsaks läinud. Aga mul vedas ja mind suunati täitsa ette- esimesse ritta
pärast äriklassi. Ja seal oli ikka päris hea laiutada. Seega saingi ma pärast
kuuetunnist lendu ühe esimese inimesena lennukilt maha, immigratsioonikontrolli
ja pagasi juurde (pagas oli muide juba lindil, kui sinna jõudsin).
Kiirustasin seetõttu, sest tahtsin täna jõuda bussile
Phuketi. Busse oli tegelikult täna õhtul veel täitsa palju, aga ma plaanisin
jõuda konkreetsele bussile, mis tundus nii hinnataseme kui kvaliteedi poolest
kõige vastuvõetavam. Ja ma ei teadnud ju kui täis need bussid olla võivad
kolmapäeva õhtul. Tõenäoliselt mitte eriti, aga mine sa tea.
Suvaranabhumi lennujaamast sai Bangkoki kesklinna rongiga ja
see maksis 90 bahti ehk veidi üle 2 euro. Kuna lennujaam oli nii suur, tekkis
segadus, kuhu täpselt minna. Ja pealegi mind suunas üks töötaja veel valele
poole. Õnneks olin ma piisavalt kangekaelne ja läksin ikkagi vastassuunas ning
jõudsin õigesse kohta. Poole tunniga jõudsin Phaya Thai taevarongi peatusesse,
kust turismiinfotöötaja oli mul soovitanud võtta takso Sai Tai Mai bussijaama.
See pidavat maksma umbes 200 bahti. Kohapeal ütles taksodispetšer mulle 150
bahti. Loomulikult lõpuks ma nii vähe taksojuhile ei maksnud.
Esimene taksojuht, kes ette sõitis, ei teadnud, kus on Sai
Tai Mai bussijaam. Teine ka vist väga hästi ei teadnud, sest ma pidin talle
seda kaardi pealt näitama. Täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et taksojuht
ei tea, kus on bussijaamad.
Igatahes otsustas taksojuht väljakutse vastu võtta ning
tahtis selle eest 500 bahti saada. Sest liiklusummik on ju. Me karjusime ja
tülitsesime ja ma olin lõpuks lausa kurnatud. Maksin talle 300 bahti. Aga ta ei
olnud seda väärt, sest ma pidin enda kohvriga ronima üle kiirtee kohal oleva
silla. Ta väitis, et kohe nii suur ring tuleks muidu. Algul tahtis ta mind veel
imelikumas kohas maha panna, aga ma polnud nõus. Nüüd ma enam lihtsalt ei
viitsinud temaga jageleda. Väga ebameeldiv kogemus oli (õnneks ei pidanudki ma
terve reisi jooksul väga palju taksoga sõitma, kokku viis korda). Samas ei saa
öelda, et ma poleks teadnud, et selliseid asju ette tuleb. Lõppude lõpuks olin
ma ju teadlik sellest, kuhu ma lähen.
Ausalt öeldes oli mul ka hirm, et see pole õige koht. Nägin
küll, et see on bussijaam, aga sellele polnud peale kirjutatud, milline
bussijaam see on. Ma ei taha mõelda, mida ma oleksin teinud, kui see oleks
olnud vale bussijaam. Mulle aitas tänaseks taksosõidust.
Bussijaam ise oli keeruline. Selles mõttes keeruline, et
seal oli nii palju ebavajalikke asju nagu poed ja letid, kus müüdi erinevat
kaupa ning tohutult palju piletiputkasid. Ja siis ma pidingi mitmest kohast
küsima, et leida üles piletiputka, kus müüdi just minu soovitud hinnaklassiga
pileteid Phuketi. Hind oli ligi 800
bahti ning minu õnneks sai isegi kaardiga maksta.
Buss pidi väljuma 20.20, kuid hilines kümmekond minutit.
Tüüpiline. Igal bussil oli olemas isegi reisisaatja. Meie bussi reisisaatja
lasi ringi nii kõrgete kontsadega nagu mul olid lõpetamisel. Ehk siis päris
korralik kõrgus. Vaatasin talle veel järele, kui ta tuli meile tekke, tasuta
veepudeleid ja saiakesi jagama. Ees oli meil 12 tundi pikk sõit Bangkokist
Phuketi saarele.
Bussis tuli siis magada ka ja see osutus oodatust märksa
raskemaks. Ma ei olnud ka kell 5 hommikul magama jäänud, kuigi kõik minu ümber
magasid. Lõpuks kolisin bussi eesotsast tahapoole, kus tuli uni. Aga sain
põõnata ainult mõne tunni, sest kella 8 ajal jõudsime juba kohale. Minu tolle
hetke ebameeldivaks üllatuseks oli see, et taevas on üsna pilvine. Aga see oli
tegelikkuses hea. Sest ma kõrbesin mingil määral ära juba siis, kui päike
ainult natuke pilve tagant välja piilus hiljem sel päeval.
Olin teadlikult valinud hosteli, mis oleks bussijaama
lähedal. Aga sellisele detailile ma polnud mõelnud, et Phuket Townis (Phuketi
saare keskus, mis ei asu rannas) võib olla kaks bussijaama. Täpselt sedamoodi
oligi. Mind suunati järjekordse bussi juurde (ok, see oli rohkem nagu veoauto,
mille kastis inimesed reisijatena sõitsid), millega pidin saama õigesse
bussijaama. Õnneks ei hakatud mulle vähemalt taksot toppima. Umbes 20 minuti
pärast olin selle bussiga teises bussiterminalis. Sealt pidin siis suure
kuumaga teksades ja saabastes (ja kell oli kõigest pool 9 hommikul!) hostelit
otsima. See oli kusagil 15 minuti kõndimise kaugusel. Aga raske oli selles
kuumas hostelit otsida. Lubasin endale, et edaspidi võtan võimalusel takso, mis
siis, et selle eest tuleb rohkem maksta. Ega ma seda lubadust täielikult
edaspidi ei täitnud.
Hostel Sleep Sheep tundus täitsa meeldiv. Esimese asjana
tuli jalatsid ära võtta (nagu Tais ikka tuleb teha). Aga hosteli administraator
väga sõbralik ei tundunud. Hiljem selgus, et ka teised olid märganud tema
teatavat vastumeelsust oma töö osas. Minul näiteks oli talt üsna ebameeldiv
küsida, kuidas näiteks randa saada või kus me kaardi peal täpselt asume.
Hosteli administraator peaks suurima rõõmuga aitama, mitte vaatama sellise
pilguga, et no kas sa ise ei tea.
Igatahes ma jõudsin viimaks ikka randa kohale. Läksin Patong
Beachi, mis pidi olema Phuketi kõige ilusam ja rahvarohke rand. Janne oli ka
seal, kui ta eelmisel aastal Phuketis käis. Kuna ilm oli pilvine, käisin
lihtsalt ujumas ja heitsin pikali kuivama. Vahepeal piilus päike hästi natuke
pilve tagant välja, nii et sain päevitada ka. Ja kuna ma kasutasin tol päeval
ainult kaitsefaktoriga 15 kreemi, siis olin kergelt punane õhtuks.
Kuulsin rannas ka eesti keelt. Pole ime, ilmselt on see koht
Phuketis, kuhu kõik turistid lähevad, sest see oli tõeline turistirand.
Pidevalt pakuti veesportimisvõimalusi, puuvilju, riideid. Rand oli ise ka üsna
tavaline. Mulle see erilist muljet ei jätnud. Aga siiski käisin seal peaaegu
iga päev, sest tahtsin päevitada ja vees sulistada.
Patong Beachi ja tagasi sõitsin sarnase bussiga nagu see,
millega ühest bussijaamast teise tulin. Vähemalt käis õhk läbi ja ei hakanud
liiga palav. Muidugi, kui me pidime seal ühest mäest üles sõitma, tekkis küll
tunne, et kas see buss ikka jõuab üles. No ikka väga vaevaliselt läks.
Bussis oli ka mitmeid turiste. Mina jõudsin Phuket Townis
ühe esimesena bussi ning hiljem tulid teised. Näiteks üks jaapanlane küsis, kas
see ikka läheb Patongi, ta sõitis enne kogemata Palongi, sest bussijuht kuulis
valesti. Ta oli jube tige sellepärast. Veel oli seal üks valgenahaline paarike,
vähemalt ma arvan, et oli paarike. Ja nad rääkisid pooletunnise sõidu jooksul
teineteisega kõigest paar sõna, kohe oli näha kui tüdinud nad üksteisest on.
Nii et koos reisimine ei pruugi üldse mitte hea olla. Tagasi sõitsin aga umbes
tund aega, sest oli tipptund. Ja buss oli rahvast nii täis nagu oleksime kilud
karbis.
Mul oli plaan homme minna Phi Phi saarele, millest olin
palju head kuulnud. Algselt plaanisin minna ise niimoodi, et hommikul lähen ja
õhtul tulen, aga see plaan polnud väga vettpidav. Õhtul oleks praam tulnud üsna
vara tagasi, nii et oleksin saanud kohapeal olla kõigest mõne tunni. Seega oli
variant võtta ekskursioon. Hostelis pakuti mingeid ekskursioone sinna ja need
maksid 1500 bahti. Mingit soodukat oleks ka saanud. Mõtlesin, et ostan kohe
selle järgmise päeva ekskursiooni ära, aga administraator ütles, et seda võin
ma ju vabalt õhtul ka teha. Ja nii ma leidsingi hoopis Patong Beachilt ühe
ekskursioonimüüja, kes pakkus sellest paremat asja odavama hinna eest. Ja
kõigele lisaks sain veel kaardiga ka maksta. Nii et ostsingi ekskursiooni
sealt.
Olin võtnud hostelis kaheksa inimesega jagatava toa, kus
olid lisaks minule veel Inglismaalt pärit Josh ja Sam ning Prantsusmaalt pärit
Rachel. Racheliga jäin ma Phuketi aja lõpuni ühte tuppa. Ta oli reisimas juba
pool aastat ja rääkis mulle, et otsib siin laeva. Ma ei saanud algul aru, mida
ta sellega mõtles, aga ega ma küsima ka ei hakanud seda. Pärast ikka jutu sees
selgus: ta ei taha kasutada ringi rändamiseks lennukit (et maailm olevat niigi
reostatud ning pealegi on tal aega reisida), vaid püüab läbi ajada busside ja
laevadega. Ta soovis oma reisi viimase sihtkohana Indiasse rännata. Minu
Phuketi aja lõpuks ei õnnestunud tal laeva saada (oli üks variant, kuid need prantslased
ütlesid talle ära) ja ta ostis ikkagi lennupiletid Indiasse.
Josh ja Sam kohtusid aga Taisse lennates ning mõlemad reisisid
üksi. Kuigi praegu liikusid nad koos ringi, plaanisid siiski peagi erinevat
teedmööda minna. Josh kavatses Kagu-Aasias reisida ning pärast seda
Austraaliasse tööle minna (nii et ka inglased lähevad Austraaliasse tööle). Sam
aga oli elus esimest korda reisil ja Taisse jõudis ta seetõttu, et teadis, et
tahab minna kuhugi. Seega läks ta reisibüroosse, ütles, et tal on nii ja nii
palju raha ja küsis, kuhu ta saab. Pakuti Taid. Seega reisibki ta mitu nädalat
Tais. Kuna ta oli elus esimest korda reisil, siis ta ei osanud nagu kuidagi
olla. Tunnistas, et võõras kohas on imelik magada ja Joshiga tänaval kõndides
ei pane üldse tähele, kuhu ta kõnnib. Muide, ta on 28aastane.
Öösel oli vaatamata mitmetele ventilaatorile päris palav
magada. Tekki põhimõtteliselt vaja ei olnud. Temperatuuri tõmbas ööseks natuke
allapoole õnneks ka paduvihm.
No comments:
Post a Comment