25. jaanuar- Phi Phi saar

Josh ja Sam pidi hommikul Phi Phile minema ja sinna mõneks päevaks jääma. Mul oli ausalt öeldes endalgi kahju, et ma nii polnud planeerinud. Aga kahjuks polnud enam aega midagi ümber teha, sest olin Phuketi hostelis juba ööde eest ära maksnud.

Igatahes nägin veel poisse, enne kui mulle ekskursioonibuss järgi tuli. Mina olin viimane, keda peale võeti ja siis läksime sadamasse. Sinna oli ka teiste bussidega inimesi kokku toodud ning kõik jagati kolme gruppi. Õnneks sai minu grupp kõige noorema ja hästi tore giidi. Tema nimi oli Roy ja kohe esimeses sihtpaigas hüppas ta minu juurde ja uuris, kas ma olen üksi. Kui kuulis, et olengi, tahtis minust igas kohas pilti teha ja ajas minuga juttu. Muidugi mulle tundus, et päris kõigest ta aru ei saa, mis ma räägin, sest pilk oli lihtsalt kohati tühi. Aga no enam-vähem.

Phi Phi saar on tuntud ka selle poolest, et seal on tehtud Hollywoodi film „The Beach“, kus mängis ka Leonardo DiCaprio. Aga see oli tõesti hästi ilus saar.

Samuti sai see saar väga hullusti kannatada, kui 2004. aastal käis tsunami piirkonnast üle. Praegugi nägin ühte silti, milles hoiatati, et tsunami tuleku korral tuleks pageda sisemaale.

Käisime ekskursiooni käigus ka ahve vaatamas (tõsi küll, kaugelt) ja hiljem rannas. Roy veel enne rääkis, et kes tahavad vihmavarjusid, peavad selle eest mingitele tüüpidele maksma. Ega ma tegelikult ei tahtnud vihmavarju eest maksta, aga kui randa jõudsime, polnud mitte kedagi, kes oli lihtsalt rannarätiku peale. Nii et ma pidin ka vist ikka vihmavarju võtma. Ja kui ma olin selle eest ära maksnud, tuli terve ports inimesi, kes hakkasid päikest võtma. No kurat, oleksin ise tahtnud ka sama teha. Ja eemal tundus kõik palju mõnusam olevat: seal lasti kõlaritest head muusikat ka.

Aga rannas istudes rääkisime Royga pikemalt juttu. Selgus, et ta on peaaegu sama vana kui mina, kõigest kaks kuud vanem. Ta töötas neli aastat giidina James Bondi saarel ning nüüd siis Phi Phil. Ta meenutas, et kui hakkas giidina tööle, siis oskas inglise keeles ainult „jah“ ja „ei“ öelda ning kõik, mida ta oskab, on ise õppinud. Ainult sõnaraamat oli abimeheks.

Muidugi pole Roy mitte kunagi välismaal käinud. Rääkisin talle Eestist ja lumest ning ta ütles, et tahaks teha lumesõda. Ei tea, kas ta kunagi saab kuskil lumesõda teha…

Esimest korda elus sai ka snorgeldatud. Egiptuses olen küll käinud klaasist aluspõhjaga laevaga sõitmas ja kõiki neid kalu näinud, kuid ise nende sees ujuda on ikkagi teine asi.  Algul olin tegelikult natuke hirmul ka. Kartsin, et ei saa hingata. Aga Roy oli hästi julgustab ja võttis mul vees käest kinni ja vedas ühest kohast teise. Võib öelda, et ta tunneb seda merepõhja päris hästi ja vedas mind merisiilide ja muude põnevate kalade juurde. Ühel korral tõstis ta lausa okkalise merisiili üles. Vau.

Kella viie paiku jõudsin Phi Philt tagasi hostelisse. Õhtupoole tuli minu ja Racheli tuppa veel üks prantsuse tüdruk. Hiljem tuli neid lausa viis, väga lärmakalt sealjuures. Nii et täitsa nagu prantslaste koloonia. Aga hommikuks olid kõik kuus prantslast uuesti läinud ja jäime jälle Racheliga kahekesi.