22. jaanuar- Tashkent

Ärkasin vihmapladina peale ja see polnud positiivne äratus, sest mul ei olnud vihmavarju kaasas. Mis siis, et olin internetist ilmaennustust vaadates näinud, et sel päeval lubatakse vihma.

Õnneks selleks ajaks, kui ma välja hakkasin minema, oli suurem vihm järele andnud ja sadas hästi kergelt.

Võtsin suuna Kosmonavtari metroojaama poole, mis asus hostelist umbes 10 minuti tee kaugusel. Muide, meie hostel asuvat linna kõige rikkamas piirkonnas. Igatahes, metroo juurde tagasi nüüd. Pilet (pigem ikka žetoon) maksis 750 sumi ehk umbes veerand eurot. Muidu oli metroo puhas ning kena (lugesin, et seda nimetatakse üheks maailma kauneimaks), aga mingit metrooplaani ma ei näinud kuskil. Seega liikusingi ringi nii, et teadsin vaid metroojaama, kuhu minna, kuid mitte seda, kuidas sinna minna. Küsisin iga kord mõnelt metroojaamas olevat politseinikult. Ja neid oli seal palju. Nende üheks ülesandeks on jälgida seda, et keegi ei kukuks metroojaamas pildistama, sest see ei ole lubatud. Nimelt on metroo ehitatud ka pommivarjendiks. Samuti kontrollivad politseinikud inimeste kotte. Aga mitte kõigi. Minu ees oleva mehe kotti politseinik kontrollis, minu oma ta näha ei tahtnud.

Minu esimene sihtpaik oli Chorsu turg, mis pidi olema väga oluline koht Tashkendis. Selgus, et see on võrdlemisi tsiviliseeritud turg, sest üldjoontes keegi mulle väga peale ei lennanud. Ainult mõni tüütum kaupmees tikkus ligi. Äkki oli üheks põhjuseks ikkagi see, et ma nägin välja nagu venelane? (Anvar ütles, et see on siin liikudes plussiks)

Järgmise sammuna tahtsin minna vaatama ühte olulist mošeed. Anvari sõnul oli see üsna lähedal, kuid kui ma sealt tänavalt küsisin, väideti, et see on liiga kaugel. Peab takso võtma. Aga ma lihtsalt hakkasin sinna suunda minema, küsisin paarilt inimeselt, kas kõnnin õigesti ja kohale ma jõudsingi. Isegi ilma et keegi oleks taksot pakkunud. Küllap astusin selle jaoks piisavalt kindlal sammul. Üldse kasutasin ma kogu Usbekistanis oldud aja jooksul ainult ühe korra taksot – siis, kui ma lennujaamast tulin. Ja linnakaarti mul ka polnud. Ainult üles kirjutatud kohad, kuhu minna tahan ja metroojaamad nende läheduses. Hakkama sain sedamoodi. Ma saan alati hakkama.

Mošee Khast Imam on usbekkide jaoks väga oluline. Seal on ka hiiglama vana koraan ning keegi oluline tegelane, Usman, tapeti selle lugemise ajal umbes tuhat aastat tagasi. Koraanil võis näha vereplekke.

Küsisin siis valvuritelt, et kus ma võin seda olulist koraani näha, mispeale nad teatasid, et kõrvalolevas hoones, kuid praegu on paus ja ma tuleksin tagasi poole tunni pärast. Mul oli ümberkaudsed kohad enamasti üle vaadatud, aga lonkisin veel oma märgade jalgadega ringi.

Enne olin veel neilt küsinud, et kas pilet on ka. Valvur uuris mult seepeale, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Mees teatas seepeale, et pilet on 5000 sumi (vestlus toimus vene keeles). Poole tunni pärast, kui ma olin tagasi, et koraani vaadata, ta mult seda raha ei küsinud. Jäin veel enne minekut seisma, et äkki nüüd küsib. Aga ei. Ega ma ise ka pakkuma ei hakanud.

Käisin veel õhtul natuke Tashkendi peal ringi ja kui ma viimaks hosteli lähedal asuvasse metroopeatusesse jõudsin, oli juba veidike pime. Kirusin ennast, et pean nüüd pimedas mitte just kõige rahvarohkemal tänaval hostelisse kõndima. Anvar oli küll kinnitanud, et see on Tashkendi kõige ohutum rajoon, aga no mine sa tea. Kõndisin ja kõndisin, kuni ühel hetkel tuli kerge paanika – ma eksisin vist ära. Aga see oli tõesti mõneminutiline segadus. Arvasin, et pean ühest kohast veel paremale keerama, aga tegelikult oli see juba õige tänav ja ma olin veidi aega tagasi õigest majast mööda kõndinud.