30. jaanuar- Singapur

Minu tänase päeva plaaniks oli käia sadamapiirkonnas Marina Bays ja Sentosa saarel. Tarmo oli neid kohti soovitanud. Tarmo ja Hannu koos ühe iirlase ja šotlasega ise võtsid suuna loomaaeda, mis läks kõik kokku maksma umbes 29 Singapuri dollarit (et arvutada eurodesse, tuleb jagada 1,5ga).

Nendesse kohtadesse jõudmiseks oli vaja kasutada metrood, mis on Singapuris väga heal tasemel. Eriti võrreldes minu viimase metrookogemusega Usbekistanis, kus polnud isegi mingit kaarti, mille järgi oleks saanud liikuda. Aga siin oli kõik väga selge. Pileti hind sõltus aga peatusest. Ma ei anna pead, aga minu arust oli tegemist tsoonidega, mitte sellega, kui kaugelt sa sõidad.

Täitsa metroopeatuses, kus oodati rongi, olid klaasuksed ees, mis avanesid alles siis, kui metroo ette sõitis. See on siis ohutuse tagamiseks, et keegi kedagi metroorongile ette ei lükkaks või ei kukuks. See on muide minu jaoks alati väike hirm. Samuti on metroos üleval telekad, milles pidevalt hoiatab terrorismiohu eest – et kui keegi näeb kuskil mõnda kahtlast pakki või kahtlaselt käituvat inimest, siis kuidas ja kuhu sellest teavitada.

Singapur oli lausa teraapia pärast Tai hullumeelsust (ja samas on Tai võrreldes näiteks Indiaga täielik lapsemäng). Mitte keegi ei jooksnud järel ja ei toppinud taksot. Tänaval kaubitsejaid nägi ülimalt vähe, kõik oli koondunud kaubanduskeskustesse. Singapur on ju ikkagi rikas riik.

Marina Bay pilvelõhkujad olid vapustavad, ma lihtsalt vaatasin neid, suu ammuli. Muide sealt lähedusest leidsin ka ühe puu, mille juurde oli kirjutatud, et see on pühendatud Eesti Olümpiakomiteele.

Edasi läksin Sentosa saarele (tegelikult pole ta vist midagi nii väga saar, ikkagi ühenduses mandriga). Algul küll kahtlesin, kas sinna minna, sest sain Tarmo jutust aru, et see on selline suur lõbustuskoht ja mulle tundus see veidi lapsik. Sentosa kiitlebki ju sellega, et ta on Aasia lemmikmänguväljak. Eks seal ole väga palju lastele suunatud asju küll, kuid mind lummasid eelkõige rannad. Need olid imelised. Ma nii kahetsesin, et ei võtnud kaasa ujukaid, oleks tahtnud selles sinises vees sulistada. Sentosa rannad teevad minu arvates vähemalt silmad ette nii Sharm el Sheikile, Goale kui Phuketile. 

Sealsamas sain minna ka Aasia mandriosa kõige lõunapoolsemasse tippu, mis asub 136 kilomeetri kaugusel ekvaatorist. Ma vist polnudki kunagi nii lähedal ekvaatorile olnud. Fantastiline!

Sentosa saarele pääsemiseks maksin elektrirongipileti eest 3.50, mis oli tegelikult edasi-tagasi pilet. Ja olles juba Sentosale jõudnud, oli kogu transport tasuta. Nii bussid kui vedurid. See-eest maksid muidugi kõiksugused muud atraktsioonid.

Atraktsioonidest tahtsin ma ainult minna ühte vaatetorni, kuid mulle teatati, et see on täna kinni. Samuti oleks tahtnud näha vee ja tule vaatemängu Songs of the Sea, aga kahjuks see toimus alles õhtul. Nii kaua ei viitsinud ma Sentosal passida.

Viimaks läksin ma Singapuri Hiinalinna. Kui kõndisin metroopeatusest üles maapinnale ja nägin kõike ümbritsevat, oli mu esimene emotsioon „vau!“. Kõik pulbitses elust, kauplejad ja kõik oli nii hiinalik. Muigasin omaette, mõeldes Tartu Hiinalinna peale. Kui see vaid oleks selline…

Kui ma tagasi hostelisse jõudsin, rääkis Tarmo, et temal, Hannul, iirlasel ja šotlasel on plaanis minna välja istuma. Joomissillale – kui ma õigesti mäletan, siis ta niimoodi seda nimetaski. Tarmo rääkis, et nad olid sattunud sinna mõned päevad tagasi ja inimesed lihtsalt istusid seal ja jõid. Mina mõtlesin seda kuuldes kohe Tartu Pirogovi platsi peale. Igatahes läksin kaasa.

Räägin siis natuke iirlasest ja šotlasest ka. Iirlane oli Fiona, kes oli ka tükk aega Kagu-Aasias ringi reisinud ning enne seda elanud ja töötanud Lõuna-Koreas. Järgmiseks sihtpaigaks pidi tal olema Birma. Muljetavaldav.

Šotlase nimi oli aga Callum. Küllap ta kuulis, kuidas ma Hannuga hispaania keeles rääkisin, sest ühel hetkel pöördus ta minu poole hispaania keeles. Mõtlesin, et ohoh, hispaanlane! Ta nägi selline välja ka. Aga ei, hoopis Šotimaa pealinnast Edinburghist. Lõpuks kujuneski nii välja, et rääkisin Callumiga mitu tundi. Olime selles osas sarnased, et meile mõlemale meeldib hispaania keel ja reisimine (nojah, see meeldib enamikele, keda hostelis kohtan). Callum töötab kahel kohal, kuigi teine töökoht on pigem hobi. Nimelt päeval kannab ta ülikonda ja töötab finantsalal. Õhtul on ta aga personaaltreener. Eks seepärast ta näebki välja nii noor, kuigi tegelikult 32 aastat turjal.

Igal aastal püüab Callum kolm kuud reisida. Ta rääkis, et Šotimaal eelistavad tööandjad teha lepinguid poole aasta kaupa, sest nende jaoks on see turvalisem. Selle reisi jooksul käis ta Austraalias, Uus-Meremaal, Hong Kongis ja Singapuris (ehk unustasin midagi ära, aga küllap pole see ka nii oluline) ning järgmisel päeval pidi ta koju minema. Kuigi talle väga meeldis see reisimise aeg, oli ta väga elevil üle pika aja koju minekust. Šoti kultuurist on ta tõsiselt vaimustuses ja armastab seda. Nii et tal oli isegi šoti kilt oma kolmekuusel reisil kaasas! Lubas algul mulle demonstreerida ka, aga sinna see jäigi…

Just Callumiga rääkides mõistsin, kui vähe on mul Eestis inimesi (sõpru?), kellega ma oleksin nii sarnane. Selliseid on raske leida. Tore, et ma selliseid vähemalt maailmas ringi rännates olen kohanud.

Õhtul, kui olime hostelisse tagasi jõudnud, hakkas Hannu rääkima laulust „Sidur, pidur, gaas“. See hästi napakas laul, kus kogu aeg neid sõnu korrutatakse. Laulavad samad tüübid, kes „Bemmi kumme“. Ja siis otsustasime  videot näidata Callumile, kellele see meeldis. Postitas isegi selle järgmisel päeval Facebooki ja kirjutas, et see on justkui Eesti „Gangnam style“, aga parem. Ja ütles, et ärkas öösel mitu korda üles, sest see laul kummitas.

Muide, Hannu tegi sellega seoses hea kommentaari. Sel päeval varasemalt oli olnud jutt, et Hannu pole kunagi näinud eestlasi, kes riideid kannaksid. Ainult mina ja Tarmo oleme erandid. Ja siis ta küsiski meilt, et kas me teame, mis on selles loos väga kummalist. „See, et eestlastel on riided seljas!“ teatas ta.