Ja täna algab minu elu teine suur reis. Läheme Jannega lõpuks Istanbul-India-Sri Lanka tripile. See on imede ime, arvestades seda, kui kaua me oleme Jannega plaaninud minna kahekesi reisima. Aga alati on ta alt hüpanud, viimased 4 aastat juba.
Lennuk Istanbuli väljub Helsingist, seega läksime öise (õhtuse) laevaga Soome. Kuna Janne arvas, et peame igaks juhuks ikka varem sadamas oleme, siis passisime seal umbes 2 tundi. Reisi jooksul õppisingi ma, et Janne peab (vähemalt reiside puhul) alati varem kohal olema. Tavaliselt oli lennujaama värava juurde minnes, temal kiire, aga mina tahtsin rahulikult kõndida ja ringi vaadata.
Laeva poodides ringi kolades leidsime soodushinnaga mingid Safe travel kivikesed. Mõtlesime, et just ohutut reisimist on meil Indiasse minnes vaja ja seega ostsime mõlemad ühe kivikese, millest sai hiljem meie kaelakett. Kandsimegi seda umbes esimese nädala koguaeg kaelas, hiljem jäi see vähemalt mulle käekotti. Inimene on see, millesse ta usub- nii ütles Janne mulle. Järelikult pean ma uskuma seda, et see kivike kaitseb mind reisi ajal. Loodame siis selle peale:)
Sunday, February 20, 2011
Pühapäev, 16. jaanuar
Meile öeldi laevas, et laevast saab välja kella 4 ja 6 vahel hommikul. Seega panimegi endale äratuse nii, et kell 6 oleksime laevast väljas sadamas. Sadam oli inimtühi. Pidime seal passima umbes tunni, sest buss, mis viiks metroojaama juurde, ei käinud veel. Veidi pärast 7 läks esimene buss, mis viis meil 2,5 euro eest (päris kallis!) mõne peatuse võrra edasi. Aga me pidime selle maksma, sest pimedas me ei tahtnud ise kõndida (olgem ausad, ega me poleks nii täpselt osanudki) ja väljas oli -18! Nii külm. Kui me Tartust eile tulime, siis olid mõned miinuskraadid.
Lõppude lõpuks jõudsime kolme transpordivahendiga (buss, metroo, lennujaama buss) üsna kiiresti lennujaama. Ja seal algas siis meie lennujaama passimine, umbes 5 tundi kokku. Ja nii me siis ootasimegi tundide kaupa. Jälgisime, kuidas sajad inimesed seisid Phuketi check-in´i järjekorras. Järelikult on Tai soomlastele odav ja populaarne sihtpaik- nagu Egiptus eestlastele. Niiviisi tundide kaupa oodates oli lõpuks umbes poolteist tundi meie lennuni.. ja ikka ei näidanud kuskil, et check-in meie lennule oleks lahti. Ja egas polnudki muud teha, kui lihtsalt läksime järjekorda seisma (kus oleks pidanud olema meie check-in, kuid kirjutatud polnud midagi) ja lootsime, et saame piletid kätte. Oligi õige koht.
30 euro eest oli Istanbulis võimalik endale hostelist auto vastu tellida, aga minu arust oli see liiga kallis. Seega läksime lennujaamast hostelisse metroo ja trammiga. Ja see oli üsna raske teekond. Pidime päris mitmetest treppidest oma kohvrit üles ja alla tarima. Mina igatahes ei jõudnud eriti oma 17-kilogrammist kohvrit niiviisi trepist üles tassida. Aga armas oli see, et mitmel korral mingid mehed mind aitasid. Treppidest tassimise osas ajas hinge täis veel see, et otsides Yusuf Pasa trammipeatust, läksime valest kohast trepist alla.. egas midagi, tuli jälle üles tarida oma kohver ja õigesse kohta suunduda.
Tegelikult võttis ikka tükk aega, et me leiaksime tee hosteli. Meie ööbimispaik oli küll üsna vanalinnas, aga see-eest päris nurga taha peidetud. Ja koht oli mõnus ka, juba administraator oli lahe- tundus kohe tore inimene. Ta seletas meile Istanbuli kaardi peal ikka väga põhjalikult, kuhu minna ja mida teha. See oli tõesti hästi kasulik. Nimeks oli administraatoril Volkan.
Olime võtnud hostelis nelja inimese toa. Kui tuppa saime, siis oli seal juba üks prantslane. Hiljem saime teada, et tema nimi on Leopold. Aga me Jannega ei nimetanud teda isekeskis kunagi nii. Tema nimedeks said Lokike ja Uinuv Kaunitar. Esimene nimi sellepärast, et tal olid pikad lokkis juuksed, mida ta tihti ühelt küljelt teisele heitis. Teine nimi seepärast, et ta teatas meile, et armastab tihti magada õhtul kella 12st umbes 3ni päeval. Nüüd tekib kindlasti küsimus, et kas ta tööl või koolis ei käigi. Käib. Aga ta on oma loengud sättinud nii, et need algavad alles õhtul. Ja ta õpib midagi poliitikaga seonduvat.
Lõppude lõpuks jõudsime kolme transpordivahendiga (buss, metroo, lennujaama buss) üsna kiiresti lennujaama. Ja seal algas siis meie lennujaama passimine, umbes 5 tundi kokku. Ja nii me siis ootasimegi tundide kaupa. Jälgisime, kuidas sajad inimesed seisid Phuketi check-in´i järjekorras. Järelikult on Tai soomlastele odav ja populaarne sihtpaik- nagu Egiptus eestlastele. Niiviisi tundide kaupa oodates oli lõpuks umbes poolteist tundi meie lennuni.. ja ikka ei näidanud kuskil, et check-in meie lennule oleks lahti. Ja egas polnudki muud teha, kui lihtsalt läksime järjekorda seisma (kus oleks pidanud olema meie check-in, kuid kirjutatud polnud midagi) ja lootsime, et saame piletid kätte. Oligi õige koht.
30 euro eest oli Istanbulis võimalik endale hostelist auto vastu tellida, aga minu arust oli see liiga kallis. Seega läksime lennujaamast hostelisse metroo ja trammiga. Ja see oli üsna raske teekond. Pidime päris mitmetest treppidest oma kohvrit üles ja alla tarima. Mina igatahes ei jõudnud eriti oma 17-kilogrammist kohvrit niiviisi trepist üles tassida. Aga armas oli see, et mitmel korral mingid mehed mind aitasid. Treppidest tassimise osas ajas hinge täis veel see, et otsides Yusuf Pasa trammipeatust, läksime valest kohast trepist alla.. egas midagi, tuli jälle üles tarida oma kohver ja õigesse kohta suunduda.
Tegelikult võttis ikka tükk aega, et me leiaksime tee hosteli. Meie ööbimispaik oli küll üsna vanalinnas, aga see-eest päris nurga taha peidetud. Ja koht oli mõnus ka, juba administraator oli lahe- tundus kohe tore inimene. Ta seletas meile Istanbuli kaardi peal ikka väga põhjalikult, kuhu minna ja mida teha. See oli tõesti hästi kasulik. Nimeks oli administraatoril Volkan.
Olime võtnud hostelis nelja inimese toa. Kui tuppa saime, siis oli seal juba üks prantslane. Hiljem saime teada, et tema nimi on Leopold. Aga me Jannega ei nimetanud teda isekeskis kunagi nii. Tema nimedeks said Lokike ja Uinuv Kaunitar. Esimene nimi sellepärast, et tal olid pikad lokkis juuksed, mida ta tihti ühelt küljelt teisele heitis. Teine nimi seepärast, et ta teatas meile, et armastab tihti magada õhtul kella 12st umbes 3ni päeval. Nüüd tekib kindlasti küsimus, et kas ta tööl või koolis ei käigi. Käib. Aga ta on oma loengud sättinud nii, et need algavad alles õhtul. Ja ta õpib midagi poliitikaga seonduvat.
Esmaspäev, 17. jaanuar
Täna öösel ärkasin mitu korda üles. Kassidel oli vist jooksuaeg, et nad mingi hetk öösel suhteliselt pikalt kräunusid. Ja lõpuks ärkasin ma hommikul enne 9 üles, sest mingid tüübid kuskilt kõrvaltoast rääkisid ja naersid nii kõvasti.
Püüdes ennast sobivalt riidesse panna, läksin välja. Väljas oli kerge uduvihm ja algul tundus soe, aga õnneks panime Jannega ikka paksemalt riidesse. Tõesti õnneks, sest meil oli isegi jopega pärast külm. Istanbulis oli üleüldiselt tegelikult jahedam kui ma arvasin. Temperatuur oli kuskil 8-10 soojakraadi.
Käisime Sinises Mošees ja vaatasime Hagia Sophia mošeed- mõlemad olid ülivõimsad. Ja siis võtsime suuna linna olulisele väljakule (äkki oli see isegi keskväljak) Taksim Square´ile. Volkan oli meile rääkinud, et kõnnime hosteli juurest sinna umbes 35 minutit. Kõndisime me jee. Ma ei tea, kas me läksime mingil imelikul kombel kuidagi ringiga, aga jõudsime sinna umbes pooleteise tunniga. Pärast, kui Lokike seda kuulis, sai ta naerda- 35 minutit Taksim Square´ile. Nojah, võibki arvata, et sinna tuleb kõndida suhteliselt pikalt, sest see on linna teises osas. Istanbul jaguneb kolmeks peamiseks osaks: vanalinn, moodne osa ja Aasia osa.
Otsisime ka Sinise Mošee juurest ühte kivikamakat (või kuidas seda nimetada), mis pidi tähistama seda kohta, kust Bütsantsi ajal arvestati vahemaid igas suunas. Tol päeval jäi see kahjuks leidmata. Selle vea parandasime õnneks Istanbuli viimasel päeval. Pole ime, et me seda ei leidnud, minu arust ta päris selles pargis ei olnud, kus ta pidi olema.
Olin eelmisel päeval Volkanilt uurinud, kas ma äkki saaksin ülemise nari asemel alumisse voodisse. Neil on seal hostelis voodid ka nummerdatud. Volkan vaatas oma tarka raamatut ja ütles, et homme peaks keegi veel meie tuppa panema, nii et too voodi on kinni. Ta ütles, et see on korealane ja nime järgi ilmselt poiss. Nii me siis Jannega huviga ootasime selle korea poisi tulekut, kell üheksa mõtlesime juba, et äkki ta ei tulegi. Läksime Reception´i Volkani käest uurima. Ta ütles, et varsti peaks ta ikka jõudma. Viskasin nalja, et siis jõuame enda toa ka ära koristada. Ja temal oli, et no mida-mida, tuba on sassis või. Kutsus naljaga pooleks õues suitsu tegeva Leopoldi sisse ja küsis, kas tuba on korras. Leopold, vaeseke, arvas vist esimese laksuga, et me olime läinud tema peale kaebama. Õnneks selgitasin talle, et Volkan uurib, kas meie asjad on korras. Tegelikult meenutas meie tuba pigem olukorda 9. klassi Prantsusmaa reisilt, kus mina ja Janne olime ühes toas ühe poisiga. Ja asi oli nii, et meie šopatud asjad olid igal pool laiali ja temal oli väike nurgake, kus ta enda paari asja hoidis. Igatahes tuli Volkan isegi kontrollima meie tuba. Oligi enam-vähem okei. Uksest mahtus ikka sisse:)
Ja nüüd sellest korealasest.. me siis Jannega ikka ootasime teda. Kujutasime ette, et see poiss on, kas paks ja lühike või peenike ja pikk. Ja meie üllatus oli suur, kui lõpuks hüppas uksest sisse hoopis tüdruk! Tema nimi oli Ku. Tegelikult oli tal märksa pikem nimi, aga selleks, et meie saaksime tema nimest aru, kasutas ta lühendit. Igatahes Volkan tutvustas siis talle mind, Jannet ja Leopoldi (viimane oli ka mõni aeg tagasi saabunud ja rääkisime parajasti temaga prantsuse ja hispaania keelest) Volkan uuris, mis meil kõigil homme plaanis on ja lõpuks kujunes välja nii, et mina, Janne ja Ku läheme temaga sellele Bosporuse kruiisile, kuhu me Jannega kahekesi plaanisime minna. Lokike ei tahtnud tulla, sest oli juba ühe korra käinud ja eelistas minna päevaks Istanbuli Aasia poolele.
Teisipäev, 18. jaanuar
Aga Volkan ikka tahtis hirmsasti, et Leopold kaasa tuleks ja püüdis meie Uinuvat Kaunitari äratada, kuid see ei võtnud vedu (Leopold ei tahtnud vist tervet päeva Volkaniga veeta, sest juba ühel õhtul oli ta tema juures tsillinud ja õlut rüübanud) Volkanil aga oli ilmselt väga vaja, et ta meiega liituks, sest ei tahtnud ainult kolme välismaa tüdrukuga koos minna. Mitte et ta oleks peljanud, et me talle kolmekesi kambaka teeksime, vaid see poleks lihtsalt eriti sobinud. Ta kartis ilmselt, et tema nõbu, kes oli hosteli juhataja, vaataks sellele halvasti. Volkan ütles isegi, et me ootaksime teda tänava otsas, mitte hosteli ees.
See võib-olla oligi üks põhjus, miks ta kohe kruiisil meile uued sõbrad rebis. Kui me ootasime bussis Bosporuse kruiisile minekut, läks Volkan müügimehele appi uusi kliente püüdma ja nii ta leidiski Danieli Kanadast ja Sherini Lõuna-Aafrikast. Volkan viskas veel päris mitu korda nalja, et me kõik oleme ühest hostelist ja Sherin on meie boss. Kruiisile figureerisid ka mingi rootsi vanapaar, portugallased ja hiinlased. Nendega me aga eriti ei suhelnud.
Volkan oli meile nagu giid, saime tänu temale igasuguseid huvitavaid asju teada. Näiteks mulle muljet avaldanud Bosporuse silla kohta sain teada, et see on pooleteise kilomeetri pikkune ja et seda autoga ületada peab välja käime 3,5 liiri (natuke üle 2 euro) Volkan rääkis meile, et türklased elavad enamasti Aasia poolel (ehk Anatoolia, nagu seda seal nimetatakse), töötavad moodsas osas, kus on ka Taksim Square ja vaba aega veedavad vanalinnas, kus meie hostel oli. Volkan ise elas ka varem Aasia osas, kuid talle ei meeldinud seal. Niisiis kolis ta mõni aeg tagasi vanalinna, oma töökoha lähedusse. Seal on aga korteri üür märksa suurem, umbes 900 liiri kuus. Aasia osas on üür jällegi umbes 600 liiri kuus.
Et Türgis ülikoolis käia, peab raha olema. Nii palju, kui mina aru sain, on kõik ülikoolid tasulised. Privaatülikoolides on aastatasu umbes 180 000 liiri aastas (et eesti kroonidesse arvutada, peaks korrutama 9-ga) ja seal saavad ainult rikkad käia. Tavaülikoolides on samuti aastatasu, kuid see on märksa väiksem. Volkan ise on ka lõpetanud riikliku ülikooliga turisminduse ja hotelli juhtimise erialal.
Lõin laineid sellega, et teadsin moslemi palvet peast. La ilaha illallah, va Muhamed res ul Allah (kirjapilt võib veidi vale olla) ja see tähendab, et ei ole jumalat, on ainult Allah ja Muhamed on tema prohvet. Õppisin selle kunagi seitsmendas klassis ajaloo tunni raames pähe ja siiamaani on meeles. Volkan oli tõsiselt imestunud, et ma teadsin seda palvet ja ka tõlget. Tal jäi sõna otseses mõttes suu lahti ja siis lükkas ta selle kinni. Ta teatas, et kui seda öelda kolm korda järjest, siis olen ma moslem. Ma olen seda öelnud kolm korda järjest- järelikult olengi ma moslem! Minu arust on islami usus midagi lummavat. Mind lummab, kas või see, kuidas Istanbulis palvuste ajal (viis korda päevas) kostub üle terve linna mošeede tipus olevatest kõlaritest palvus. Selline venitamine, mis on hirmutav, aga samas aukartust äratav. Naljakas on see, et see palve, mis tuleb kõlaritest, on täpselt seesama, mida mina tean peast. Kuid kuna seda hullumoodi venitatakse, ei saa vähemalt mina midagi aru.
Aga siis, kui keegi sureb, on palve teistsugune. See on pikem ja kurvema tooniga. Seda kuuldes hakkas mul endal ka südames kurb. Olime parajasti kruiisil, kui kõlaritest kostus see kurblik palve. Volkan luges selle peale ise ka ühe palve, mida peab lugema, kui kostub kellegi surma märkiv heli. Ma usun tegelikult, et ta luges selle palve eelkõige selleks, et meie seda kuuleksime, sest ta ise ei näe just eriti usklik välja.
Hiljem saime hostelist tasuta ka mingit islami lugemismaterjali. Mina võtsin kaks raamatut. Üks oli „Religious misunderstandings“ ehk religioossed arusaamatused, mis osutus jamaks. Jätsin selle Sri Lanka kodumajutusse. Teine oli „Truth of life“ ehk elutõde, mille ma tõin Eestisse kaasa. See oli isegi päris huvitav, Jannele ka meeldis. Kui keegi peaks seda tahtma lugeda, siis on see mul olemas!
Muide, Volkan on samasugune kasside fänn nagu mina! Rääkisime kassidest, mina näitasin oma Anni pilti, tema oma kiisu pilti. Ta oli kassi võtnud alles paar kuud tagasi.. lihtsalt nägi tänaval kassipoega, kes talle meeldis ja võttis endale.
Kasse ja koeri on Türgi tänavatel väga palju. Ja muide, kasse ei kustuta mitte kss-kss-kss, vaid pss-pss-pss. Ma katsetasin ära taolise kutsumise- kassid tõesti reageerivad sellele. Kss-kss-kss-ile jällegi mitte.
Kasside kohta ei tea ma öelda, aga enamus koertest on igatahes vaktsineeritud. Kui nad on vaktsineeritud, siis on neil kõrvas selline kõrvarõnga moodi asi. Ja kasside kohta teadis mulle Volkan sellist asja rääkida, et kassi pead võib puutuda, sest seal kirpe ei ole. Kassid hõõruvad kirbud alati peast ära. Seepärast ta aeg-ajalt tänaval olles tegigi kassile pai.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Volkaniga koos linna peal käimine oli hästi kasulik. Esiteks ei tüüdatud meid mingite asjade pakkumisega põhimõtteliselt üldse, teiseks saime pileti kruiisile soodsamalt kui me oleks saanud turistidena (ta käskis meil pileti ostmise ajal eemale hoida) ja kolmandaks saime palju huvitavat teada Türgi eluolu kohta.
Kui kruiis sai läbi, võtsime suuna Egiptuse turule ja Suurele turule. See oli mõnus- tuhandetest putkadest (ma arvan vähemalt) koosnev tänavate võrgustik, kus pidi pingutama, et mitte ära eksida. Ja loomulikult tuli enda asjade osas väga ettevaatlik olla, Volkan luges meile sõnad peale selles osas ja näitas, kuidas peame kotti hoidma. Igatahes minu ja Jannega tuli kaasa Ku, kes ei ostnud midagi ja põhimõtteliselt lihtsalt lonkis meil järel.
Muide, üks kaupmees, kellelt me ostsime türgi maiustusi, küsis meilt, kust me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist, siis ütles, et teine müüja, kes seal oli, on Eestis elanud. Kui küsisime, et mis linnas ta elas, ütles ta, et ei mäleta enam, sest oli väike sel ajal. Ma ei usu, et ta üldse siin elas.
Kui hostelisse tagasi jõudsime, siis oli vahepeal meie tuppa Ku asemel (Ku kolis 6-voodilisse tuppa) tulnud ameeriklane Mia, kes oli Ungari-Rumeenia-Türgi tripil. Väga kuum. Mia oli saanud tuttavaks mingi teise välismaalasega ja plaanis välja minna, ka Lokike läks kuhugi linna peale hängima (seda me küll ei tea, kuhu ja, kellega) ja me siis Jannega mõtlesime samuti natuke pimedas jalutada. Saime maja ees jutule ühe teise hostelikülastajaga, kes passis õues koos Volkaniga (viimane tegi suitsu parajasti; ta suitsetab ikka korralikult: pakk päevas.. ja Türgis maksab pakk suitsu umbes 3,5 eurot) See tüüp, kelle nime me teada ei saanudki, küsis meilt algul, kas me räägime poola keelt. Armas. Igatahes, see külastaja oli Saksamaal elav türklane, kes oli samuti varem Indias käinud. Rääkisime temaga India teemal ja samuti üldiselt reisimisest. Ta rääkis meile, et tema lemmikriik maailmas on Uruguay- tahaks sinna minna nüüd:D
Volkan seletas talle lõbusalt, et ma oskan islami palvet, nii et tekitasin imestust ka temas. Üleüldse, need 15-20 minutit, mis me väljas passisime, oli Volkan kuidagi väga aktiivne, karjudes kord ühele ja kord teisele tänavakaubitsejale midagi (mitte vihaselt- ma arvan, et ta tundis neid inimesi). See oli väga türklaslik. Lõpuks tellis ta ühelt tüübilt midagi imelikku süüa, andis meile ka lambaliha maitsta. Ega me eriti mingilt tänaval ostetud toitu maitsta ei tahtnud, aga no natuke ikka tuli võtta.
Juba eelmisel päeval oli Volkan maininud, et mängib kitarri. Kuna mulle meeldib väga kitarrimäng, siis ma veensin teda, et ta võtaks kitarri tööle kaasa ja mängiks. Aga ta ei võtnud, öeldes, et ei tohi seda tööl olles mängida. Varem, kui ta oli hosteli baaris tööl, oli ta pidevalt kitarri tinistanud. Igatahes, lõpuks ma veensin ta ära, et tahaks tema kitarrimängu kuulda. Mõtlesime siis, millal. Ta pakkus välja, et tuleme Jannega tema poole pärast tööd. Iseenesest oleks olnud päris huvitav näha, kuidas üks türklane elab, aga me ei läinud. Me oleks sel juhul jäänud liiga hilja peale ja eelistasime öösel ikka magada. Lükkasime kitarrimängu homse peale.
See võib-olla oligi üks põhjus, miks ta kohe kruiisil meile uued sõbrad rebis. Kui me ootasime bussis Bosporuse kruiisile minekut, läks Volkan müügimehele appi uusi kliente püüdma ja nii ta leidiski Danieli Kanadast ja Sherini Lõuna-Aafrikast. Volkan viskas veel päris mitu korda nalja, et me kõik oleme ühest hostelist ja Sherin on meie boss. Kruiisile figureerisid ka mingi rootsi vanapaar, portugallased ja hiinlased. Nendega me aga eriti ei suhelnud.
Volkan oli meile nagu giid, saime tänu temale igasuguseid huvitavaid asju teada. Näiteks mulle muljet avaldanud Bosporuse silla kohta sain teada, et see on pooleteise kilomeetri pikkune ja et seda autoga ületada peab välja käime 3,5 liiri (natuke üle 2 euro) Volkan rääkis meile, et türklased elavad enamasti Aasia poolel (ehk Anatoolia, nagu seda seal nimetatakse), töötavad moodsas osas, kus on ka Taksim Square ja vaba aega veedavad vanalinnas, kus meie hostel oli. Volkan ise elas ka varem Aasia osas, kuid talle ei meeldinud seal. Niisiis kolis ta mõni aeg tagasi vanalinna, oma töökoha lähedusse. Seal on aga korteri üür märksa suurem, umbes 900 liiri kuus. Aasia osas on üür jällegi umbes 600 liiri kuus.
Et Türgis ülikoolis käia, peab raha olema. Nii palju, kui mina aru sain, on kõik ülikoolid tasulised. Privaatülikoolides on aastatasu umbes 180 000 liiri aastas (et eesti kroonidesse arvutada, peaks korrutama 9-ga) ja seal saavad ainult rikkad käia. Tavaülikoolides on samuti aastatasu, kuid see on märksa väiksem. Volkan ise on ka lõpetanud riikliku ülikooliga turisminduse ja hotelli juhtimise erialal.
Lõin laineid sellega, et teadsin moslemi palvet peast. La ilaha illallah, va Muhamed res ul Allah (kirjapilt võib veidi vale olla) ja see tähendab, et ei ole jumalat, on ainult Allah ja Muhamed on tema prohvet. Õppisin selle kunagi seitsmendas klassis ajaloo tunni raames pähe ja siiamaani on meeles. Volkan oli tõsiselt imestunud, et ma teadsin seda palvet ja ka tõlget. Tal jäi sõna otseses mõttes suu lahti ja siis lükkas ta selle kinni. Ta teatas, et kui seda öelda kolm korda järjest, siis olen ma moslem. Ma olen seda öelnud kolm korda järjest- järelikult olengi ma moslem! Minu arust on islami usus midagi lummavat. Mind lummab, kas või see, kuidas Istanbulis palvuste ajal (viis korda päevas) kostub üle terve linna mošeede tipus olevatest kõlaritest palvus. Selline venitamine, mis on hirmutav, aga samas aukartust äratav. Naljakas on see, et see palve, mis tuleb kõlaritest, on täpselt seesama, mida mina tean peast. Kuid kuna seda hullumoodi venitatakse, ei saa vähemalt mina midagi aru.
Aga siis, kui keegi sureb, on palve teistsugune. See on pikem ja kurvema tooniga. Seda kuuldes hakkas mul endal ka südames kurb. Olime parajasti kruiisil, kui kõlaritest kostus see kurblik palve. Volkan luges selle peale ise ka ühe palve, mida peab lugema, kui kostub kellegi surma märkiv heli. Ma usun tegelikult, et ta luges selle palve eelkõige selleks, et meie seda kuuleksime, sest ta ise ei näe just eriti usklik välja.
Hiljem saime hostelist tasuta ka mingit islami lugemismaterjali. Mina võtsin kaks raamatut. Üks oli „Religious misunderstandings“ ehk religioossed arusaamatused, mis osutus jamaks. Jätsin selle Sri Lanka kodumajutusse. Teine oli „Truth of life“ ehk elutõde, mille ma tõin Eestisse kaasa. See oli isegi päris huvitav, Jannele ka meeldis. Kui keegi peaks seda tahtma lugeda, siis on see mul olemas!
Muide, Volkan on samasugune kasside fänn nagu mina! Rääkisime kassidest, mina näitasin oma Anni pilti, tema oma kiisu pilti. Ta oli kassi võtnud alles paar kuud tagasi.. lihtsalt nägi tänaval kassipoega, kes talle meeldis ja võttis endale.
Kasse ja koeri on Türgi tänavatel väga palju. Ja muide, kasse ei kustuta mitte kss-kss-kss, vaid pss-pss-pss. Ma katsetasin ära taolise kutsumise- kassid tõesti reageerivad sellele. Kss-kss-kss-ile jällegi mitte.
Kasside kohta ei tea ma öelda, aga enamus koertest on igatahes vaktsineeritud. Kui nad on vaktsineeritud, siis on neil kõrvas selline kõrvarõnga moodi asi. Ja kasside kohta teadis mulle Volkan sellist asja rääkida, et kassi pead võib puutuda, sest seal kirpe ei ole. Kassid hõõruvad kirbud alati peast ära. Seepärast ta aeg-ajalt tänaval olles tegigi kassile pai.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Volkaniga koos linna peal käimine oli hästi kasulik. Esiteks ei tüüdatud meid mingite asjade pakkumisega põhimõtteliselt üldse, teiseks saime pileti kruiisile soodsamalt kui me oleks saanud turistidena (ta käskis meil pileti ostmise ajal eemale hoida) ja kolmandaks saime palju huvitavat teada Türgi eluolu kohta.
Kui kruiis sai läbi, võtsime suuna Egiptuse turule ja Suurele turule. See oli mõnus- tuhandetest putkadest (ma arvan vähemalt) koosnev tänavate võrgustik, kus pidi pingutama, et mitte ära eksida. Ja loomulikult tuli enda asjade osas väga ettevaatlik olla, Volkan luges meile sõnad peale selles osas ja näitas, kuidas peame kotti hoidma. Igatahes minu ja Jannega tuli kaasa Ku, kes ei ostnud midagi ja põhimõtteliselt lihtsalt lonkis meil järel.
Muide, üks kaupmees, kellelt me ostsime türgi maiustusi, küsis meilt, kust me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist, siis ütles, et teine müüja, kes seal oli, on Eestis elanud. Kui küsisime, et mis linnas ta elas, ütles ta, et ei mäleta enam, sest oli väike sel ajal. Ma ei usu, et ta üldse siin elas.
Kui hostelisse tagasi jõudsime, siis oli vahepeal meie tuppa Ku asemel (Ku kolis 6-voodilisse tuppa) tulnud ameeriklane Mia, kes oli Ungari-Rumeenia-Türgi tripil. Väga kuum. Mia oli saanud tuttavaks mingi teise välismaalasega ja plaanis välja minna, ka Lokike läks kuhugi linna peale hängima (seda me küll ei tea, kuhu ja, kellega) ja me siis Jannega mõtlesime samuti natuke pimedas jalutada. Saime maja ees jutule ühe teise hostelikülastajaga, kes passis õues koos Volkaniga (viimane tegi suitsu parajasti; ta suitsetab ikka korralikult: pakk päevas.. ja Türgis maksab pakk suitsu umbes 3,5 eurot) See tüüp, kelle nime me teada ei saanudki, küsis meilt algul, kas me räägime poola keelt. Armas. Igatahes, see külastaja oli Saksamaal elav türklane, kes oli samuti varem Indias käinud. Rääkisime temaga India teemal ja samuti üldiselt reisimisest. Ta rääkis meile, et tema lemmikriik maailmas on Uruguay- tahaks sinna minna nüüd:D
Volkan seletas talle lõbusalt, et ma oskan islami palvet, nii et tekitasin imestust ka temas. Üleüldse, need 15-20 minutit, mis me väljas passisime, oli Volkan kuidagi väga aktiivne, karjudes kord ühele ja kord teisele tänavakaubitsejale midagi (mitte vihaselt- ma arvan, et ta tundis neid inimesi). See oli väga türklaslik. Lõpuks tellis ta ühelt tüübilt midagi imelikku süüa, andis meile ka lambaliha maitsta. Ega me eriti mingilt tänaval ostetud toitu maitsta ei tahtnud, aga no natuke ikka tuli võtta.
Juba eelmisel päeval oli Volkan maininud, et mängib kitarri. Kuna mulle meeldib väga kitarrimäng, siis ma veensin teda, et ta võtaks kitarri tööle kaasa ja mängiks. Aga ta ei võtnud, öeldes, et ei tohi seda tööl olles mängida. Varem, kui ta oli hosteli baaris tööl, oli ta pidevalt kitarri tinistanud. Igatahes, lõpuks ma veensin ta ära, et tahaks tema kitarrimängu kuulda. Mõtlesime siis, millal. Ta pakkus välja, et tuleme Jannega tema poole pärast tööd. Iseenesest oleks olnud päris huvitav näha, kuidas üks türklane elab, aga me ei läinud. Me oleks sel juhul jäänud liiga hilja peale ja eelistasime öösel ikka magada. Lükkasime kitarrimängu homse peale.
Kolmapäev, 19. jaanuar
See oli meie viimane päev Istanbulis ja nagu tellitult oli see kõige soojem päev meie seal oldud aja jooksul.
Tõusime oma tavalisel ajal üles (kuskil 9 ajal) jättes Lokikese ja Mia põõnutama. Ega meil täna suurt midagi teha polnudki. Jalutasime niisama ringi, istusime pargis, söötsime kasse (õigemini mina söötsin ja Janne vaatas, kui jobu ma olen) Ja kasse söötes juhtuski mul väike äpardus- seesama kass, kes oli nii tublisti poseerinud mu piltidel, muutus agressiivseks ja hüppas mulle külge, et saada vorsti. Ta kriimustas mind hästi kergelt. Ja kriimustatud koht muutus mõne aja pärast punakaks. Hakkasin juba muretsema, et äkki sain sedamoodi mingi haiguse, kuid mõne tunni pärast läks punetus alla. Õnneks. Ei oleks tahtnud India haiglaid või polikliinikuid mööda käia.
Tegime Sinise Mošee juures olevatel pinkidel aega parajaks. Sel ajal, kui me seal istusime, tuli sinna ka hulk lapsi. Ilmselt oli neil kooliekskursioon Istanbuli ja just lõunat sõid nad sealsamas pinkidel, kus meie. Kaks tähelepanekut sellest, kui nad seal olid: esiteks, ka need lapsed kasutasid märgasid salvrätte (varem arvasin, et see on pigem välismaalaste teema, kuid tundub, et ka türklased ise kasutavad neid) ja teiseks- üks onu käis laste juures ja müüs mingeid komme ning nii mööda minnes võttis ta käega mingit sööki ühe lapse toidunõust. Laps ei teinud ega öelnud suurt midagi selle peale. Ehk on see normaalne?
Meil oli Volkaniga kokku lepitud, et ta ikkagi teeb meile kitarriga väikese etteaste. Siis ta lõpuks saabuski kohale, istusime ühte pargi kõrvalisse nurka ja algas tema 50-minutiline privaatkontsert meile. Ta laulis tõesti väga kenasti, sain ka uue lemmiklaulu. Selle nimi on „Zor“ ja see tähendab eesti keeles südant.
Kui ta oli oma kontserdi lõpetanud, oli meil juba päris kiire hosteli, kuhu olime tellinud lennujaama bussi. Volkan ütles meile kogu aeg, et me ei muretseks- me võime hakata pargist 5 minutit enne bussi tulekut ka minema. Jajah, kindlasti- buss ise jõudis üldse hosteli juurde viis minutit varem. Volkan oli meile eelmisel päeval lõbusalt rääkinud, et buss läheb lennujaama veidi üle poole tunni. Jah, siin lõi välja teist korda see, et ta ei oska aegu arvestada. Buss sõitis lennujaama veidi üle tunni. Kui me oleks läinud hilisema lennujaama bussiga, oleks me võib-olla liiga hiljapeale jäänud.
Ja kuigi me olime lennujaamas umbes kolm tundi enne lendu kohal, oleksime ikka lennule peaaegu hiljaks jäänud! Tagasi vaadates paneb ikka kergendunult ohkama küll. Nimelt oli asi sedamoodi, et tablool ei olnud Mumbai lennu taga konkreetset check-in laua numbrit. Oli ainult A/B. Meie, lollid, ootasime ja ootasime, et ometi, midagi sinna tuleks. Aga ei tulnud. Umbes tund ja viis minutit enne lennu väljumist läksin küsima, et kus ma saan check-in´i teha. Mulle öeldi, et kõikides A ja B sektori laudades. Geniaalne. Hiljem saime teada, et tund aega enne lendu lõpetati check-in. Sellepärast see töötaja vaataski kella, kui me check-in´i tulime tegema.. Jumal (või peaksin ma ütlema Allah?), see oli napikas. Õnneks jõudsime me ise ja me kohvrid ilusti lennukisse.
Ja nii meie lend Indiasse algaski. Tegelikult läks see 6 tundi üsna kiiresti- kuna iga istme ees oli ekraan, oli mugav sealt filme vaadata. Ja erinevaid filme oli palju, mitte nagu Iceland Air´il, millel on ainult 6 erineva filmi vahel võimalik valida.
Tõusime oma tavalisel ajal üles (kuskil 9 ajal) jättes Lokikese ja Mia põõnutama. Ega meil täna suurt midagi teha polnudki. Jalutasime niisama ringi, istusime pargis, söötsime kasse (õigemini mina söötsin ja Janne vaatas, kui jobu ma olen) Ja kasse söötes juhtuski mul väike äpardus- seesama kass, kes oli nii tublisti poseerinud mu piltidel, muutus agressiivseks ja hüppas mulle külge, et saada vorsti. Ta kriimustas mind hästi kergelt. Ja kriimustatud koht muutus mõne aja pärast punakaks. Hakkasin juba muretsema, et äkki sain sedamoodi mingi haiguse, kuid mõne tunni pärast läks punetus alla. Õnneks. Ei oleks tahtnud India haiglaid või polikliinikuid mööda käia.
Tegime Sinise Mošee juures olevatel pinkidel aega parajaks. Sel ajal, kui me seal istusime, tuli sinna ka hulk lapsi. Ilmselt oli neil kooliekskursioon Istanbuli ja just lõunat sõid nad sealsamas pinkidel, kus meie. Kaks tähelepanekut sellest, kui nad seal olid: esiteks, ka need lapsed kasutasid märgasid salvrätte (varem arvasin, et see on pigem välismaalaste teema, kuid tundub, et ka türklased ise kasutavad neid) ja teiseks- üks onu käis laste juures ja müüs mingeid komme ning nii mööda minnes võttis ta käega mingit sööki ühe lapse toidunõust. Laps ei teinud ega öelnud suurt midagi selle peale. Ehk on see normaalne?
Meil oli Volkaniga kokku lepitud, et ta ikkagi teeb meile kitarriga väikese etteaste. Siis ta lõpuks saabuski kohale, istusime ühte pargi kõrvalisse nurka ja algas tema 50-minutiline privaatkontsert meile. Ta laulis tõesti väga kenasti, sain ka uue lemmiklaulu. Selle nimi on „Zor“ ja see tähendab eesti keeles südant.
Kui ta oli oma kontserdi lõpetanud, oli meil juba päris kiire hosteli, kuhu olime tellinud lennujaama bussi. Volkan ütles meile kogu aeg, et me ei muretseks- me võime hakata pargist 5 minutit enne bussi tulekut ka minema. Jajah, kindlasti- buss ise jõudis üldse hosteli juurde viis minutit varem. Volkan oli meile eelmisel päeval lõbusalt rääkinud, et buss läheb lennujaama veidi üle poole tunni. Jah, siin lõi välja teist korda see, et ta ei oska aegu arvestada. Buss sõitis lennujaama veidi üle tunni. Kui me oleks läinud hilisema lennujaama bussiga, oleks me võib-olla liiga hiljapeale jäänud.
Ja kuigi me olime lennujaamas umbes kolm tundi enne lendu kohal, oleksime ikka lennule peaaegu hiljaks jäänud! Tagasi vaadates paneb ikka kergendunult ohkama küll. Nimelt oli asi sedamoodi, et tablool ei olnud Mumbai lennu taga konkreetset check-in laua numbrit. Oli ainult A/B. Meie, lollid, ootasime ja ootasime, et ometi, midagi sinna tuleks. Aga ei tulnud. Umbes tund ja viis minutit enne lennu väljumist läksin küsima, et kus ma saan check-in´i teha. Mulle öeldi, et kõikides A ja B sektori laudades. Geniaalne. Hiljem saime teada, et tund aega enne lendu lõpetati check-in. Sellepärast see töötaja vaataski kella, kui me check-in´i tulime tegema.. Jumal (või peaksin ma ütlema Allah?), see oli napikas. Õnneks jõudsime me ise ja me kohvrid ilusti lennukisse.
Ja nii meie lend Indiasse algaski. Tegelikult läks see 6 tundi üsna kiiresti- kuna iga istme ees oli ekraan, oli mugav sealt filme vaadata. Ja erinevaid filme oli palju, mitte nagu Iceland Air´il, millel on ainult 6 erineva filmi vahel võimalik valida.
Neljapäev, 20. jaanuar
Kell oli juba üle 4 hommikul, kui me Mumbaisse jõudsime. Kuna meile lennukis migratsioonidokumente ei jagatud, pidime neid täitma lennujaamas. Jube tüütu oli kuskil seina vastas kirjutada. Kunagi Mehhiko-Guatemala-El Salvador reisil käies jäi mul selliseid dokumente täites isegi oma passi number meelde.
Kui olime oma sada miljonit kontrolli läbinud, siis vahetasime dollarid india ruupiateks. Muide, india ruupiaid ei ole lubatud riiki sisse tuua ega riigist välja viia. Ainult India kodanikud võivad mingi väiksema koguse välja viia. Kui muud rahvused seda teevad, on see karistatav. Igatahes- raha vahetamine. Loomulikult saime me tünksi, sest kurss oli suhteliselt madal. Me vahetasime ju kõige esimeses kohas, kus see võimalik oli. Aga no pole hullu. Vahetasime mõlemad 20 või 30 dollarit.
Olime tellinud endale hotellist auto vastu. (Jah, seekord olime hotellis, mitte hostelis. Etteruttavalt võin öelda, et Istanbuli hostel oli kobedam kui Mumbai hotell) Meil oligi auto vastas ja.. see nägi välja nagu sapakas! Kui juht oli meie kallid-armsad kohvrid katusele visanud, võis õuduste sõit alata. Tõepoolest, õuduste sõit, sest see oli kõige hullem sõit, mida me kogu reisi jooksul kogema pidime. Ma juba kahtlesin, kas me üldse jõuame kohale hotelli. Olime Jannega kindlad, et meie kohvrid lihtsalt kukuvad katuselt maha, sest mingi nööriga ta neid ei kinnitanud. Hea oli ainult see, et see koht, kuhu ta kohvrid viskas, oli ümbritsetud umbes kümnesentimeetrise metallvõrega.
Nüüd hotellist. Ega toal midagi viga ei olnudki (kui välja arvata linad, need tundusid küll mustad olevat), aga see koht, kus armas Pals hotell asus, oli AGUL. Jah, just nimelt, me ööbisime praktiliselt agulis. Eriti „meeldiva“ alguse Minu Mumbaile tegi see, mille peale ma hommikul ärkasin. Mingi kohalik meie maja taga oleks nagu enda sisikonda välja oksendanud. Tegemist ei ole mingi sellise üritusega nagu siis, kui keegi purjus on, vaid see oli tõesti väga õudne heli. Janne magas ja ei teinud välja, hiljem ütles ta, et oli seda läbi une kuulnud küll. Aga ilmselt oli sel oksendaval inimesel väga räige kõhutõbi- ja ilmselt arsti juurde ei tasu vaestel Indias pöördudagi. Mul tuli kohutav masendus peale, ei saanud enam tükk aega magama jääda. See oli muidu ka üsna raskendatud, sest Indias hakkab elu ja melu pihta juba 7-8 ajal hommikul. Eks ma siis vaatasingi õue natuke: nägin, kuidas mingid inimesed õues hambaid pesid, väike laps üksi käpuli maas oli, kuidas umbes 8-10-aastased lapsed mobiiltelefoniga mängisid (mis oli ilmselgelt varastatud kuskilt) Ja lõpuks jäin ma veel mõneks tunniks magama. Ärgates ma nii masenduses enam polnud, aga ei saa öelda, et ma ka õnnelik oleksin olnud.
Olime küll India kohta raamatut lugenud, aga meil polnud kindlat plaani, mida Mumbais peale hakata. Küsisime Reception´is olevalt naiselt nõu ja tema soovitas (oma aktsendilt kergelt arusaamatu inglise keele juures), et alustaksime oma teekonda India värava juurest. Sinna pidi takso maksma 80 ruupiat, rong 5 ruupiat. Transpordiks valisime loomulikult takso.
Et india ruupiad arvutada eesti kroonidesse, tuleb jagada summa peaaegu 4ga.
Kui olime India värava ära vaadanud, mõtlesime, et kõnnime natuke ringi ja vaatame, äkki leiame turismiinfo. Kotti hoidsime kõndimise ajal nagu silmatera. Isegi mina, kes ma olen koti hoidmise osas lohakas ja tavaliselt on koti lukk lahti (kuigi ma tean, et nii ei tohiks) Ja siis me leidsimegi turismiinfo, sinna juhatas meid üks politseinik. See oli küll kuskil nurga taga, aga üldiselt päris tore koht. Saime seal raha vahetada, sattusime ühe toreda privaatekskursiooni otsa (mis maksis meile mõlemale kokku ainult 600 ruupiat) ja saime soovituse, kuhu õhtul šoppama minna.
Auto, millega meid ekskursioonile viidi, oli kobedam kui eilne auto. Ja juht ei sõitnud nii hullusti ka, ta ise veel naeris selle signaalitamise üle, mis saadab Mumbai liiklust. Peamine asi, mida tahetakse signaaliga öelda on, et liigu kiiremini! Juht selgitas meile ka, miks on pajudel hindu naistel täpike otsmikul. See tähendab seda, et naine on abielus. Täpike tehakse endale iga päev otsa ette, aga moodsamad naised vist ostavad kleepsukesi. Vähemalt me nägime Delhis selliseid kleepsukesi müügil.
Kui nüüd ekskursiooni juurde tagasi minna, siis juht viis meid ühe ja teise koha juurde, aga midagi väga ahhetama panevat minu ega Janne jaoks Mumbais ei olnud. Ekskursi lõpetasime Phoenix Malli juures. Ja see oli väga uhke kaubamaja, tundus, et isegi liiga kallis koht meie jaoks. Huvitav, kas me tundusime sellele turismibüroo tüübile väga rikkad, et ta meid siia saatis.. aga jah, selle piirkonna inimesed arvavadki vist, et kõik valged on rikkad. Kuid ega kaubamajas ei šopanud ainult valged inimesed, šoppasid ka indialased ise. Need olid rikkad indialased, loomulikult mitte need, kes agulis elasid. Indias on ju klasside vahe hiiglama suur.
Lõppude lõpuks me ikka ostsime Kaubamajast päris mitu asja. Lootsime leida sealt ka mõne toidupoe, aga see oli tühi lootus. Meie mõistes toidupoodi seal ei ole (okei, võib-olla kuskil Mumbais leidub, aga need pole nii laialdaselt levinud nagu Eestis), seal on sellised putkad, kus ühes müüakse puuvilju, teises küpsiseid, kolmandas kala jne. Aga McDonald´s selles kaubamajas leidus. Loomulikult rebisime kohe sinna sööma, sest see tundus kena ja turvaline koht söömiseks. Tahtsin tellida oma suurt lemmikut juustuburgerit, aga no algul ei saanud müüja aru, mida ma üldse tahan. Et neil ei ole sellist asja. Ma ikka raiun, et kuidas see on võimalik, et ei ole. Müüja kutsus mingi teise tüübi ka, kes samuti ütles, et ei ole. Pärast, kui me Jannega järgi mõtlesime, saime aru, miks seal juustuburgerit ei ole- pihv on ju loomalihast, aga näiteks lehm on ju Indias püha loom ja tema liha ei sööda.
Sellest, et meie hotell oli kuskil pärapõrgus, andis esiteks tõestust see, et esimene taksojuht, kellelt me küsisime, et kas ta võib meid sinna viia, ütles, et ei tea, kus see on. Pärast ta muidugi pakkus, et võib meid viia sinna 300 ruupia eest, aga see oli ilmselgelt palju. Politseinikud peatasid meile uue takso (muide nemad ei teadnud ka, kus meie kodu asub. Arvasid, et see on mingi Palace hotel) ja too juht teadis, kus see asub. Sisse astudes ma ütlesin talle, et 80 ruupiat sinna, aga ta vist ei kuulnud ja kui ma poole sõidu pealt üle küsisin, teatas tema, et 200 ruupiat. Algul nõudsin, et ta meid maha paneks, aga ta ei pannud. Janne ütles ka, et vahet pole, peaasi, et ta meid kohale viiks. Lõpuks oli üldse asi nii, et see sõit oli veel lühem kui meie hommikune ja tüüp tegi meile raha osas täiega tünksi. Kodus vaatasin hotelli kodukalt, et see kaubamaja on meie kodust kahe kilomeetri kaugusel ja taksosõit oleks pidanud maksma umbes 35 ruupiat. Ja taksojuht tegi veel imestunud nägu, et kuidas me 80 ruupiaga küll siia saime. Aga noh, vähemalt saime ilusti hotelli. Kell oli juba umbes kaheksa, aga meie olime lootnud jõuda tagasi päikese loojumise ajaks ehk natuke pärast kuute.
Nüüd oli Reception´is üks onu, kelle inglise keelest saime natuke paremini aru. Kui rääkisime talle, et peame homme varahommikul lennujaama minema, pakkus ta välja, et me maksame ette ja siis mõni usaldusväärne taksojuht viib meid lennujaama. See oli super variant, sest me pabistasime, kas me saame nii vara hommikul takso. Sellega oleks kindlasti raskusi tekkinud ja see oleks võinud ohtlik olla. Maksime kokku selle eest 450 ruupiat.
Samuti oli meil kahtlus, kas me peame minema lennujaama rahvusvahelisse või siselendude terminali. Selle järgi, et pidime lendama Delhisse, võis arvata, et siselennud. Aga asja tegi keerulisemaks see, et mõned siselennud lähevad ka rahvusvahelisest terminalist. Turismiinfos öeldi meile, et lend peaks minema rahvusvahelisest terminalist, hotellis öeldi, et kohalike lendude terminalist. Ja nüüd oligi segadus. Lõpuks administratsiooni tüüp helistas lennujaama ja uuris asja kindlalt välja- pidime minema siselendude terminali.
Magama oli mul õhtul päris raske jääda. Tundus, et hotellis ei hoolinud keegi sellest, et äkki mõned külalised tahavad magada. Mingid tüübid (ilmselt töötajad ikka) karjusid vahepeal üksteisele midagi. Geniaalsed. Kõrvatropid, mis me Istanbul-Mumbai lennult saime, ei aidanud ka kuigi palju.
Kui olime oma sada miljonit kontrolli läbinud, siis vahetasime dollarid india ruupiateks. Muide, india ruupiaid ei ole lubatud riiki sisse tuua ega riigist välja viia. Ainult India kodanikud võivad mingi väiksema koguse välja viia. Kui muud rahvused seda teevad, on see karistatav. Igatahes- raha vahetamine. Loomulikult saime me tünksi, sest kurss oli suhteliselt madal. Me vahetasime ju kõige esimeses kohas, kus see võimalik oli. Aga no pole hullu. Vahetasime mõlemad 20 või 30 dollarit.
Olime tellinud endale hotellist auto vastu. (Jah, seekord olime hotellis, mitte hostelis. Etteruttavalt võin öelda, et Istanbuli hostel oli kobedam kui Mumbai hotell) Meil oligi auto vastas ja.. see nägi välja nagu sapakas! Kui juht oli meie kallid-armsad kohvrid katusele visanud, võis õuduste sõit alata. Tõepoolest, õuduste sõit, sest see oli kõige hullem sõit, mida me kogu reisi jooksul kogema pidime. Ma juba kahtlesin, kas me üldse jõuame kohale hotelli. Olime Jannega kindlad, et meie kohvrid lihtsalt kukuvad katuselt maha, sest mingi nööriga ta neid ei kinnitanud. Hea oli ainult see, et see koht, kuhu ta kohvrid viskas, oli ümbritsetud umbes kümnesentimeetrise metallvõrega.
Nüüd hotellist. Ega toal midagi viga ei olnudki (kui välja arvata linad, need tundusid küll mustad olevat), aga see koht, kus armas Pals hotell asus, oli AGUL. Jah, just nimelt, me ööbisime praktiliselt agulis. Eriti „meeldiva“ alguse Minu Mumbaile tegi see, mille peale ma hommikul ärkasin. Mingi kohalik meie maja taga oleks nagu enda sisikonda välja oksendanud. Tegemist ei ole mingi sellise üritusega nagu siis, kui keegi purjus on, vaid see oli tõesti väga õudne heli. Janne magas ja ei teinud välja, hiljem ütles ta, et oli seda läbi une kuulnud küll. Aga ilmselt oli sel oksendaval inimesel väga räige kõhutõbi- ja ilmselt arsti juurde ei tasu vaestel Indias pöördudagi. Mul tuli kohutav masendus peale, ei saanud enam tükk aega magama jääda. See oli muidu ka üsna raskendatud, sest Indias hakkab elu ja melu pihta juba 7-8 ajal hommikul. Eks ma siis vaatasingi õue natuke: nägin, kuidas mingid inimesed õues hambaid pesid, väike laps üksi käpuli maas oli, kuidas umbes 8-10-aastased lapsed mobiiltelefoniga mängisid (mis oli ilmselgelt varastatud kuskilt) Ja lõpuks jäin ma veel mõneks tunniks magama. Ärgates ma nii masenduses enam polnud, aga ei saa öelda, et ma ka õnnelik oleksin olnud.
Olime küll India kohta raamatut lugenud, aga meil polnud kindlat plaani, mida Mumbais peale hakata. Küsisime Reception´is olevalt naiselt nõu ja tema soovitas (oma aktsendilt kergelt arusaamatu inglise keele juures), et alustaksime oma teekonda India värava juurest. Sinna pidi takso maksma 80 ruupiat, rong 5 ruupiat. Transpordiks valisime loomulikult takso.
Et india ruupiad arvutada eesti kroonidesse, tuleb jagada summa peaaegu 4ga.
Kui olime India värava ära vaadanud, mõtlesime, et kõnnime natuke ringi ja vaatame, äkki leiame turismiinfo. Kotti hoidsime kõndimise ajal nagu silmatera. Isegi mina, kes ma olen koti hoidmise osas lohakas ja tavaliselt on koti lukk lahti (kuigi ma tean, et nii ei tohiks) Ja siis me leidsimegi turismiinfo, sinna juhatas meid üks politseinik. See oli küll kuskil nurga taga, aga üldiselt päris tore koht. Saime seal raha vahetada, sattusime ühe toreda privaatekskursiooni otsa (mis maksis meile mõlemale kokku ainult 600 ruupiat) ja saime soovituse, kuhu õhtul šoppama minna.
Auto, millega meid ekskursioonile viidi, oli kobedam kui eilne auto. Ja juht ei sõitnud nii hullusti ka, ta ise veel naeris selle signaalitamise üle, mis saadab Mumbai liiklust. Peamine asi, mida tahetakse signaaliga öelda on, et liigu kiiremini! Juht selgitas meile ka, miks on pajudel hindu naistel täpike otsmikul. See tähendab seda, et naine on abielus. Täpike tehakse endale iga päev otsa ette, aga moodsamad naised vist ostavad kleepsukesi. Vähemalt me nägime Delhis selliseid kleepsukesi müügil.
Kui nüüd ekskursiooni juurde tagasi minna, siis juht viis meid ühe ja teise koha juurde, aga midagi väga ahhetama panevat minu ega Janne jaoks Mumbais ei olnud. Ekskursi lõpetasime Phoenix Malli juures. Ja see oli väga uhke kaubamaja, tundus, et isegi liiga kallis koht meie jaoks. Huvitav, kas me tundusime sellele turismibüroo tüübile väga rikkad, et ta meid siia saatis.. aga jah, selle piirkonna inimesed arvavadki vist, et kõik valged on rikkad. Kuid ega kaubamajas ei šopanud ainult valged inimesed, šoppasid ka indialased ise. Need olid rikkad indialased, loomulikult mitte need, kes agulis elasid. Indias on ju klasside vahe hiiglama suur.
Lõppude lõpuks me ikka ostsime Kaubamajast päris mitu asja. Lootsime leida sealt ka mõne toidupoe, aga see oli tühi lootus. Meie mõistes toidupoodi seal ei ole (okei, võib-olla kuskil Mumbais leidub, aga need pole nii laialdaselt levinud nagu Eestis), seal on sellised putkad, kus ühes müüakse puuvilju, teises küpsiseid, kolmandas kala jne. Aga McDonald´s selles kaubamajas leidus. Loomulikult rebisime kohe sinna sööma, sest see tundus kena ja turvaline koht söömiseks. Tahtsin tellida oma suurt lemmikut juustuburgerit, aga no algul ei saanud müüja aru, mida ma üldse tahan. Et neil ei ole sellist asja. Ma ikka raiun, et kuidas see on võimalik, et ei ole. Müüja kutsus mingi teise tüübi ka, kes samuti ütles, et ei ole. Pärast, kui me Jannega järgi mõtlesime, saime aru, miks seal juustuburgerit ei ole- pihv on ju loomalihast, aga näiteks lehm on ju Indias püha loom ja tema liha ei sööda.
Sellest, et meie hotell oli kuskil pärapõrgus, andis esiteks tõestust see, et esimene taksojuht, kellelt me küsisime, et kas ta võib meid sinna viia, ütles, et ei tea, kus see on. Pärast ta muidugi pakkus, et võib meid viia sinna 300 ruupia eest, aga see oli ilmselgelt palju. Politseinikud peatasid meile uue takso (muide nemad ei teadnud ka, kus meie kodu asub. Arvasid, et see on mingi Palace hotel) ja too juht teadis, kus see asub. Sisse astudes ma ütlesin talle, et 80 ruupiat sinna, aga ta vist ei kuulnud ja kui ma poole sõidu pealt üle küsisin, teatas tema, et 200 ruupiat. Algul nõudsin, et ta meid maha paneks, aga ta ei pannud. Janne ütles ka, et vahet pole, peaasi, et ta meid kohale viiks. Lõpuks oli üldse asi nii, et see sõit oli veel lühem kui meie hommikune ja tüüp tegi meile raha osas täiega tünksi. Kodus vaatasin hotelli kodukalt, et see kaubamaja on meie kodust kahe kilomeetri kaugusel ja taksosõit oleks pidanud maksma umbes 35 ruupiat. Ja taksojuht tegi veel imestunud nägu, et kuidas me 80 ruupiaga küll siia saime. Aga noh, vähemalt saime ilusti hotelli. Kell oli juba umbes kaheksa, aga meie olime lootnud jõuda tagasi päikese loojumise ajaks ehk natuke pärast kuute.
Nüüd oli Reception´is üks onu, kelle inglise keelest saime natuke paremini aru. Kui rääkisime talle, et peame homme varahommikul lennujaama minema, pakkus ta välja, et me maksame ette ja siis mõni usaldusväärne taksojuht viib meid lennujaama. See oli super variant, sest me pabistasime, kas me saame nii vara hommikul takso. Sellega oleks kindlasti raskusi tekkinud ja see oleks võinud ohtlik olla. Maksime kokku selle eest 450 ruupiat.
Samuti oli meil kahtlus, kas me peame minema lennujaama rahvusvahelisse või siselendude terminali. Selle järgi, et pidime lendama Delhisse, võis arvata, et siselennud. Aga asja tegi keerulisemaks see, et mõned siselennud lähevad ka rahvusvahelisest terminalist. Turismiinfos öeldi meile, et lend peaks minema rahvusvahelisest terminalist, hotellis öeldi, et kohalike lendude terminalist. Ja nüüd oligi segadus. Lõpuks administratsiooni tüüp helistas lennujaama ja uuris asja kindlalt välja- pidime minema siselendude terminali.
Magama oli mul õhtul päris raske jääda. Tundus, et hotellis ei hoolinud keegi sellest, et äkki mõned külalised tahavad magada. Mingid tüübid (ilmselt töötajad ikka) karjusid vahepeal üksteisele midagi. Geniaalsed. Kõrvatropid, mis me Istanbul-Mumbai lennult saime, ei aidanud ka kuigi palju.
Reede, 21. jaanuar
Ärkasime kell 5 hommikul. Sättisime ennast valmis ja viisime kohvrid liftiga alla (jah, meie hotellis oli lift! Aga see oli selline vanamoodne, et pidid ise ukse lahti tegema ja ise kinni panema) Öövaht magas, kuid meie kolistamise peale ärkas ta üles ja tegi ukse lahti. Taksojuht, kes oli meile tellitud, magas ka autos. Ta polnudki ööseks koju läinud, et ei peaks nii vara tagasi tulema. Kuigi ütlesime taksojuhile, et tahame siselendude terminali, arvas ta, et Air India läheb ikka rahvusvahelisest terminalist. Õnneks me ei lasknud tal ennast ära veenda, sest siselendude terminal oli õige.
Lennujaamas oli süsteem huvitav. Kõigepealt kontrolliti lennujaama sisenemisel passe ja lennupileteid, hiljem saime muidugi teada, et seda kontrollitakse kõikidesse lennujaamadesse sisenemisel Indias. Me ei teadnud, millises lauas check-in´i teha ja seda polnud kuskil kirjas ka. Kui aega oli juba üsna vähe jäänud, siis otsustasime katsetada mõne Air India laua juures. Valisime selle, kus oli pikem järjekord, kuigi selle kohal oleval telekal polnud midagi kirjas.. täiesti valge pilt. Ja see juhtuski õige olema. Jõudsime Jannega arusaamisele, et see on india reegel: kui ekraan on valge, järelikult läheb lend Delhisse. Ja kõik kohalikud teavad seda.
Turvakontrollis anti meile üks lipik, mille panime koti külge panema. Kui kott oli turvakontrolli läbinud, löödi lipikule tempel. Ja seda kontrolliti lennule minnes, ilma selleta lennukisse ei saanud. Turvalisus eelkõige. Aga no lennule saamisega oli ka jama.. ootasime tükk aega, et tahvel näitaks, mis väravast meie lend läheb. No ei näita ega näita. Kui see lõpuks tuli, pidime üsna kiiresti minema õigesse kohta. Väravast viidi meid bussiga lennuki juurde ja naljakas oli see, et tegelikult viidi meid siselendude terminalist rahvusvahelisse terminali. Loogilised poisid, nagu Janne ütles.
Lennukile saime õigeaegselt, aga lend ise hilines lõpuks pool tundi kahe reisija pärast, kes ei olnud õigeaegselt kohale jõudnud.
Stjuardessid olid sarides, hiljem saime teada, et see on Air India vormiriietus. Lennukis olid iga istme ees isegi ekraanid, filme seal ise ei saanud valida, küll aga olid erinevad kanalid, kust tulid igasugused india filmid ja saated. Positiivne oli see, et lennul jagati süüa. Tegelikult olin ma siselende broneerides pidanud juurde kirjutama ka selle, kas ma soovisin taimetoitlaste sööki või mitte. Aga ma olin selle lihtsalt juba ära unustanud. Muide, Indias ja Sri Lankal on väga palju taimetoitlasi. Ma imetlen neid.
Ka Delhi lennujaama oli meil autojuht vastu tellitud. Ja auto oli igatahes märksa normaalsem kui see, millega meile Mumbaisse vastu tuldi. Sõit oli odavam ka (kuigi, mida ma Mumbai hindades loodan- see on India kõige kallim linn) Meil oli hosteliga maili teel kokku lepitud, et seesama autojuht, kes vastu tuleb, viibki meid otse ekskursioonile, sest muidu kaotame palju aega. Me siis arvasimegi, et ta teeb meile ekskursiooni.. ja mõtlesime, et ta teeb seda ikka väga sitalt. Inglise keelt oskas ta väga vähe, mõnest vaatamisväärsusest mööda sõites purssis ta, et see on see ja see on see. Ja siis jõudsime peaaegu tunni pärast hosteli. Meil oli Jannega, et mida kuradit ja rääkisime omavahel, et kui see oligi ekskursioon, siis selle eest me küll ei maksa. Nimelt polnud me broneerimisel midagi maksnud, kõik tuleb letti käia kohapeal.
Tuli välja, et see ei olnud ikka ekskursioon. Tolle jaoks oli meil veel normaalsem auto ja isegi juht, kes rääkis inglise keelt. Ta viis meid esimesena sikhide templisse. See oli siiamaani kõige erilisem koht, kus ma Indias olles käinud olin (okei, see oli mu teine päev Indias ka) Ma ei tea, mis see oli, aga mulle avaldas see sikhide tempel muljet. Teadsin, et kui jõuan tagasi Eestisse, hakkan uuesti lugema raamatut „Maailma usundid“ Kui ma kodus seda raamatut, siis sirvisin ja näitasin teistele, et see siin pildid on sikhi mees, siis oli järsku vau-reaktsioon. See pilt oli tehtud seal kohas, kus ma käinud olin. Ma olin ka sealsamas püha vee juures seisnud.
Sikhid näevad minu arust huvitavad välja, just sikhi mehed. Neil kõigil on turban peas ja pikk habe. Kui hakkasime templi juures olevasse parklasse autoga sõitma, oli seal mingi templi töötaja, ka sikh. Ma vaatasin teda uudishimulikult ja aukartusega.. ja siis ta naeratas. See oli kuidagi nii armas.
Ekskursiooni juures oli lahe veel Igavene tuli, mis põleb India olulise poliitiku Mahtma Gandhi mälestuseks. Gandhi on üldse Indias põhitüüp (lugesin hiljem, et tema juhtis vägivallatut võitlust Briti võimu vastu Indias ja talle tehti atentaat) Tema nime kannab Delhi rahvusvaheline lennujaam, tema pilt on minu arust kõikidel rahatähtedel ja meie giid käskis mul ja Jannel isegi Gandhi kuju juures poseerida. Mina ja Gandhi, wuhuuu.
Igavese tule juures Raj Ghatis muutusime India laste seas väga populaarseks. Kõik tahtsid tere öelda, katsuda ja meiega pilti teha. Täpselt nagu oleks kuulus. Selliseid pilditegemisi ja imetlemisi tuli veel reisi jooksul ette, aga no see oli esimene kord.
Ekskursiooni lõpus palusime, et giid viiks meid mõne turismibüroo juurde, et saaksime järgmiseks päevaks võtta Taj Mahali ekskursiooni. Ja esimesest büroost, kuhu läksime, võtsimegi selle ära. Meile pakuti algul ekskursiooni 6600 ruupia eest, aga see oli liiga palju. Hostelis pakuti seda meil 4500 eest. Hakkasime ära minema ja siis see mees langetas selle juba 4300 peale, mõtlesime, et läheme siiski ära ja võtame selle hostelist. Kui olime õue saanud, võttis meid üks töötaja rajalt maha. Ta oli vastikult pealetükkiv ja ajas meile ikka sedasama ekskursiooni peale. Kui ma oleks näinud, kus meie autojuht on, oleks ma ära sõitnud kohe. Kui mulle midagi peale sunnitakse, siis ma olen veel tõrksam. Aga Janne arvas, et võtame ikka siit. No olgu, võtame. Lõpuks maksime selle ekskursiooni eest üldse 4250.
Olnud juba ühe päeva Delhis veetnud, sai välja tuua vähemalt kaks erinevust Mumbaiga. Esiteks, linn ei haisenud ja teiseks, liiklusmärke oli Delhis juba märksa rohkem kui Mumbais.
Kui giid tõi meid kodusesse linnaossa, vaatasime natuke ringi erinevates putkades. Ostsime odavaid puuvilju ja käisime isegi mõnes väikepoe sarnases asutuses. Ühes väikepoes uuris müüja, kui palju me teame (indiapärasest) ravitsemisest. Me ei teadnud muidugi midagi. Ja siis võttis tüüp mu käe omale kätte ja vaatas seda, kommenteerides, et mul on olnud kõhuhädad. Mingeid india kõhuhädasid mul küll pole olnud, aga no kõht ikka valutab vahepeal. Siis ta pakkus, et teeb nii, et mul ei oleks kunagi enam neid valusid. Kuna tüüp oli mulle päris korralikku soodukat teinud, olin ma nõus. No see ravimine oli väga kahtlane: ta katsus mu käsi põhiliselt mu käsi või puhus kõrvadesse. Ja etteruttavalt võib öelda, et ega see ravimine mitte kuidagi ei aidanud ka.
Muide, magama jäämisega oli ka Delhis raskusi. Iga päev, kui kell sai juba 10, läks selline mürgel lahti. Kõik rääkisin kõvasti, paugutasid uksi ja vahepeal mängisid isegi kitarri. Mingi öörahu oleks võinud ikka olla!
Lennujaamas oli süsteem huvitav. Kõigepealt kontrolliti lennujaama sisenemisel passe ja lennupileteid, hiljem saime muidugi teada, et seda kontrollitakse kõikidesse lennujaamadesse sisenemisel Indias. Me ei teadnud, millises lauas check-in´i teha ja seda polnud kuskil kirjas ka. Kui aega oli juba üsna vähe jäänud, siis otsustasime katsetada mõne Air India laua juures. Valisime selle, kus oli pikem järjekord, kuigi selle kohal oleval telekal polnud midagi kirjas.. täiesti valge pilt. Ja see juhtuski õige olema. Jõudsime Jannega arusaamisele, et see on india reegel: kui ekraan on valge, järelikult läheb lend Delhisse. Ja kõik kohalikud teavad seda.
Turvakontrollis anti meile üks lipik, mille panime koti külge panema. Kui kott oli turvakontrolli läbinud, löödi lipikule tempel. Ja seda kontrolliti lennule minnes, ilma selleta lennukisse ei saanud. Turvalisus eelkõige. Aga no lennule saamisega oli ka jama.. ootasime tükk aega, et tahvel näitaks, mis väravast meie lend läheb. No ei näita ega näita. Kui see lõpuks tuli, pidime üsna kiiresti minema õigesse kohta. Väravast viidi meid bussiga lennuki juurde ja naljakas oli see, et tegelikult viidi meid siselendude terminalist rahvusvahelisse terminali. Loogilised poisid, nagu Janne ütles.
Lennukile saime õigeaegselt, aga lend ise hilines lõpuks pool tundi kahe reisija pärast, kes ei olnud õigeaegselt kohale jõudnud.
Stjuardessid olid sarides, hiljem saime teada, et see on Air India vormiriietus. Lennukis olid iga istme ees isegi ekraanid, filme seal ise ei saanud valida, küll aga olid erinevad kanalid, kust tulid igasugused india filmid ja saated. Positiivne oli see, et lennul jagati süüa. Tegelikult olin ma siselende broneerides pidanud juurde kirjutama ka selle, kas ma soovisin taimetoitlaste sööki või mitte. Aga ma olin selle lihtsalt juba ära unustanud. Muide, Indias ja Sri Lankal on väga palju taimetoitlasi. Ma imetlen neid.
Ka Delhi lennujaama oli meil autojuht vastu tellitud. Ja auto oli igatahes märksa normaalsem kui see, millega meile Mumbaisse vastu tuldi. Sõit oli odavam ka (kuigi, mida ma Mumbai hindades loodan- see on India kõige kallim linn) Meil oli hosteliga maili teel kokku lepitud, et seesama autojuht, kes vastu tuleb, viibki meid otse ekskursioonile, sest muidu kaotame palju aega. Me siis arvasimegi, et ta teeb meile ekskursiooni.. ja mõtlesime, et ta teeb seda ikka väga sitalt. Inglise keelt oskas ta väga vähe, mõnest vaatamisväärsusest mööda sõites purssis ta, et see on see ja see on see. Ja siis jõudsime peaaegu tunni pärast hosteli. Meil oli Jannega, et mida kuradit ja rääkisime omavahel, et kui see oligi ekskursioon, siis selle eest me küll ei maksa. Nimelt polnud me broneerimisel midagi maksnud, kõik tuleb letti käia kohapeal.
Tuli välja, et see ei olnud ikka ekskursioon. Tolle jaoks oli meil veel normaalsem auto ja isegi juht, kes rääkis inglise keelt. Ta viis meid esimesena sikhide templisse. See oli siiamaani kõige erilisem koht, kus ma Indias olles käinud olin (okei, see oli mu teine päev Indias ka) Ma ei tea, mis see oli, aga mulle avaldas see sikhide tempel muljet. Teadsin, et kui jõuan tagasi Eestisse, hakkan uuesti lugema raamatut „Maailma usundid“ Kui ma kodus seda raamatut, siis sirvisin ja näitasin teistele, et see siin pildid on sikhi mees, siis oli järsku vau-reaktsioon. See pilt oli tehtud seal kohas, kus ma käinud olin. Ma olin ka sealsamas püha vee juures seisnud.
Sikhid näevad minu arust huvitavad välja, just sikhi mehed. Neil kõigil on turban peas ja pikk habe. Kui hakkasime templi juures olevasse parklasse autoga sõitma, oli seal mingi templi töötaja, ka sikh. Ma vaatasin teda uudishimulikult ja aukartusega.. ja siis ta naeratas. See oli kuidagi nii armas.
Ekskursiooni juures oli lahe veel Igavene tuli, mis põleb India olulise poliitiku Mahtma Gandhi mälestuseks. Gandhi on üldse Indias põhitüüp (lugesin hiljem, et tema juhtis vägivallatut võitlust Briti võimu vastu Indias ja talle tehti atentaat) Tema nime kannab Delhi rahvusvaheline lennujaam, tema pilt on minu arust kõikidel rahatähtedel ja meie giid käskis mul ja Jannel isegi Gandhi kuju juures poseerida. Mina ja Gandhi, wuhuuu.
Igavese tule juures Raj Ghatis muutusime India laste seas väga populaarseks. Kõik tahtsid tere öelda, katsuda ja meiega pilti teha. Täpselt nagu oleks kuulus. Selliseid pilditegemisi ja imetlemisi tuli veel reisi jooksul ette, aga no see oli esimene kord.
Ekskursiooni lõpus palusime, et giid viiks meid mõne turismibüroo juurde, et saaksime järgmiseks päevaks võtta Taj Mahali ekskursiooni. Ja esimesest büroost, kuhu läksime, võtsimegi selle ära. Meile pakuti algul ekskursiooni 6600 ruupia eest, aga see oli liiga palju. Hostelis pakuti seda meil 4500 eest. Hakkasime ära minema ja siis see mees langetas selle juba 4300 peale, mõtlesime, et läheme siiski ära ja võtame selle hostelist. Kui olime õue saanud, võttis meid üks töötaja rajalt maha. Ta oli vastikult pealetükkiv ja ajas meile ikka sedasama ekskursiooni peale. Kui ma oleks näinud, kus meie autojuht on, oleks ma ära sõitnud kohe. Kui mulle midagi peale sunnitakse, siis ma olen veel tõrksam. Aga Janne arvas, et võtame ikka siit. No olgu, võtame. Lõpuks maksime selle ekskursiooni eest üldse 4250.
Olnud juba ühe päeva Delhis veetnud, sai välja tuua vähemalt kaks erinevust Mumbaiga. Esiteks, linn ei haisenud ja teiseks, liiklusmärke oli Delhis juba märksa rohkem kui Mumbais.
Kui giid tõi meid kodusesse linnaossa, vaatasime natuke ringi erinevates putkades. Ostsime odavaid puuvilju ja käisime isegi mõnes väikepoe sarnases asutuses. Ühes väikepoes uuris müüja, kui palju me teame (indiapärasest) ravitsemisest. Me ei teadnud muidugi midagi. Ja siis võttis tüüp mu käe omale kätte ja vaatas seda, kommenteerides, et mul on olnud kõhuhädad. Mingeid india kõhuhädasid mul küll pole olnud, aga no kõht ikka valutab vahepeal. Siis ta pakkus, et teeb nii, et mul ei oleks kunagi enam neid valusid. Kuna tüüp oli mulle päris korralikku soodukat teinud, olin ma nõus. No see ravimine oli väga kahtlane: ta katsus mu käsi põhiliselt mu käsi või puhus kõrvadesse. Ja etteruttavalt võib öelda, et ega see ravimine mitte kuidagi ei aidanud ka.
Muide, magama jäämisega oli ka Delhis raskusi. Iga päev, kui kell sai juba 10, läks selline mürgel lahti. Kõik rääkisin kõvasti, paugutasid uksi ja vahepeal mängisid isegi kitarri. Mingi öörahu oleks võinud ikka olla!
Laupäev, 22. jaanuar
Meie Taj Mahali ekskursioon pidi algama kell 6, aga meie autojuhti ei tulnud ega tulnud. Seevastu ootas üks teine autojuht mingit Steve´i, kes pidi ka minema Taj Mahai ekskursioonile. Lõpuks tuli välja, et too autojuht oli saanud valesti aru ja sõit pidi neil hakkama kell 7. Meie olime ka veel seal, kui Steve veidi enne kella 7 oma naisega alla kobis. Ta oli maru sõbralik, kõne järgi võiks öelda, et inglane. Kuuldes, et meie transport pole siiamaani tulnud, küsis ta oma juhilt, kas me neljakesi ei või minna. Ei võinud. Aga armas, et ta sellepärast ikkagi muretses.
Nüüd, siis meie autost. Ma arvasin juba, et olime tünga saanud. Hosteli administraator helistas meie kviitungi peal olevale numbrile ja siis ütles, et auto tuleb varsti. Tegelikult tuli auto tund aega pärast kokkulepitud aega. Me ei tea, kas see oli autojuhi või turismibüroo pang. Igatahes autojuht ei vabandanud ega midagi.. tegelikult ta ei osanudki vist eriti palju inglise keelt. Parem ongi, ei viitsinudki järjekordse taksojuhiga pikalt lobiseda.
Taj Mahal asub sellises linnas nagu Agra, mis on Delhist natuke allpool. Sõit sinna kestis üle nelja tunni. Ja meil oli Jannega mõlemal üsna külm hommikul sinna sõites, kui tuul sisse vuhises. Juhil oli aken peaaegu täiesti lahti keritud.
Kui olime Agrasse jõudnud, hüppas meie autosse giid. See oli üllatus, sest eile öeldi meile, et hind ei sisalda giidi. Äkki andsid nad meile giidi lisaks, sest olid pannud pange hommikuse järeletulemise ajaga? Giid oli tore.. ja täielik suslik. Ükskõik, kus oli järjekord, sebis tema ennast ette. Ja tal oli veel selline kiiks, et ta tahtis meist Jannega igas nurgas pilti teha. Okei, see võis olla vaatamisväärsus, aga no milleks on vajalik pilt „mina Taj Mahali nurgas“? Lõpuks on juba piltidelt näha meie kurnatust.. ilm oli ka nii palav ja meil olid veel India mõistes paksud riided seljas (hommikul oli ju külm)
Igavese armastuse sümbol Taj Mahal oli ilus, väärt vaatamist. Selle ehitus kestis 22 aastat ja selle laskis ehitada suurmogul Džahan oma surnud naise auks (naine suri neljateistkümnenda lapse sünnitamisel) Ehitusel osales umbes 20 000 inimest ja vähemalt nendega, kes tegid sisekaunistusi oli selline asi, et tehti omamoodi leping. Lepingus oli kirjas, et nad saavad palju raha ja hüvesid, kui teevad need erilised kaunistused ära.. kui asi tehtud on, lüüakse neil sõrmed maha. Et nad ei saaks mitte kunagi enam kuhugi selliseid kaunistusi teha.
Taj Mahal särab kuuvalguses ja seda saab vaadata ka taskulambiga. Giid pani taskulambi vastu seina ja pimedas olid näha erinevad lilled, mis igat värvi särasid. Imekaunis.
Pärast Taj Mahali viis giid meid kuhugi keraamika töökotta. Kõigepealt meile räägiti, kuidas asi toimib seal ja siis algas suuremat sorti pähemäärimine. Marmori ostmise kohta saadi lõpuks aru, et me ei ole huvitatud. Aga siis veeti meid üles, kus meile hakati toppima siidisalle ja muud siidi. No väga tore ja kena oli kõik. Ehtsad siidisallid polnud isegi kallid (umbes 100 eesti krooni), aga püüdsime neile selgeks teha, et me pole huvitatud. Meil on juba piisavalt salle, mis pole küll siidist.. aga olgem ausad, ega salle nähes ei oskaks ka keegi arvata, et need tõesti ongi ehtsast siidist ja Indiast pärit.
Agras nägime ka esimest avariid. Üks motikas oli autoga kokku pannud. Ja see auto oli kusjuures veel pulmaauto. Üsna halb enne ju, kui pulmapäeval pulmaautoga toimub õnnetus. Juhtusime nägema ka pulmadeks kaunistatud maja (giid osutas sellele), see oli hästi ilusasti lilledega kaetud.
Tagasisõit Agrast kestis vist kauem, kui sinna minek. Õhtune aeg ja rohkem ummikuid. Kui tundus, et olime juba Delhis, küsisin, kui kaua me veel hostelini sõidame. Juht ütles, et umbes pool tundi. Oli see pool tundi? EIII! Me sõitsime sinna tund ja viisteist minutit. Täielik tropp. Nüüd me siis teame, kui palju peame india poolele tunnile aega juurde lisama...
Põhjus, miks ma tahtsin kiiresti koju jõuda oli see, et mul oli halb olla. Olin üsna kindel, et mul on palavik.. ja õigus mul oli. Kraadides oli 37.6- esimene kord, kui mul reisil olles palavik oli. Pluss tüüpilised india probleemid. Armas. Nii et Taj Mahali päev oli see päev, kui ma haigeks jäin.
Nüüd, siis meie autost. Ma arvasin juba, et olime tünga saanud. Hosteli administraator helistas meie kviitungi peal olevale numbrile ja siis ütles, et auto tuleb varsti. Tegelikult tuli auto tund aega pärast kokkulepitud aega. Me ei tea, kas see oli autojuhi või turismibüroo pang. Igatahes autojuht ei vabandanud ega midagi.. tegelikult ta ei osanudki vist eriti palju inglise keelt. Parem ongi, ei viitsinudki järjekordse taksojuhiga pikalt lobiseda.
Taj Mahal asub sellises linnas nagu Agra, mis on Delhist natuke allpool. Sõit sinna kestis üle nelja tunni. Ja meil oli Jannega mõlemal üsna külm hommikul sinna sõites, kui tuul sisse vuhises. Juhil oli aken peaaegu täiesti lahti keritud.
Kui olime Agrasse jõudnud, hüppas meie autosse giid. See oli üllatus, sest eile öeldi meile, et hind ei sisalda giidi. Äkki andsid nad meile giidi lisaks, sest olid pannud pange hommikuse järeletulemise ajaga? Giid oli tore.. ja täielik suslik. Ükskõik, kus oli järjekord, sebis tema ennast ette. Ja tal oli veel selline kiiks, et ta tahtis meist Jannega igas nurgas pilti teha. Okei, see võis olla vaatamisväärsus, aga no milleks on vajalik pilt „mina Taj Mahali nurgas“? Lõpuks on juba piltidelt näha meie kurnatust.. ilm oli ka nii palav ja meil olid veel India mõistes paksud riided seljas (hommikul oli ju külm)
Igavese armastuse sümbol Taj Mahal oli ilus, väärt vaatamist. Selle ehitus kestis 22 aastat ja selle laskis ehitada suurmogul Džahan oma surnud naise auks (naine suri neljateistkümnenda lapse sünnitamisel) Ehitusel osales umbes 20 000 inimest ja vähemalt nendega, kes tegid sisekaunistusi oli selline asi, et tehti omamoodi leping. Lepingus oli kirjas, et nad saavad palju raha ja hüvesid, kui teevad need erilised kaunistused ära.. kui asi tehtud on, lüüakse neil sõrmed maha. Et nad ei saaks mitte kunagi enam kuhugi selliseid kaunistusi teha.
Taj Mahal särab kuuvalguses ja seda saab vaadata ka taskulambiga. Giid pani taskulambi vastu seina ja pimedas olid näha erinevad lilled, mis igat värvi särasid. Imekaunis.
Pärast Taj Mahali viis giid meid kuhugi keraamika töökotta. Kõigepealt meile räägiti, kuidas asi toimib seal ja siis algas suuremat sorti pähemäärimine. Marmori ostmise kohta saadi lõpuks aru, et me ei ole huvitatud. Aga siis veeti meid üles, kus meile hakati toppima siidisalle ja muud siidi. No väga tore ja kena oli kõik. Ehtsad siidisallid polnud isegi kallid (umbes 100 eesti krooni), aga püüdsime neile selgeks teha, et me pole huvitatud. Meil on juba piisavalt salle, mis pole küll siidist.. aga olgem ausad, ega salle nähes ei oskaks ka keegi arvata, et need tõesti ongi ehtsast siidist ja Indiast pärit.
Agras nägime ka esimest avariid. Üks motikas oli autoga kokku pannud. Ja see auto oli kusjuures veel pulmaauto. Üsna halb enne ju, kui pulmapäeval pulmaautoga toimub õnnetus. Juhtusime nägema ka pulmadeks kaunistatud maja (giid osutas sellele), see oli hästi ilusasti lilledega kaetud.
Tagasisõit Agrast kestis vist kauem, kui sinna minek. Õhtune aeg ja rohkem ummikuid. Kui tundus, et olime juba Delhis, küsisin, kui kaua me veel hostelini sõidame. Juht ütles, et umbes pool tundi. Oli see pool tundi? EIII! Me sõitsime sinna tund ja viisteist minutit. Täielik tropp. Nüüd me siis teame, kui palju peame india poolele tunnile aega juurde lisama...
Põhjus, miks ma tahtsin kiiresti koju jõuda oli see, et mul oli halb olla. Olin üsna kindel, et mul on palavik.. ja õigus mul oli. Kraadides oli 37.6- esimene kord, kui mul reisil olles palavik oli. Pluss tüüpilised india probleemid. Armas. Nii et Taj Mahali päev oli see päev, kui ma haigeks jäin.
Pühapäev, 23. jaanuar
Olime hommikul tellinud transfeeri hostelist lennujaama ning jagasime tellitud autot mingi pilusilmaga. Sõit lennujaama pidi kestma umbes tund aega, aga pühapäevahommikuse hõreda liikluse pärast jõudsime kiiremini.
Lennujaamas elasime üle ehmatuse. Sel kellaajal, kui pidi minema meie lend Goasse, oli Mumbai ja ainus Goa lend, mis oli ekraanil, oli umbes tund aega hiljem ning tühistatud. Aga meie piletil oli ikkagi kirjas, et meil on sel samal päeval ja samal kellaajal Mumbai asemel lend Goasse. Lennunumber oli ka sama. Janne läks infost küsima, mis värk on. Algul öeldi talle, et ei-ei, see lend on ikka Mumbaisse. Kui Janne näitas lennu broneeringut, ei osatud infost enam midagi öelda. Siis läksin küsima ühest check-in lauast. Asi selgitati mulle üsna loogiliselt ära: nimelt maandub lennuk kõigepealt Mumbais, seal lähevad osad inimesed maha, mõned tulevad peale ja siis jätkub lend Goasse. Õnneks oli kõik korras.
Kui olime enda pagasi ära andnud, lugesime ja passisime niisama. Märkasin, et rahavahetuspunktis on päris soodne vahetada dollareid ruupiateks. Kursiks oli 48, enne olime vahetanud kursiga 44 Mumbai turismipunktis. Vahetasime mõlemad Jannega seal raha.. aga noh, seal oli teenustasu päris kopsakas.. mida kuskil kirjas polnud. Seega oli lõpuks kurss 42.
Delhi-Mumbai-Goa lennu üheks märksõnaks oli kindlasti suur kohtade vahetus. Mingi korraldaja-mutt hakkas lihtsalt inimesi muudesse kohtadesse suunama, et ta saaks mehega istuda oma kahe teismelise tütre lähedal. No tõesti, see oli imelik. Oleks need lapsed päris väikesed olnud, aga kas nad tõesti olid nii äpud, et ei saa mõned tunnid koha peal istuda, ilma et ema oleks neist kahe meetri kaugusel? Lõpuks tuli ikkagi kohad tagasi õigeks vahetada- siis, kui Mumbais tulid uued inimesed peale. Sekkus isegi stjuuardess, kes saatis kõik kenasti nendele kohtadele, mis oli märgitud piletil.
Kui olime Mumbaisse jõudnud ja osad reisijad olid maha läinud, kontrolliti, kas nendel, kes lennukisse jäid, on ikka pilet Goasse välja. Ja siis puhastati natuke tolmuimejaga ning õhutati. Ma polnud kunagi olnud ühelgi sellisel lennul, kus on seesugune vahemaandumine. Kui uued inimesed olid peal, anti meile teist korda süüa! Kuna see lend oli üsna lühike, siis sooja sööki polnud, oli võileib ja saiake.
Goa lennujaamas pagasit oodates pabistasime päris korralikult- et mis siis, kui meie pagas võeti Mumbais kogemata lennukist välja. Aga see jõudis ikka ilusti kohale. See-eest oli mu kohver lahti tehtud, asjad olid teistmoodi. Võetud polnud midagi, ilmselt piiri peal kontrolliti (hiljem ma küll märkasin, et teksaseelikut polnud, aga ema saatis kodust sõnumi, et see on ikka mul koju jäänud) Janne kohvrit oli ka vist püütud lahti teha, aga ei saadud- tal oli kood peal.
Goas oli ka meil auto vastu tellitud, sest meie hostel oli umbes 50 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Sõit sinna kestis üle tunni aja ja ootamine oli seda väärt.
Hostel nägi hästi armas välja ja sel oli mõnus atmosfäär. See meenutas mulle Mehhiko San Cristobali hosteli. Koerad tsillisid ringi, palju rohelust, kiiktool, võrkkiiged, raamatud.. me olime lõpuks jõudnud kohta, mis meile meeldis! Ainus asi, mis natuke paha oli, oli see, et kõikide külastajate peale (kellel oli tuba jagatud pesemisvõimalustega) oli ainult üks WC ja vannituba.. mis olid koos.
Hosteli perenaine oli Sebastiana, kes pani meid väljas olevale diivanile istuma ja serveeris tervitusjooki. Ja pärast seda hakkas mingite muude asjadega tegelema. See oli nõme. Me olime väsinud ja meil oli palav, tahtsime tuppa saada. Nii ma siis püüdsin ta ühe küsimusega kinni ja varsti saime tuppa. Just nimelt tuppa, mitte telki. Janne oli Delhis uurinud natuke meie Goa noortehosteli kohta.. ei tahtnud enam mõne ebameeldiva üllatuse osaliseks saada nagu Mumbais ja Delhis (Mumbais olime agulis ja Delhis oli nii külm toas, et magasime kahe teki ja väliriietega) Ja Janne avastas, et kõige tavalisem niinimetatud tuba on seal telk.. kuigi meie broneeringule ei olnud kuhugi kirjutatud, et meil on telk, mäletasin ma, et ma olin kõige tavalisema (basic) variandi võtnud. Lootsin väga, et meid kuhugi telk-tuppa ei paigutata, õnneks ei paigutatudki. Lõppude lõpuks saime üldse parema ja suurema toa kui tellinud olime. Kui ma õigest aru sain, siis olid meie toas kaks diarröa haiget, kelle broneering oli juba läbi, aga nad ei saanud eriti kuhugi liikuda.. või oli nii, et meie toas olid need, kes pidid diarröa haigete toas olema. Igatahes mingi värk oli. Meie tuba oli WC-st küll nüüd natuke kaugel, aga meile meeldis see koht!
Kui olime pannud endale suvisemad riided selga, läksime lähemasse randa. Lähim rand pidi olema umbes 5 minuti kaugusel (tegelikult oli see jalgsi kõndides peaaegu 15 minuti kaugusel).. ja see oli kivirand. Meie küll ei kavatsenud päevitada kuskil kivide peal (okei, Maltal oli ka sama, aga too oli igatahes normaalsem koht). Nii me seal siis Jannega istusime ja passisime niisama.. nautisime Goa õhku (mis ei haise) ja siis tulid mingid kaks tüüpi meiega juttu ajama. Üks nägi välja indialane ja teine oli mingi vanem mees, Lõuna-Aafrikast. Küsisid meilt igasuguseid asju ja olid hästi sõbralikud.. lõpuks küsisid, kas me oleme juba söönud. Me ütlesime, et jaa. Kas nad tahtsid meid endaga sööma kutsuda? Väga kahtlane.. kammoon, me ei lähe kuhugi välja sööma mingi indialase ja 60-aastase (olgugi et) valge mehega. Raudselt oleks kuhugi põõsaste vahele viinud.
Kõndisime hosteli poole tagasi ja siis oli mingi uus tüüp platsis. Kui me peatusime, et vaadata mõnes poes midagi, vaatas tema ka. Jopski. Ta pidas meid kusjuures venelasteks (tema polnud ainus Goa aja jooksul, meile öeldi pidevalt venekeelseid lauseid.. see on selle mõju, et Goas käib palju venelasi) Aga tüüp oli muidu hästi sõbralik, küsis meie nime ja puha. Ütles enda nime ka, aga seda ma ei jätnud muidugi meelde.. oleks ma ainult teadnud, et ta edaspidigi meie Goa päevades figureerib, siis ehk oleksin nime meelde jätnud. Muide, ta oli indialane, Mumbaist. Igatahes, ta juba pakkus välja selliseid asju, et äkki läheksime taimetoitlaste restorani sööma ja äkki kohtuksime veel õhtul siinsamas teeristis. Jah, kindlasti oleme sellest väga huvitatud. Ütlesime, et läheme täna vara magama.. mida me ka tõesti tegime.
Lennujaamas elasime üle ehmatuse. Sel kellaajal, kui pidi minema meie lend Goasse, oli Mumbai ja ainus Goa lend, mis oli ekraanil, oli umbes tund aega hiljem ning tühistatud. Aga meie piletil oli ikkagi kirjas, et meil on sel samal päeval ja samal kellaajal Mumbai asemel lend Goasse. Lennunumber oli ka sama. Janne läks infost küsima, mis värk on. Algul öeldi talle, et ei-ei, see lend on ikka Mumbaisse. Kui Janne näitas lennu broneeringut, ei osatud infost enam midagi öelda. Siis läksin küsima ühest check-in lauast. Asi selgitati mulle üsna loogiliselt ära: nimelt maandub lennuk kõigepealt Mumbais, seal lähevad osad inimesed maha, mõned tulevad peale ja siis jätkub lend Goasse. Õnneks oli kõik korras.
Kui olime enda pagasi ära andnud, lugesime ja passisime niisama. Märkasin, et rahavahetuspunktis on päris soodne vahetada dollareid ruupiateks. Kursiks oli 48, enne olime vahetanud kursiga 44 Mumbai turismipunktis. Vahetasime mõlemad Jannega seal raha.. aga noh, seal oli teenustasu päris kopsakas.. mida kuskil kirjas polnud. Seega oli lõpuks kurss 42.
Delhi-Mumbai-Goa lennu üheks märksõnaks oli kindlasti suur kohtade vahetus. Mingi korraldaja-mutt hakkas lihtsalt inimesi muudesse kohtadesse suunama, et ta saaks mehega istuda oma kahe teismelise tütre lähedal. No tõesti, see oli imelik. Oleks need lapsed päris väikesed olnud, aga kas nad tõesti olid nii äpud, et ei saa mõned tunnid koha peal istuda, ilma et ema oleks neist kahe meetri kaugusel? Lõpuks tuli ikkagi kohad tagasi õigeks vahetada- siis, kui Mumbais tulid uued inimesed peale. Sekkus isegi stjuuardess, kes saatis kõik kenasti nendele kohtadele, mis oli märgitud piletil.
Kui olime Mumbaisse jõudnud ja osad reisijad olid maha läinud, kontrolliti, kas nendel, kes lennukisse jäid, on ikka pilet Goasse välja. Ja siis puhastati natuke tolmuimejaga ning õhutati. Ma polnud kunagi olnud ühelgi sellisel lennul, kus on seesugune vahemaandumine. Kui uued inimesed olid peal, anti meile teist korda süüa! Kuna see lend oli üsna lühike, siis sooja sööki polnud, oli võileib ja saiake.
Goa lennujaamas pagasit oodates pabistasime päris korralikult- et mis siis, kui meie pagas võeti Mumbais kogemata lennukist välja. Aga see jõudis ikka ilusti kohale. See-eest oli mu kohver lahti tehtud, asjad olid teistmoodi. Võetud polnud midagi, ilmselt piiri peal kontrolliti (hiljem ma küll märkasin, et teksaseelikut polnud, aga ema saatis kodust sõnumi, et see on ikka mul koju jäänud) Janne kohvrit oli ka vist püütud lahti teha, aga ei saadud- tal oli kood peal.
Goas oli ka meil auto vastu tellitud, sest meie hostel oli umbes 50 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Sõit sinna kestis üle tunni aja ja ootamine oli seda väärt.
Hostel nägi hästi armas välja ja sel oli mõnus atmosfäär. See meenutas mulle Mehhiko San Cristobali hosteli. Koerad tsillisid ringi, palju rohelust, kiiktool, võrkkiiged, raamatud.. me olime lõpuks jõudnud kohta, mis meile meeldis! Ainus asi, mis natuke paha oli, oli see, et kõikide külastajate peale (kellel oli tuba jagatud pesemisvõimalustega) oli ainult üks WC ja vannituba.. mis olid koos.
Hosteli perenaine oli Sebastiana, kes pani meid väljas olevale diivanile istuma ja serveeris tervitusjooki. Ja pärast seda hakkas mingite muude asjadega tegelema. See oli nõme. Me olime väsinud ja meil oli palav, tahtsime tuppa saada. Nii ma siis püüdsin ta ühe küsimusega kinni ja varsti saime tuppa. Just nimelt tuppa, mitte telki. Janne oli Delhis uurinud natuke meie Goa noortehosteli kohta.. ei tahtnud enam mõne ebameeldiva üllatuse osaliseks saada nagu Mumbais ja Delhis (Mumbais olime agulis ja Delhis oli nii külm toas, et magasime kahe teki ja väliriietega) Ja Janne avastas, et kõige tavalisem niinimetatud tuba on seal telk.. kuigi meie broneeringule ei olnud kuhugi kirjutatud, et meil on telk, mäletasin ma, et ma olin kõige tavalisema (basic) variandi võtnud. Lootsin väga, et meid kuhugi telk-tuppa ei paigutata, õnneks ei paigutatudki. Lõppude lõpuks saime üldse parema ja suurema toa kui tellinud olime. Kui ma õigest aru sain, siis olid meie toas kaks diarröa haiget, kelle broneering oli juba läbi, aga nad ei saanud eriti kuhugi liikuda.. või oli nii, et meie toas olid need, kes pidid diarröa haigete toas olema. Igatahes mingi värk oli. Meie tuba oli WC-st küll nüüd natuke kaugel, aga meile meeldis see koht!
Kui olime pannud endale suvisemad riided selga, läksime lähemasse randa. Lähim rand pidi olema umbes 5 minuti kaugusel (tegelikult oli see jalgsi kõndides peaaegu 15 minuti kaugusel).. ja see oli kivirand. Meie küll ei kavatsenud päevitada kuskil kivide peal (okei, Maltal oli ka sama, aga too oli igatahes normaalsem koht). Nii me seal siis Jannega istusime ja passisime niisama.. nautisime Goa õhku (mis ei haise) ja siis tulid mingid kaks tüüpi meiega juttu ajama. Üks nägi välja indialane ja teine oli mingi vanem mees, Lõuna-Aafrikast. Küsisid meilt igasuguseid asju ja olid hästi sõbralikud.. lõpuks küsisid, kas me oleme juba söönud. Me ütlesime, et jaa. Kas nad tahtsid meid endaga sööma kutsuda? Väga kahtlane.. kammoon, me ei lähe kuhugi välja sööma mingi indialase ja 60-aastase (olgugi et) valge mehega. Raudselt oleks kuhugi põõsaste vahele viinud.
Kõndisime hosteli poole tagasi ja siis oli mingi uus tüüp platsis. Kui me peatusime, et vaadata mõnes poes midagi, vaatas tema ka. Jopski. Ta pidas meid kusjuures venelasteks (tema polnud ainus Goa aja jooksul, meile öeldi pidevalt venekeelseid lauseid.. see on selle mõju, et Goas käib palju venelasi) Aga tüüp oli muidu hästi sõbralik, küsis meie nime ja puha. Ütles enda nime ka, aga seda ma ei jätnud muidugi meelde.. oleks ma ainult teadnud, et ta edaspidigi meie Goa päevades figureerib, siis ehk oleksin nime meelde jätnud. Muide, ta oli indialane, Mumbaist. Igatahes, ta juba pakkus välja selliseid asju, et äkki läheksime taimetoitlaste restorani sööma ja äkki kohtuksime veel õhtul siinsamas teeristis. Jah, kindlasti oleme sellest väga huvitatud. Ütlesime, et läheme täna vara magama.. mida me ka tõesti tegime.
Esmaspäev, 24. jaanuar
Me saime üle pika aja magada! Nii mõnus. Ärgates hakkasime sättima randa.. kus juures naersime Jannega, et äkki näeme seda sama India tüüpi, kes meiega sõpsi pani. Ja me sõnusime ära, sest kui olime umbes kaks tundi rannas olnud, lendas tüüp peale ja ütles inglise keeles „Tere Liina!“ Appikene, kuidas see võimalik on.. Tüüp ütles juba, et vaatab ka siiasamma mingi päikesevõtutooli, aga kuna ma ei olnud kuigi jutukas temaga, siis läks ta ikkagi ära. Jumal tänatud.
Muide, päikesetoolid kohvikute ees olid iseenesest tasuta, aga pooleldi kohustuseks oli midagi kohvikust tellida. Joogid olid seal väga odavad, seega tellisime mõlemad jäätisekokteili. Korrutasime igaks juhuks, et nad mingil juhul vett ega jääd sisse ei paneks.. muidu on jama lugu. Nad ei pannudki vett ega jääd sisse, aga ega see kokteil suurem asi nagunii polnud.. liiga intensiivne maitse.
Pärast rannas veedetud 4 tundi, suundusime tagasi hosteli poole. Teel vaatasime putkadesse, kus müüdi riideid. Oi, kui pealetükkivad need müüjad on. Jah, asi, mida ta pakkus oli küll kena, aga tahtsime mujalt ka vaadata pakkumisi. Tema muudkui ajas ja ajas peale, lõpuks ostsimegi ära. Muide, hinna saime 750-lt ruupialt 300-le. Müüjanna uuris meilt, kui vanad me oleme. Kuuldes, et 20, ütles ta, et tema mees on 21 ja osutas nurgas magavale mehele (nojah, asi on siis nii, et rase naine on keset päeva üleval tööl ja mees magab nurgas..) Tema ise on aga 18 ja seitsmendat kuud rase. Meil oli siis suu lahti ja okei…
Kuna meil oli vaja saada apteeki, et osta teatavaid rohtusid, soovitas hosteli perenaine meil minna lähedalasuvasse suuremasse kohta Chaporasse. Võimalik oli minna tuk-tuki või bussiga. Otsustasime minna tuk-tukiga. Sõidu hinnaks oli 90 ruupiat, mis oli ikka päris kallis arvestades seda, et Chapora apteek oli üsna lähedal isegi nii lähedal, et me tulime jalgsi tagasi.
Chaporast leidsime kõige suurema poe, mida Indias näinud olime. See oli isegi umbes poole väiksem Annelinna Maximast, aga oi kui rõõmsad me olime. Siiamaani olime Indias ju näinud ainult putkasid. Toidupoes rõõmsalt šopates, ütles järsku üks mees meile „tere“. Mõtlesin algul, et olin valesti kuulnud ja küsisin inglise keeles üle, mida ta mulle ütles. Ja siis ta ikkagi kordas eesti keeles „tere“. Temast sai esimene eestlane, kellega me kohtusime oma reisil. Ajasime natuke juttu poes ja siis ta läks ära. Kusjuures me ei saanud isegi tema nime teada.. aga seda rääkis ta igatahes, et on juba mitmendat aastat Goas. Ta tuleb siia igal aastal mitmeks kuuks pidu panema (kusjuures, tegu oli mehega, kes oli üle 30), viimased aastad on ta käinud oma sõpradega, kuid sel aastal oli ta üksi.
Samal päeval leidsime isegi ühe veel suurema supermarketi ja sel õhtul kohtusime veel ühe eestlasega! Kui jõudsime eelmisel päeval Evershine´i hosteli, siis omanik ütles, et tal oli siin just üks eestlane olnud, aga ta läks eelmisel päeval ära. Ma ei teagi, kui tõsiselt me üldse seda võtsime, et seal eestlane oli.. Aga igatahes, pärast Chaporast tulekut läks Janne pessu ning mina istusin voodil ja vaatasin digikast tehtud pilte. Siis piilus toa uksest sisse üks kutt, kes rääkis minuga eesti keeles! See oli Annes ja kus juures ta oli sama vana ja õppis ka Tartus. Ajasime temaga juttu, kuni tuli Janne, kes ütles inglise keeles, et oo, meil on mõned külalised. Hea, et ta mingit x-kommentaari maha ei pannud, arvates, et Annes ei saa eesti keelest aru. See oleks Jannele väga tüüpiline olnud. Muide, Annes oli juba umbes 30 päeva reisinud ja enamuse (kuigi mitte kogu aja) sellest Goas olnud. Algul ööbis ta Evershine´i noortehostelis, kus meiegi, aga siis kolis ta ühte rannahosteli. Põhjus, miks ta täna üldse Evershine´i tuli, oli see, et uurida sellelt diarröa haigelt poisilt, kas ta tuleb siis temaga rannahosteli elama nagu plaanitud või mitte. Nad olid planeerinud võtta ühe toa kahe peale või midagi sellist. Seda ma ei teagi, kas kutt siis tuli temaga kaasa.
Samal päeval juba enne oli üks hosteli külastaja Jason küsinud mult, kas me tahame tema ja paari teise tüübiga õhtul rannabaari minna. Olin juba esimesel päeval Jasoniga tuttavaks saanud, ta tutvustas end mulle ja Jannele. Jason oli kanadalane, kes töötas Dubais ja ta tuli Indiasse ainult Goasse puhkusele. Nii et olime nõus. Läksime siis kahe austraallase Amose ja Ashleyga (muideks, nime järgi võiks arvata, et ta oli tüdruk, aga ei. Ta ise ütles, et see võib olla nii mehe kui naise nimi), ühe ameeriklasega, kes oli pärit Indiast (tal oli nii keeruline ja imelik nimi, et see ei jäänud meelde) ja Jasoniga. Tsillisime mõne tunni rannabaaris ja siis me mõtlesime Jannega, et tahaks koju minna. Aga me ei julgenud üksi. Mööda randa oleks veel olnud okei minna, sest inimesi oli palju, aga ranna ja suurema tee vahel oli üks väiksem tee, mis oli täiesti pime ja umbes 5-10 minutit pikk. Nii me siis ütlesime tüüpidele, et võiks hakata minema. Nad olidki nõus- nelja mehega on ikka turvalisem minna kui kahekesi. Seda enam, et baarileti ees hakkasid mingid mehed meiega rääkima, tahtsid pilti teha ja siis meid koju saata. Kindlasti laseme mingitel suvalistel tüüpidel end koju saata.
Muide, päikesetoolid kohvikute ees olid iseenesest tasuta, aga pooleldi kohustuseks oli midagi kohvikust tellida. Joogid olid seal väga odavad, seega tellisime mõlemad jäätisekokteili. Korrutasime igaks juhuks, et nad mingil juhul vett ega jääd sisse ei paneks.. muidu on jama lugu. Nad ei pannudki vett ega jääd sisse, aga ega see kokteil suurem asi nagunii polnud.. liiga intensiivne maitse.
Pärast rannas veedetud 4 tundi, suundusime tagasi hosteli poole. Teel vaatasime putkadesse, kus müüdi riideid. Oi, kui pealetükkivad need müüjad on. Jah, asi, mida ta pakkus oli küll kena, aga tahtsime mujalt ka vaadata pakkumisi. Tema muudkui ajas ja ajas peale, lõpuks ostsimegi ära. Muide, hinna saime 750-lt ruupialt 300-le. Müüjanna uuris meilt, kui vanad me oleme. Kuuldes, et 20, ütles ta, et tema mees on 21 ja osutas nurgas magavale mehele (nojah, asi on siis nii, et rase naine on keset päeva üleval tööl ja mees magab nurgas..) Tema ise on aga 18 ja seitsmendat kuud rase. Meil oli siis suu lahti ja okei…
Kuna meil oli vaja saada apteeki, et osta teatavaid rohtusid, soovitas hosteli perenaine meil minna lähedalasuvasse suuremasse kohta Chaporasse. Võimalik oli minna tuk-tuki või bussiga. Otsustasime minna tuk-tukiga. Sõidu hinnaks oli 90 ruupiat, mis oli ikka päris kallis arvestades seda, et Chapora apteek oli üsna lähedal isegi nii lähedal, et me tulime jalgsi tagasi.
Chaporast leidsime kõige suurema poe, mida Indias näinud olime. See oli isegi umbes poole väiksem Annelinna Maximast, aga oi kui rõõmsad me olime. Siiamaani olime Indias ju näinud ainult putkasid. Toidupoes rõõmsalt šopates, ütles järsku üks mees meile „tere“. Mõtlesin algul, et olin valesti kuulnud ja küsisin inglise keeles üle, mida ta mulle ütles. Ja siis ta ikkagi kordas eesti keeles „tere“. Temast sai esimene eestlane, kellega me kohtusime oma reisil. Ajasime natuke juttu poes ja siis ta läks ära. Kusjuures me ei saanud isegi tema nime teada.. aga seda rääkis ta igatahes, et on juba mitmendat aastat Goas. Ta tuleb siia igal aastal mitmeks kuuks pidu panema (kusjuures, tegu oli mehega, kes oli üle 30), viimased aastad on ta käinud oma sõpradega, kuid sel aastal oli ta üksi.
Samal päeval leidsime isegi ühe veel suurema supermarketi ja sel õhtul kohtusime veel ühe eestlasega! Kui jõudsime eelmisel päeval Evershine´i hosteli, siis omanik ütles, et tal oli siin just üks eestlane olnud, aga ta läks eelmisel päeval ära. Ma ei teagi, kui tõsiselt me üldse seda võtsime, et seal eestlane oli.. Aga igatahes, pärast Chaporast tulekut läks Janne pessu ning mina istusin voodil ja vaatasin digikast tehtud pilte. Siis piilus toa uksest sisse üks kutt, kes rääkis minuga eesti keeles! See oli Annes ja kus juures ta oli sama vana ja õppis ka Tartus. Ajasime temaga juttu, kuni tuli Janne, kes ütles inglise keeles, et oo, meil on mõned külalised. Hea, et ta mingit x-kommentaari maha ei pannud, arvates, et Annes ei saa eesti keelest aru. See oleks Jannele väga tüüpiline olnud. Muide, Annes oli juba umbes 30 päeva reisinud ja enamuse (kuigi mitte kogu aja) sellest Goas olnud. Algul ööbis ta Evershine´i noortehostelis, kus meiegi, aga siis kolis ta ühte rannahosteli. Põhjus, miks ta täna üldse Evershine´i tuli, oli see, et uurida sellelt diarröa haigelt poisilt, kas ta tuleb siis temaga rannahosteli elama nagu plaanitud või mitte. Nad olid planeerinud võtta ühe toa kahe peale või midagi sellist. Seda ma ei teagi, kas kutt siis tuli temaga kaasa.
Samal päeval juba enne oli üks hosteli külastaja Jason küsinud mult, kas me tahame tema ja paari teise tüübiga õhtul rannabaari minna. Olin juba esimesel päeval Jasoniga tuttavaks saanud, ta tutvustas end mulle ja Jannele. Jason oli kanadalane, kes töötas Dubais ja ta tuli Indiasse ainult Goasse puhkusele. Nii et olime nõus. Läksime siis kahe austraallase Amose ja Ashleyga (muideks, nime järgi võiks arvata, et ta oli tüdruk, aga ei. Ta ise ütles, et see võib olla nii mehe kui naise nimi), ühe ameeriklasega, kes oli pärit Indiast (tal oli nii keeruline ja imelik nimi, et see ei jäänud meelde) ja Jasoniga. Tsillisime mõne tunni rannabaaris ja siis me mõtlesime Jannega, et tahaks koju minna. Aga me ei julgenud üksi. Mööda randa oleks veel olnud okei minna, sest inimesi oli palju, aga ranna ja suurema tee vahel oli üks väiksem tee, mis oli täiesti pime ja umbes 5-10 minutit pikk. Nii me siis ütlesime tüüpidele, et võiks hakata minema. Nad olidki nõus- nelja mehega on ikka turvalisem minna kui kahekesi. Seda enam, et baarileti ees hakkasid mingid mehed meiega rääkima, tahtsid pilti teha ja siis meid koju saata. Kindlasti laseme mingitel suvalistel tüüpidel end koju saata.
Teisipäev, 25. jaanuar
Täna ärkasin ma James Blunti laulu „1973“ peale. Kuskil kõrvalmajas (või ma ei teagi, kus täpselt) pandi hommikul umbes 9 ajal muusika nii kõvaks, et me Jannega lihtsalt ärkasime üles. Sebastiana tuli kusjuures veel hommikul meie juurde ja küsis, kas see muusika oli meid üles ajanud. Selles mõttes oli see armas, et ta muretses sellepärast.. eelnevates hostelites polnud töötajatel sooja ega külma, kas külalised saavad magada või mitte.
Ranna poole jalutades hüppas seesama tüütu indialane kuskilt nurga tagant välja. Ja me ei saanudki temast enam rannas lahti, ta sättis enda päevitustooli meie kõrvale. Oleks ta viisakusest vähemalt küsinud või midagi.. aga ei. Ja kui meie Jannega oma toole päikese suunas liigutasime, liikus tema kaasa, kuigi tal oli päikesevari kohal ja teda ei mõjutanud päikese suund. Selle mehe hüüdnimeks sai Mütsike. Seda põhjusel, et kui ta läks ujuma tõmbas ta endale kummimütsi pähe!!! Ise teatas ta selle peale, et ookeani sool teeb juustele halba ja parem on neid kaitsta. Ja see polnud tema enesehooldamise osas veel kõik. Kui ta oli päevituskreemi ära määrinud, jalutas ta enne vette minekut tükk aega mööda randa. Pärast uurisime, et kus ta nii kaua oli ja siis ta vastas, et päevituskreem peab imbuma kehasse vähemalt pool tundi enne vette minekut. Halleluuja. Mingi india mees räägib mulle, kuidas nahka hooldada. Ja see polnud veel kõik. Ta muretses, kas ma ikka huultele päikese eest kaitsvat kreemi panen. Tema ise küll pani.
Vahepeal käis Mütsike ka teisi naisi rebimas (meie õnneks) Üks naine, kellega ta rääkis, lasi igatahes kiiresti jalga, aga mingi teine lasi tal pooleldi oma ujumismadratsil olla. Joppas tüübil. Meie ei tahtnud küll sulistada vees, kui Mütsike seal oli. Igaks juhuks.
Kuna Mütsike elas Mumbais, siis ta praktiliselt pakkus meile, et kui me Mumbaisse tuleme, siis võime temaga kokku saada või tema juurde tulla. Aga me saime õnneks öelda, et me olime juba ühe päeva Mumbais ära, kui Indiasse tulime. Selle jätsime targu mainimata, et peame ühe päeva veel seal veetma. Pärast, kui Jannega rääkisime, tuli välja, et Janne oli täiega mõelnud, et mina ei ütleks Mütsikesele, et me tagasi Mumbaisse läheme ja mina palusin mõttes, et Janne seda ei ütleks.
Kui kell oli umbes 3 saanud ja Mütsike oli parajasti endale kohvikust mingi söögi tellinud, teatasime meie Jannega, et me nüüd hakkame ära minema. See oli suurepärane ajastus, sest Mütsike ei saanud meile kuidagi järgi tulla, kuna söök oli tellitud. Olime juba ära kõndinud umbes viis minutit, kui mul tuli meelde, et ma jätsin ju plätud sinna! No egas midagi, tagasi tuli minna. Mütsike vist juba arvas, et me tulime tema juurde tagasi, sest ta naeratas nii laialt. Aga looda sa.
Õhtul tulime uuesti randa tagasi. Mõtlesime ujuma minna, aga ausalt öeldes tundus üsna jahe, seega jalutasime lihtsalt mööda randa. Täna läksime varem magama, sest eilse väljas käimise pärast saime vähem magada. Olin juba tunnikese maganud, kui ärkasin mingi valju rääkimise ja naermise peale. Kannatasin seda mõnikümmend minutit, aga siis mõtlesin, et lähen ja ütlen neile viisakalt, et nad räägiksid vaiksemalt. Aga ma ei pidanudki lõpuks midagi ütlema, sest kui ma piilusin kardina vahelt välja, nägid nad ise mind ja kommenteerisid omavahel, et ei teadnudki, et me siin oleme. Ja nii nad ilusti ise ka magama läksid.
Ranna poole jalutades hüppas seesama tüütu indialane kuskilt nurga tagant välja. Ja me ei saanudki temast enam rannas lahti, ta sättis enda päevitustooli meie kõrvale. Oleks ta viisakusest vähemalt küsinud või midagi.. aga ei. Ja kui meie Jannega oma toole päikese suunas liigutasime, liikus tema kaasa, kuigi tal oli päikesevari kohal ja teda ei mõjutanud päikese suund. Selle mehe hüüdnimeks sai Mütsike. Seda põhjusel, et kui ta läks ujuma tõmbas ta endale kummimütsi pähe!!! Ise teatas ta selle peale, et ookeani sool teeb juustele halba ja parem on neid kaitsta. Ja see polnud tema enesehooldamise osas veel kõik. Kui ta oli päevituskreemi ära määrinud, jalutas ta enne vette minekut tükk aega mööda randa. Pärast uurisime, et kus ta nii kaua oli ja siis ta vastas, et päevituskreem peab imbuma kehasse vähemalt pool tundi enne vette minekut. Halleluuja. Mingi india mees räägib mulle, kuidas nahka hooldada. Ja see polnud veel kõik. Ta muretses, kas ma ikka huultele päikese eest kaitsvat kreemi panen. Tema ise küll pani.
Vahepeal käis Mütsike ka teisi naisi rebimas (meie õnneks) Üks naine, kellega ta rääkis, lasi igatahes kiiresti jalga, aga mingi teine lasi tal pooleldi oma ujumismadratsil olla. Joppas tüübil. Meie ei tahtnud küll sulistada vees, kui Mütsike seal oli. Igaks juhuks.
Kuna Mütsike elas Mumbais, siis ta praktiliselt pakkus meile, et kui me Mumbaisse tuleme, siis võime temaga kokku saada või tema juurde tulla. Aga me saime õnneks öelda, et me olime juba ühe päeva Mumbais ära, kui Indiasse tulime. Selle jätsime targu mainimata, et peame ühe päeva veel seal veetma. Pärast, kui Jannega rääkisime, tuli välja, et Janne oli täiega mõelnud, et mina ei ütleks Mütsikesele, et me tagasi Mumbaisse läheme ja mina palusin mõttes, et Janne seda ei ütleks.
Kui kell oli umbes 3 saanud ja Mütsike oli parajasti endale kohvikust mingi söögi tellinud, teatasime meie Jannega, et me nüüd hakkame ära minema. See oli suurepärane ajastus, sest Mütsike ei saanud meile kuidagi järgi tulla, kuna söök oli tellitud. Olime juba ära kõndinud umbes viis minutit, kui mul tuli meelde, et ma jätsin ju plätud sinna! No egas midagi, tagasi tuli minna. Mütsike vist juba arvas, et me tulime tema juurde tagasi, sest ta naeratas nii laialt. Aga looda sa.
Õhtul tulime uuesti randa tagasi. Mõtlesime ujuma minna, aga ausalt öeldes tundus üsna jahe, seega jalutasime lihtsalt mööda randa. Täna läksime varem magama, sest eilse väljas käimise pärast saime vähem magada. Olin juba tunnikese maganud, kui ärkasin mingi valju rääkimise ja naermise peale. Kannatasin seda mõnikümmend minutit, aga siis mõtlesin, et lähen ja ütlen neile viisakalt, et nad räägiksid vaiksemalt. Aga ma ei pidanudki lõpuks midagi ütlema, sest kui ma piilusin kardina vahelt välja, nägid nad ise mind ja kommenteerisid omavahel, et ei teadnudki, et me siin oleme. Ja nii nad ilusti ise ka magama läksid.
Kolmapäev, 26. jaanuar
Kui kell oli vaevalt 9 saanud, pandi jälle kuskil lähedal muusika valjult käima. Seekord see meid Jannega üles ei ajanud, olime juba enne üles ärganud. Seega läksime varem randa ka ja õnneks ei lennanudki Mütsike meile kuskilt nurga tagant peale. Janne ütles selle peale väga tabavalt: „Mütsike varajast lindu ei püüa!“
Olime sealsamas Liliput Café juures, kus eelmisedki päevad, kui üks teenindaja tuli meie juurde (kui olime seal juba üle kahe tunni olnud) Ta ütles meile, et peame tellima midagi 500 ruupia eest, muidu on kahe päevitustooli hind kokku 400 ruupiat. Kuidas palun???? Täielik napakas. Isegi kui ma endale suure prae ja joogi tellin, ei tule mu arve nii suur. Ja kammoon, ma ei taha nagunii mingit suurt sööki süüa. See oli ilmselge, et ta valetas ja tahtis lihtsalt endale rohkem raha saada. Ma ütlesin talle, et ärgu ajagu jama, mitte üheski kohas ei küsita nii (ja ei küsitudki nendes kohtades, kus me olime olnud päevitustoolidel) ja me võime minna ükskõik, kuhu. Ta ütles selle peale, et võite minna, kui tahate. Jumal küll noh! Milline ebaviisakas teenindus! Ma oleksin tahtnud talle virutada. Korjasime oma asjad kokku ja ütlesin talle mööda minnes, et võiksin vabalt tellida asju, kui palju tahan, aga sellise teeninduse juures kulutan ma oma raha kuskil mujal. Tol hetkel olin ma isegi nii tige, et tahtsin minna mingi ülemuse juurde seal ja natuke õiendada..
Läksime siis ühe kohviku juurde, mis oli natuke edasi. Positiivne, et see oli lähemal turule, kuhu me plaanisimegi täna minna. Olime seal lamanud (ja võtnud 20 ruupia eest ühe Coca Cola- mitte 500 ruupia) umbes pool tundi, kui peale lendas MÜTSIKE! See ei ole võimalik noh. Janne seisis parajasti ja seega õnnistati teda kahe põsemusiga Mütsikese poolt. Mina vähemalt olin kõhuli parajasti ja minu juurde ta ei rebinud. Õnneks Mütsike ei jäänud meie juurde, ta oli teel kuhugi sööma. Ja tal vist polnud eriti aega päikest võtta ka, sest ta pidi täna Mumbaisse tagasi lendama. Jess!
Aga varsti ilmus välja uus tüüp. Janne oli temaga eile paar sõna vahetanud, too tundus normaalne tüüp. Ja oli ka. Tema nimi oli Toni ja ta oli Rootsist (hiljem sain teada ka, et pooleldi hispaanlane!) Muide, ta meenutab välimuselt natuke seda Elmayonesat.
Meie aga plaanisime minna just turule. Mõtlesime, et jätame siis enamiku asju randa Toni juurde (muidugi, väärtuslikud asjad ikka kaasa) ja läheme turule. Turul käidud, tulime tagasi. Ja siis Toniga rääkides tuligi välja, et ta on pooleldi hispaanlane! Ta hakkas minuga hispaania keeles rääkima ja siis natuke lobisesime (väga pikalt ei saanud, sest Janne ei saanud ju lõppude lõpuks eriti aru ja nii polnud viisakas rääkida) Toni kiitis mu hispaania keelt ülivõrdes, et ma rääkivat täiuslikult. Oi, kui meelitatud ma olin.
Siis teatas Toni, et tal on siin veel kolm hispaanlasest sõpra ja kas ma tahan nendega kohtuda. Ikka tahtsin. Need olid kolm vanemat meest: Mariano, Gustavo ja Pablo. Ka nemad olid vaimustuses sellest, et mingi eestlane räägib hispaania keelt. Mariano isegi andis mulle enda telefoninumbri juhuks kui ma Barcelonasse satun ja mingit abi on vaja.
Pärast seda läksime Toniga sööma ja siis koju. Näitasime Jannega oma „reisihümni“ Güntheri- „Sun tripi“ oma hosteli sõpsidele ka.. loodetavasti ei pidanud nad meid idikateks..
Aga õhtuks oli plaanis, et läheme Toniga välja. Pool 8 ootaski Toni meid värava taga. Ta oli tulnud oma rolleriga (Goas sõidavad paljud turistid rolleriga) ja jättis selle nüüd meie värava taha, mis tähendas, et ta kindlasti saadab meid pärast koju, et oma rollerit kätte saada. Läksime kõigepealt sinnasamma kohta, kus me olime täna päeval söönud. Sunset bar või midagi sellist. Istusime seal tunni või poolteist ja rääkisime maast ja ilmast, ta oli väga tore inimene. Ja siis läksime ühele rootslaste majapeole. Enamik rootslasi seal olid muidugi vanemad kui meie. Täna päeval oli Toni meile näidanud ühte oma tuttavat rannas, kes päevitas palja ülakehaga, meile aga ei jäänud täpselt nägu meelde. Ja siis me istusime peol juhuslikult ühe blondi tüdruku kõrval. Küsisin Jannelt, et kas see on seesama, kes rinnahoidjata päevitas. Janne: „Misasja ei ole see.. aga äkki.. ongi!!“ See oli tegelikult situatsioonikoomika, aga ma ei saanud seda siia kirja panemata jätta.
Peol oli ka üks prantslane, kes oskas hispaania keelt. Sobiv vestluspartner nii mulle kui Jannele. Kahjuks oli ta aga nii väsinud, et pooleldi magas. Aga vähemalt, kui me tulime, saime prantslaslikult mõlemale põsele musi.
Mõne tunni me passisime seal ja siis ütlesime Tonile, et tahaks ära minna. Ta saatis meid ilusti hostelini. Janne andis talle maitsta Mintyt ka, mille vanemad talle organismi puhastamiseks olid kaasa pannud. Sebastiana muide nägi ka teda, aga õnneks ta ei öelnud järgmisel päeval midagi selle kohta, et mingi patsiga tüüp käis hetke meie juures.
Olime sealsamas Liliput Café juures, kus eelmisedki päevad, kui üks teenindaja tuli meie juurde (kui olime seal juba üle kahe tunni olnud) Ta ütles meile, et peame tellima midagi 500 ruupia eest, muidu on kahe päevitustooli hind kokku 400 ruupiat. Kuidas palun???? Täielik napakas. Isegi kui ma endale suure prae ja joogi tellin, ei tule mu arve nii suur. Ja kammoon, ma ei taha nagunii mingit suurt sööki süüa. See oli ilmselge, et ta valetas ja tahtis lihtsalt endale rohkem raha saada. Ma ütlesin talle, et ärgu ajagu jama, mitte üheski kohas ei küsita nii (ja ei küsitudki nendes kohtades, kus me olime olnud päevitustoolidel) ja me võime minna ükskõik, kuhu. Ta ütles selle peale, et võite minna, kui tahate. Jumal küll noh! Milline ebaviisakas teenindus! Ma oleksin tahtnud talle virutada. Korjasime oma asjad kokku ja ütlesin talle mööda minnes, et võiksin vabalt tellida asju, kui palju tahan, aga sellise teeninduse juures kulutan ma oma raha kuskil mujal. Tol hetkel olin ma isegi nii tige, et tahtsin minna mingi ülemuse juurde seal ja natuke õiendada..
Läksime siis ühe kohviku juurde, mis oli natuke edasi. Positiivne, et see oli lähemal turule, kuhu me plaanisimegi täna minna. Olime seal lamanud (ja võtnud 20 ruupia eest ühe Coca Cola- mitte 500 ruupia) umbes pool tundi, kui peale lendas MÜTSIKE! See ei ole võimalik noh. Janne seisis parajasti ja seega õnnistati teda kahe põsemusiga Mütsikese poolt. Mina vähemalt olin kõhuli parajasti ja minu juurde ta ei rebinud. Õnneks Mütsike ei jäänud meie juurde, ta oli teel kuhugi sööma. Ja tal vist polnud eriti aega päikest võtta ka, sest ta pidi täna Mumbaisse tagasi lendama. Jess!Aga varsti ilmus välja uus tüüp. Janne oli temaga eile paar sõna vahetanud, too tundus normaalne tüüp. Ja oli ka. Tema nimi oli Toni ja ta oli Rootsist (hiljem sain teada ka, et pooleldi hispaanlane!) Muide, ta meenutab välimuselt natuke seda Elmayonesat.
Meie aga plaanisime minna just turule. Mõtlesime, et jätame siis enamiku asju randa Toni juurde (muidugi, väärtuslikud asjad ikka kaasa) ja läheme turule. Turul käidud, tulime tagasi. Ja siis Toniga rääkides tuligi välja, et ta on pooleldi hispaanlane! Ta hakkas minuga hispaania keeles rääkima ja siis natuke lobisesime (väga pikalt ei saanud, sest Janne ei saanud ju lõppude lõpuks eriti aru ja nii polnud viisakas rääkida) Toni kiitis mu hispaania keelt ülivõrdes, et ma rääkivat täiuslikult. Oi, kui meelitatud ma olin.
Siis teatas Toni, et tal on siin veel kolm hispaanlasest sõpra ja kas ma tahan nendega kohtuda. Ikka tahtsin. Need olid kolm vanemat meest: Mariano, Gustavo ja Pablo. Ka nemad olid vaimustuses sellest, et mingi eestlane räägib hispaania keelt. Mariano isegi andis mulle enda telefoninumbri juhuks kui ma Barcelonasse satun ja mingit abi on vaja.
Pärast seda läksime Toniga sööma ja siis koju. Näitasime Jannega oma „reisihümni“ Güntheri- „Sun tripi“ oma hosteli sõpsidele ka.. loodetavasti ei pidanud nad meid idikateks..
Aga õhtuks oli plaanis, et läheme Toniga välja. Pool 8 ootaski Toni meid värava taga. Ta oli tulnud oma rolleriga (Goas sõidavad paljud turistid rolleriga) ja jättis selle nüüd meie värava taha, mis tähendas, et ta kindlasti saadab meid pärast koju, et oma rollerit kätte saada. Läksime kõigepealt sinnasamma kohta, kus me olime täna päeval söönud. Sunset bar või midagi sellist. Istusime seal tunni või poolteist ja rääkisime maast ja ilmast, ta oli väga tore inimene. Ja siis läksime ühele rootslaste majapeole. Enamik rootslasi seal olid muidugi vanemad kui meie. Täna päeval oli Toni meile näidanud ühte oma tuttavat rannas, kes päevitas palja ülakehaga, meile aga ei jäänud täpselt nägu meelde. Ja siis me istusime peol juhuslikult ühe blondi tüdruku kõrval. Küsisin Jannelt, et kas see on seesama, kes rinnahoidjata päevitas. Janne: „Misasja ei ole see.. aga äkki.. ongi!!“ See oli tegelikult situatsioonikoomika, aga ma ei saanud seda siia kirja panemata jätta.
Peol oli ka üks prantslane, kes oskas hispaania keelt. Sobiv vestluspartner nii mulle kui Jannele. Kahjuks oli ta aga nii väsinud, et pooleldi magas. Aga vähemalt, kui me tulime, saime prantslaslikult mõlemale põsele musi.
Mõne tunni me passisime seal ja siis ütlesime Tonile, et tahaks ära minna. Ta saatis meid ilusti hostelini. Janne andis talle maitsta Mintyt ka, mille vanemad talle organismi puhastamiseks olid kaasa pannud. Sebastiana muide nägi ka teda, aga õnneks ta ei öelnud järgmisel päeval midagi selle kohta, et mingi patsiga tüüp käis hetke meie juures.
Neljapäev, 27. jaanuar
Ma poleks pidanud alkoholi ja antibiootikume ikka korraga võtma. Jah, ma tean, et sellisel juhul ei tohi alkoholi juua, kuid ma jõin ainult natuke Breezerit. Aga sellepärast olin ma öösel kokku umbes kaks tundi üleval.
Täna hommikul läks austraallane Ashley ära, ta suundus sellisesse linna nagu Chennai. Tema ei olnud tellinud endale transfeeri lennujaama nagu meie ja seega läks ta lennujaama kolme erineva bussiga. Seljakotiga niimoodi minna pole nii hull, aga selliste suurte kohvritega nagu meil, oleks see olnud paras õudus.
Muide, Ashley õppis mind päris hästi tundma minu roosalembuse osas. Näiteks, kui Jason ostis endale pisikese trummi, kommenteerisin ma, et mina küll endale sellist ei tahaks. Ash ütles selle peale, et ma ei taha ainult sellepärast, sest see ei ole roosa. Või siis ühe märkmiku suhtes, mille kohta ma ütlesin, et kannan seda kaasas.. ta küsis, kas ma kannan seda alati oma roosas kotis kaasas:D Põhimõtteliselt nokkis niimoodi armsalt minu kallal.
Mida huvitavat siis tänasest.. kui randa läksime, siis rootslaste pidu käis ikka veel, väljas söömas käies tellisin muu toidu kui eile ja see oli niii vürtsikas. Vähemalt minu jaoks. Ja ma isegi ütlesin kelnerile, et võimalikult vähe vürtsi.
Söögist rääkides veel seda, et kui tulime rannast tagasi, tulid mingid india lapsed rootslaste aiast välja. Nad olid käinud seal toitu küsimas. Eriti vastik oli meie arust see, et üks väike laps, kellel oli käes kaks pitsalõiku, jooksis ka meie juurde ja sirutas käe välja. See tähendab seda, et lapsed on juba väiksest peale välja treenitud, et käsi välja sirutada, kui mõnda turisti näevad.
Kui me ringi kõndisime, siis tuli meie juurde üks naine ja küsis, kas võib pilti teha. Ta tuli minu ja Jannega pildile.. ja pildile tulid veel ka tema mees ja lapsed. Nad tegid meiega perepilti! Hakkasime ära minema juba ja siis tahtis veel üks pere pilti teha. Meiega oldi küll ikka päris palju pilte tehtud, aga mitte veel terve perega.
Muide, selline asi ka, et Goa ranna lähedal pakutakse igasuguseid narkootikume; meile pakuti näiteks marihuaanat ja kanepit.
Täna õhtul jäin mina koju, aga Janne läks välja Toniga. Ilmselge oli see, et Toni oli rohkem huvitatud Jannest, vaeseke, kui ta teada sai, et Janne on hõivatud. Tagasi jõudis Janne natuke pärast 11.. ma hakkasin juba natuke muretsema, et pärast Toni tegi talle midagi, aga ei olnud midagi. Janne oli õhtuga väga rahul. Mina ise lugesin õhtul ja ajasin juttu selle india-ameeriklasega, kellega üks päev baaris ka käisime. Ta rääkis mulle, et talle oli jäänud mulje, et me Jannega väldime teda (või kõiki tüüpe, ma ei saanudki aru) Veensin ta ümber, et ei olnud nii. Hea, et ma sain selle asja ära klaarida, sest järgmisel varahommikul läks ta ära.
Täna hommikul läks austraallane Ashley ära, ta suundus sellisesse linna nagu Chennai. Tema ei olnud tellinud endale transfeeri lennujaama nagu meie ja seega läks ta lennujaama kolme erineva bussiga. Seljakotiga niimoodi minna pole nii hull, aga selliste suurte kohvritega nagu meil, oleks see olnud paras õudus.
Muide, Ashley õppis mind päris hästi tundma minu roosalembuse osas. Näiteks, kui Jason ostis endale pisikese trummi, kommenteerisin ma, et mina küll endale sellist ei tahaks. Ash ütles selle peale, et ma ei taha ainult sellepärast, sest see ei ole roosa. Või siis ühe märkmiku suhtes, mille kohta ma ütlesin, et kannan seda kaasas.. ta küsis, kas ma kannan seda alati oma roosas kotis kaasas:D Põhimõtteliselt nokkis niimoodi armsalt minu kallal.
Mida huvitavat siis tänasest.. kui randa läksime, siis rootslaste pidu käis ikka veel, väljas söömas käies tellisin muu toidu kui eile ja see oli niii vürtsikas. Vähemalt minu jaoks. Ja ma isegi ütlesin kelnerile, et võimalikult vähe vürtsi.
Söögist rääkides veel seda, et kui tulime rannast tagasi, tulid mingid india lapsed rootslaste aiast välja. Nad olid käinud seal toitu küsimas. Eriti vastik oli meie arust see, et üks väike laps, kellel oli käes kaks pitsalõiku, jooksis ka meie juurde ja sirutas käe välja. See tähendab seda, et lapsed on juba väiksest peale välja treenitud, et käsi välja sirutada, kui mõnda turisti näevad.
Kui me ringi kõndisime, siis tuli meie juurde üks naine ja küsis, kas võib pilti teha. Ta tuli minu ja Jannega pildile.. ja pildile tulid veel ka tema mees ja lapsed. Nad tegid meiega perepilti! Hakkasime ära minema juba ja siis tahtis veel üks pere pilti teha. Meiega oldi küll ikka päris palju pilte tehtud, aga mitte veel terve perega.
Muide, selline asi ka, et Goa ranna lähedal pakutakse igasuguseid narkootikume; meile pakuti näiteks marihuaanat ja kanepit.
Täna õhtul jäin mina koju, aga Janne läks välja Toniga. Ilmselge oli see, et Toni oli rohkem huvitatud Jannest, vaeseke, kui ta teada sai, et Janne on hõivatud. Tagasi jõudis Janne natuke pärast 11.. ma hakkasin juba natuke muretsema, et pärast Toni tegi talle midagi, aga ei olnud midagi. Janne oli õhtuga väga rahul. Mina ise lugesin õhtul ja ajasin juttu selle india-ameeriklasega, kellega üks päev baaris ka käisime. Ta rääkis mulle, et talle oli jäänud mulje, et me Jannega väldime teda (või kõiki tüüpe, ma ei saanudki aru) Veensin ta ümber, et ei olnud nii. Hea, et ma sain selle asja ära klaarida, sest järgmisel varahommikul läks ta ära.
Reede, 28. jaanuar
Täna oli meiegi viimane päev Goas, lend läks õhtupoolikul. Me ei tahtnud minna päevitama ja ujuma, sest muidu oleksid juuksed vastikud kleepuvad olnud, kui me ei oleks saanud minna neid pesema. Jalutasime ranna lõppu, mille kohta oli Annes öelnud, et seal lehvivad ühe maja küljes nii eesti kui vene lipp. Ja oligi. Eesti lipp oli kahjuks tuulega kuidagi halvasti keerutanud, et seda polnud nii hästi näha. Annes oli kelleltki seal majas küsinud, et miks neil eesti ja vene lipp lehvivad. Vastati, et ei tea, nad lihtsalt mõtlesid, et võiks panna.
Siis suundusime Toni ööbimispaiga juurde talle head aega ütlema. Õigel ajal läksime tema juurde, sest Toni sõitis just meile oma rolleriga vastu. Ajasime umbes kümme minutit juttu ja siis tagasi hosteli. Teel nägime Jasonit mingi tüübiga ühes restoranis söömas. Kui ta oleks näinud, oleks veel hüvastijätuks lehvitanud, aga päris talle peale lennata ei tahtnud. Meie üllatus oli aga suur, kui Sebastiana ütles meile, et sama autoga kui meie läheb ka Jason uude kohta Goas. Naersime Jannega, et raudselt Jason planeeriski nii, et meiega koos minna. Ta ei tahtnud kindlasti ilma meieta ja ühegi oma sõbrata jääda sinna. Tegelikult kõik, kellega olime tookord baaris käinud, olid nüüdseks läinud. Isegi natuke kurb tunne tegelikult. Meie toas olid juba uued inimesed ka. Niu.
Sõitsime jälle lennujaama üle tunni aja, aga jõudsime ikkagi üsna vara kohale. Kuigi meil oli check-in tehtud, ei lastud meid turvakontrollist läbi, sest meil oli veel liiga palju aega. Kuna toolid olid kõik hõivatud (lennujaam oli üsna pisike), tuli kuskil nurgas passida. Ja lend hilines ka üldse 15 minutit.
Lennukisse minekuga oli segadus. Praktiliselt ühel ajal hakati lennule laskma Air India reisijaid Mumbaisse ja ka Kingfisheri Mumbaisse reisijaid. Siis oligi segadust (vähemalt meil) kui palju, et millal minna ja kuhu minna. Aa, muidugi lasid nad inimesi lennule ühest väravast.. et asi ikka keerulisem oleks. Kui me lennukisse saime, siis lasti sinna parajasti külma õhku ja sellist külma ja sooja kokkupuutel tekkivat auru oli üsna palju. Ausalt öeldes natuke kõhe tunne tekkis küll nähes mingit auru lennukis. Ja siis tsillis lennukis ringi mingi vanem mees mundriga. Meil oli Jannega vaidlus, et kas see on stjuuard või mingi abipiloot. Janne itsitas, et on see kindlasti stjuuard.. ja siis tuli välja, et oligi mul õigus:D
Ning siis pärast tunnist sõitu jõudsime me jälle Mumbai pinnale! Meie lennuk maandus siselendude terminali ning sealt võtsime lennujaama bussi, mis viis meid rahvusvahelisesse terminali. Seal juhatati meid Waiting area´sse ehk ooteruumi, kuhu samuti ei lastud enne sisse, kui pileti ja passi olid ette näidanud. Ooteruum oli hästi mugav. Pidigi olema, sest jäime sinna umbes viieks tunniks.
See, mis takistas vahepeal tukkumist, olid inimesed, kes aeg-ajalt liiga kõvasti rääkisid. Põhitiim olid mingid india vanakesed, kes said nimeks Hernegrupp. Kohe, kui kohale jõudsid, hakkasid kõva häälega rääkima ja mingeid kuivasid näkse sööma (meie jaoks olid need herned) Rumalasti tegime, kui kandsime nad kohe maha, kui nad olid ooteruumist läinud.. sest nad olid meiega samal lennul Colombosse!
Mina magasin, aga Janne ütles, et nad läksid umbes tund enne meid ooteruumist ära ja Janne mõtles veel, et meiega Colombosse nad igatahes ei tule.. Aga tulid, nad olid teised check-in järjekorras.
Turvakontroll oli Mumbai lennujaamas ikka päris põhjalik. Jube tüütu ja väsitav oli keset ööd (või juba varahommikul) seista pikkades järjekordades ja igasuguseid dokumente täita. Kui ma lennukisse sain, jäin ma kohe magama. Ärkasin vaid söömiseks üles.
Siis suundusime Toni ööbimispaiga juurde talle head aega ütlema. Õigel ajal läksime tema juurde, sest Toni sõitis just meile oma rolleriga vastu. Ajasime umbes kümme minutit juttu ja siis tagasi hosteli. Teel nägime Jasonit mingi tüübiga ühes restoranis söömas. Kui ta oleks näinud, oleks veel hüvastijätuks lehvitanud, aga päris talle peale lennata ei tahtnud. Meie üllatus oli aga suur, kui Sebastiana ütles meile, et sama autoga kui meie läheb ka Jason uude kohta Goas. Naersime Jannega, et raudselt Jason planeeriski nii, et meiega koos minna. Ta ei tahtnud kindlasti ilma meieta ja ühegi oma sõbrata jääda sinna. Tegelikult kõik, kellega olime tookord baaris käinud, olid nüüdseks läinud. Isegi natuke kurb tunne tegelikult. Meie toas olid juba uued inimesed ka. Niu.
Sõitsime jälle lennujaama üle tunni aja, aga jõudsime ikkagi üsna vara kohale. Kuigi meil oli check-in tehtud, ei lastud meid turvakontrollist läbi, sest meil oli veel liiga palju aega. Kuna toolid olid kõik hõivatud (lennujaam oli üsna pisike), tuli kuskil nurgas passida. Ja lend hilines ka üldse 15 minutit.
Lennukisse minekuga oli segadus. Praktiliselt ühel ajal hakati lennule laskma Air India reisijaid Mumbaisse ja ka Kingfisheri Mumbaisse reisijaid. Siis oligi segadust (vähemalt meil) kui palju, et millal minna ja kuhu minna. Aa, muidugi lasid nad inimesi lennule ühest väravast.. et asi ikka keerulisem oleks. Kui me lennukisse saime, siis lasti sinna parajasti külma õhku ja sellist külma ja sooja kokkupuutel tekkivat auru oli üsna palju. Ausalt öeldes natuke kõhe tunne tekkis küll nähes mingit auru lennukis. Ja siis tsillis lennukis ringi mingi vanem mees mundriga. Meil oli Jannega vaidlus, et kas see on stjuuard või mingi abipiloot. Janne itsitas, et on see kindlasti stjuuard.. ja siis tuli välja, et oligi mul õigus:D
Ning siis pärast tunnist sõitu jõudsime me jälle Mumbai pinnale! Meie lennuk maandus siselendude terminali ning sealt võtsime lennujaama bussi, mis viis meid rahvusvahelisesse terminali. Seal juhatati meid Waiting area´sse ehk ooteruumi, kuhu samuti ei lastud enne sisse, kui pileti ja passi olid ette näidanud. Ooteruum oli hästi mugav. Pidigi olema, sest jäime sinna umbes viieks tunniks.
See, mis takistas vahepeal tukkumist, olid inimesed, kes aeg-ajalt liiga kõvasti rääkisid. Põhitiim olid mingid india vanakesed, kes said nimeks Hernegrupp. Kohe, kui kohale jõudsid, hakkasid kõva häälega rääkima ja mingeid kuivasid näkse sööma (meie jaoks olid need herned) Rumalasti tegime, kui kandsime nad kohe maha, kui nad olid ooteruumist läinud.. sest nad olid meiega samal lennul Colombosse!
Mina magasin, aga Janne ütles, et nad läksid umbes tund enne meid ooteruumist ära ja Janne mõtles veel, et meiega Colombosse nad igatahes ei tule.. Aga tulid, nad olid teised check-in järjekorras.
Turvakontroll oli Mumbai lennujaamas ikka päris põhjalik. Jube tüütu ja väsitav oli keset ööd (või juba varahommikul) seista pikkades järjekordades ja igasuguseid dokumente täita. Kui ma lennukisse sain, jäin ma kohe magama. Ärkasin vaid söömiseks üles.
Laupäev, 29. jaanuar
Varahommikul jõudsime Sri Lankale. Kui läksime immigratsiooni järjekorda, asus Hernegrupp tegutsema. Järjekord, kus mina seisin, hakkas kiiremini liikuma ja ka kõrval avati laud. Kuna Hernegrupp ei viitsinud seista, siis hakkasid mutikesed lihtsalt minu ette trügima. Täiesti uskumatu, kui ebaviisakas. Ja hiljem me õppisime, et ka Sri Lankal on viisakus nullilähedane. Näiteks bussis võivad mehed ülikiirelt hõivata vabanenud istekoha, kuigi kõrval seisab ka hulk naisi, kes võivad olla seismisest üliväsinud. Või kui keegi mööda minnes sind müksab, ei tee ta sellest väljagi. Seda ei tasu lootagi, et jalakäijat normaalselt üle tee lastakse, ikka tuleb julmalt teele rebida ja loota, et alla ei jää. Aga see selleks praegu.
Igatahes edasi läksime oma kohvreid ootama. Minu kohver tuli õige kiiresti välja, aga Janne oma ootasime umbes pool tundi. Lihtsalt üks kärutäis kohvreid tuli hiljem. Sel ajal, kui me ootasime, ajasime loomulikult juttu ka. Ja siis pöördus järsku üks mees meie poole (kes ka kohvreid ootas) ning küsis, et mis keeles me räägime. Et ta oli huviga kuulanud ja tahaks teada, mis keel see on. Kui ütlesime, et eesti keel, siis vastas ta „oo, Tallinn“. Vau, üks mees Sri Lankal teab, mis on Eesti pealinn.
Kohvrid lõpuks käes, läksime edasi. Vahetasime raha ja läksime turismiinfosse. Seal taheti (nagu arvata oli) meile kogu ajaks Sri Lankal erataksot pakkuda. See pähe määrimine oli loomulikult selle teene, et kõrval seisis üks taksojuht, lootes, et saab endale kliendi. Aga looda sa. Me ei kavatsenudki priisata rahaga ja küsisime, mis bussiga saab Mount Laviniasse (pealinna Colombo äärelinna) Selleks tuli kasutada kolme bussi. Nojah, aga pole viga. See pole India enam, proovime ikka bussiga sõita.
Esimene buss, mille võtsime, oli lennujaama buss, mis viis kõige lähemal olevasse bussijaama. Sealt edasi pidime võtma bussi pealinna. Muide, üsna raske oli leida õiget bussi selle suure hulga busside juures.. ja kedagi polnud, kellelt küsida ka. Infoputkat seal kahjuks ei leidunud. Lõpuks siis üks mees juhatas meid bussi number 187 peale. See koht oli pealinnast umbes 34 kilomeetri kaugusel, aga me sõitsime sinna üle tunni aja. Jõudsin vahepeal seal bussis isegi magama jääda. Muide, istusin bussis praktiliselt juhi kõrval, seega oli mul hea otsevaade. Piletit ka algul meile keegi ei müünud. Kui hakkasime väljuma Colombo rongijaama (Fort) peatuses, siis üks teine mees (selgus, et tema ongi piletikontrolör) küsis meilt kokku 400 ruupiat. Et arvutada Sri Lanka ruupiad eesti kroonidesse, tuleb jagada üheksaga. Tegelikult oli 200 ruupiat ühe inimese kohta ikka päris vähe, aga mõned päevad hiljem saime teada, et tegelikult oli meile tünga tehtud.
Fort peatuses pidime võtma bussi number 100 või 101. Ja neid busse tuli koguaeg, mingit erilist graafikut küll ei paistnud olevat. Mount Laviniasse sõitsime vähem- kuskil poole ja kolmveerandi tunni vahepeal. Kuna me täpselt ei teadnud (ja ka piletikontrolör ei teadnud), kus meie ööbimispaik on, sõitsime ühe peatuse kaugemale. Küsisin siis ühest pangast, kas nad teavad juhatada. Ega see naine eriti ei teadnudki.. juhatas valesse suunda. Mõtlesin toidupoe müüjalt ka küsida, tema juhatas teisele poole. Nojah, egas midagi, võtsime tuk-tuki ja maksime selle eest kokku 100 ruupiat. Asi oli seda igatahes väärt, sest me oleksime pidanud jalgsi oma kohvritega muidu 10-15 minutit kolistama. Tahtsin tuk-tuki juhile oma 1000-ruupiasega maksta, aga tal polnud tagasi anda. Väikesed rahatähed on nii Indias kui Sri Lankal defitsiit. Egas midagi, tuli siis kuidagi kahepeale 100 ruupiat kokku kraapida.
Aga meie kodumajutus oli lahe! Maja ja aed olid armsad, tuba oli ka hubane (ainult et suured vaaraosipelgad lasid ringi), vannituba ja WC olid isegi toas (enda arust olin ma võtnud toa, kus peame teiste külastajatega vannituba jagama), köök oli olemas, rand oli viie minuti kaugusel ja mis kõige parem- omanikul oli KOLM KASSI!!! Üks asi, mis oli paha, oli see, et pistikud olid erinevad kui Eestis ja Indias. Olin võtnud kaasa ka Mehhiko ja Suurbritannia pistiku, mida saaks ühendada, aga needki ei sobinud. Õnneks andis omanik meile kasutada ühe, mis oli sobiv. Ja selline huvitav asi oli ka, et pistikupesa juures oli väike nupuke, kus sai selle pistikupesa elektrit sisse ja välja lülitada.
Muide, kui me kohale jõudsime, oli peale meie veel hostelis üks rootsi paar.
Päev oli ülikuum ja superhea oleks olnud rannas päevitada. Aga me otsustasime minna Colombosse tsillima, sest täna oleksime jäänud suurest väsimusest ilmselt randa magama ja me arvasime, et äkki on homme (pühapäeval) Colombos poed kinni. See kõik oli viga. Pühapäeval polnud mingid poed kuskil kinni ja tänane oli ainus tõeliselt päikseline päev meie Sri Lankal oldud aja jooksul.
Igatahes juba esimesel päeval tegime kerge šopingu, sest kõik oli veel odavam kui Indias. Ja see on juba midagi. Pidime eesotsas leidma Jannele uued plätud ja koti, sest tal läksid mõlemad eile katki.
Kui ma olen välismaal, siis eelistan alati võimalikult palju jalgsi ringi liikuda. Plaanisin seda ka Colomboga. Aga no võta näpust, liiga suur linn. Kõndisime ja kõndisime, aga kuigi kaugele ei jõudnud. Pidime ikka tuk-tuki võtma, et jõuda oma sihtpaika. Colombos nägin ma esimest korda suurt Buddha kuju. See oli nii muljetavaldav. Lihtsalt keset parki üks suur ülekullatud kuju. Ja näha munka selle eest palvetamas.. vau.
Colombo jättis meile parema mulje kui Mumbai ja Delhi. Loomulikult on siingi vaesust, aga riik on ikkagi paremal järjel kui India. Mis mind väga traumeeris, oli näha ülikõhna kassi ja peaaegu surevat koera (Janne arvas, et ta sureb kohe ära, aga õnneks nägime seda koera mõned päevad hiljem elusana) Paljudel koertel oli mingi nahahaigus ja nahk oli mitmetes kohtades maas. Kurb.
Riik pole alati kandnud Sri Lanka nime. Kuskil 1970ndatel muutis ta oma nime Ceylonist Sri Lankaks. Sõna Ceylon on siiski jäänud paljude ettevõtete nimedesse. Näiteks märkasin ma selliseid asutusi nagu Bank of Ceylon, Ceylon Boot ja Ceylinco Insurance. Lugesin, et sellest aastast püüab riik kaotada firmade nimest Ceylon ära. Ka Eestis müüdavatel Dilmah teedel on peale kirjutatud, et puhas Ceyloni tee. Nüüd, Eestis olles joon ma neid teesid tihti. Iga kord seda teed juues saan ma mõelda, et ma olen ju Sri Lankal käinud!
Teine asi riigi nimedega seoses, mida ma märkasin, oli see, et srilankalased lühendavad oma riiginime. Nägin igasuguseid firmanimesid, mis sisaldavad sõna Lanka: Lankamotors, Royal Ceramics Lanka.
Ja veel üks huvitav fakt- kas teie teadiste, et 90% maailma kaneelist tuleb Sri Lankalt? Mina ei teadnud.
Igatahes edasi läksime oma kohvreid ootama. Minu kohver tuli õige kiiresti välja, aga Janne oma ootasime umbes pool tundi. Lihtsalt üks kärutäis kohvreid tuli hiljem. Sel ajal, kui me ootasime, ajasime loomulikult juttu ka. Ja siis pöördus järsku üks mees meie poole (kes ka kohvreid ootas) ning küsis, et mis keeles me räägime. Et ta oli huviga kuulanud ja tahaks teada, mis keel see on. Kui ütlesime, et eesti keel, siis vastas ta „oo, Tallinn“. Vau, üks mees Sri Lankal teab, mis on Eesti pealinn.
Kohvrid lõpuks käes, läksime edasi. Vahetasime raha ja läksime turismiinfosse. Seal taheti (nagu arvata oli) meile kogu ajaks Sri Lankal erataksot pakkuda. See pähe määrimine oli loomulikult selle teene, et kõrval seisis üks taksojuht, lootes, et saab endale kliendi. Aga looda sa. Me ei kavatsenudki priisata rahaga ja küsisime, mis bussiga saab Mount Laviniasse (pealinna Colombo äärelinna) Selleks tuli kasutada kolme bussi. Nojah, aga pole viga. See pole India enam, proovime ikka bussiga sõita.
Esimene buss, mille võtsime, oli lennujaama buss, mis viis kõige lähemal olevasse bussijaama. Sealt edasi pidime võtma bussi pealinna. Muide, üsna raske oli leida õiget bussi selle suure hulga busside juures.. ja kedagi polnud, kellelt küsida ka. Infoputkat seal kahjuks ei leidunud. Lõpuks siis üks mees juhatas meid bussi number 187 peale. See koht oli pealinnast umbes 34 kilomeetri kaugusel, aga me sõitsime sinna üle tunni aja. Jõudsin vahepeal seal bussis isegi magama jääda. Muide, istusin bussis praktiliselt juhi kõrval, seega oli mul hea otsevaade. Piletit ka algul meile keegi ei müünud. Kui hakkasime väljuma Colombo rongijaama (Fort) peatuses, siis üks teine mees (selgus, et tema ongi piletikontrolör) küsis meilt kokku 400 ruupiat. Et arvutada Sri Lanka ruupiad eesti kroonidesse, tuleb jagada üheksaga. Tegelikult oli 200 ruupiat ühe inimese kohta ikka päris vähe, aga mõned päevad hiljem saime teada, et tegelikult oli meile tünga tehtud.
Fort peatuses pidime võtma bussi number 100 või 101. Ja neid busse tuli koguaeg, mingit erilist graafikut küll ei paistnud olevat. Mount Laviniasse sõitsime vähem- kuskil poole ja kolmveerandi tunni vahepeal. Kuna me täpselt ei teadnud (ja ka piletikontrolör ei teadnud), kus meie ööbimispaik on, sõitsime ühe peatuse kaugemale. Küsisin siis ühest pangast, kas nad teavad juhatada. Ega see naine eriti ei teadnudki.. juhatas valesse suunda. Mõtlesin toidupoe müüjalt ka küsida, tema juhatas teisele poole. Nojah, egas midagi, võtsime tuk-tuki ja maksime selle eest kokku 100 ruupiat. Asi oli seda igatahes väärt, sest me oleksime pidanud jalgsi oma kohvritega muidu 10-15 minutit kolistama. Tahtsin tuk-tuki juhile oma 1000-ruupiasega maksta, aga tal polnud tagasi anda. Väikesed rahatähed on nii Indias kui Sri Lankal defitsiit. Egas midagi, tuli siis kuidagi kahepeale 100 ruupiat kokku kraapida.
Aga meie kodumajutus oli lahe! Maja ja aed olid armsad, tuba oli ka hubane (ainult et suured vaaraosipelgad lasid ringi), vannituba ja WC olid isegi toas (enda arust olin ma võtnud toa, kus peame teiste külastajatega vannituba jagama), köök oli olemas, rand oli viie minuti kaugusel ja mis kõige parem- omanikul oli KOLM KASSI!!! Üks asi, mis oli paha, oli see, et pistikud olid erinevad kui Eestis ja Indias. Olin võtnud kaasa ka Mehhiko ja Suurbritannia pistiku, mida saaks ühendada, aga needki ei sobinud. Õnneks andis omanik meile kasutada ühe, mis oli sobiv. Ja selline huvitav asi oli ka, et pistikupesa juures oli väike nupuke, kus sai selle pistikupesa elektrit sisse ja välja lülitada.
Muide, kui me kohale jõudsime, oli peale meie veel hostelis üks rootsi paar.
Päev oli ülikuum ja superhea oleks olnud rannas päevitada. Aga me otsustasime minna Colombosse tsillima, sest täna oleksime jäänud suurest väsimusest ilmselt randa magama ja me arvasime, et äkki on homme (pühapäeval) Colombos poed kinni. See kõik oli viga. Pühapäeval polnud mingid poed kuskil kinni ja tänane oli ainus tõeliselt päikseline päev meie Sri Lankal oldud aja jooksul.
Igatahes juba esimesel päeval tegime kerge šopingu, sest kõik oli veel odavam kui Indias. Ja see on juba midagi. Pidime eesotsas leidma Jannele uued plätud ja koti, sest tal läksid mõlemad eile katki.
Kui ma olen välismaal, siis eelistan alati võimalikult palju jalgsi ringi liikuda. Plaanisin seda ka Colomboga. Aga no võta näpust, liiga suur linn. Kõndisime ja kõndisime, aga kuigi kaugele ei jõudnud. Pidime ikka tuk-tuki võtma, et jõuda oma sihtpaika. Colombos nägin ma esimest korda suurt Buddha kuju. See oli nii muljetavaldav. Lihtsalt keset parki üks suur ülekullatud kuju. Ja näha munka selle eest palvetamas.. vau.
Colombo jättis meile parema mulje kui Mumbai ja Delhi. Loomulikult on siingi vaesust, aga riik on ikkagi paremal järjel kui India. Mis mind väga traumeeris, oli näha ülikõhna kassi ja peaaegu surevat koera (Janne arvas, et ta sureb kohe ära, aga õnneks nägime seda koera mõned päevad hiljem elusana) Paljudel koertel oli mingi nahahaigus ja nahk oli mitmetes kohtades maas. Kurb.
Riik pole alati kandnud Sri Lanka nime. Kuskil 1970ndatel muutis ta oma nime Ceylonist Sri Lankaks. Sõna Ceylon on siiski jäänud paljude ettevõtete nimedesse. Näiteks märkasin ma selliseid asutusi nagu Bank of Ceylon, Ceylon Boot ja Ceylinco Insurance. Lugesin, et sellest aastast püüab riik kaotada firmade nimest Ceylon ära. Ka Eestis müüdavatel Dilmah teedel on peale kirjutatud, et puhas Ceyloni tee. Nüüd, Eestis olles joon ma neid teesid tihti. Iga kord seda teed juues saan ma mõelda, et ma olen ju Sri Lankal käinud!
Teine asi riigi nimedega seoses, mida ma märkasin, oli see, et srilankalased lühendavad oma riiginime. Nägin igasuguseid firmanimesid, mis sisaldavad sõna Lanka: Lankamotors, Royal Ceramics Lanka.
Ja veel üks huvitav fakt- kas teie teadiste, et 90% maailma kaneelist tuleb Sri Lankalt? Mina ei teadnud.
Pühapäev, 30. jaanuar
Täna oli meil plaanis rannapäev teha. Läksime hommikul randa, aga no pagan- varsti hakkas pilviseks kiskuma. Ja siis tuli mul kiire idee, et võiks minna Elephant Orphanage´i elevante vaatama. Pidime niikuinii sinna minema, aga plaanisime seda ehk järgmisel päeval teha. Korjasime käbedalt oma asjad kokku ja läksime koju. Küsisime omanikult nõu, aga tema laitis maha selle mõtte (muide, pean teda edaspidigi omanikuks nimetama, sest kuigi ma ühel paberil tema nime nägin, oli see nii keeruline, et lihtsalt ei jäänud meelde) Tema arvates ei olnud see täna enam hea idee, sest me jõuame liiga hilja kohale ja ei näe kõike, mida võiksime näha. Isegi see mees, kes parajasti tuli omanikule külla, laitis mõtet. Aga me olime kangekaelsed ja läksime ikkagi. Ning ei pidanud seda kahetsema.
Sõitsime kõigepealt Colombosse ja sealt pidime võmta ükskõik, millise bussi, mis viiks Kandysse, see peatuvat ka Elephant Orphanage´ile kõige lähemal olevas linnas Kegalles. Pilet sinna oli 138 ruupiat, maksin enda ja Janne eest 500 ruupiaga ja kuna kontrolöril ei olnud raha tagasi anda, siis pidin hiljem talt pileti alusel raha küsima. Olin algul kindel, et raudselt jään sellest ilma.. aga ei jäänudki, väljumisel sain raha tagasi.
Kegalle oli Colombost umbes 77 kilomeetri kaugusel ja me sõitsime sinna umbes kaks ja pool tundi! Kui olime umbes kaks tundi sõitnud, siis jäi buss ühe putka juures seisma, kust inimesed said endale süüa osta ja vetsus käia (ma ei tea, kas sellest vetsust tasubki üldse rääkida- see oli veel rõvedam kui vetsud tavaliselt. Seal oli ainult auk ja see haises väga kõvasti. Vetsupaberit loomulikult polnud enamikes nagu WC-des nii Indias kui Sri Lankal) Selle pausi näol oli tegemist lõunapausiga. Küsisime siis ühelt bussi kontrolörilt (nii palju kui mina aru sain, oli neid kaks), kui kaugel see Kegalle veel on. Ta ütles, et umbes tund aega sõitu. Kui ma teda jõllitama jäin, lisas ta, et noh, liiklust on palju. Ei olnud seal midagi palju liiklust, buss lihtsalt ei võtnud suurt kiirust välja. Tegelikult me ei uskunud eriti seda juttu, et me veel tund aega sinna sõidame ja meil oligi õigus. Umbes poole tunni pärast olime kohal.
Muide, olin kindel, et mõnel bussis reisijal on kaasas kass, kes on ilmselt kuhugi kotti pandud. Aeg-ajalt oli kuulda mingit kräunuvat häält ja mu süda lausa tilkus verd seda kuuldes. Mul oli kassist nii kahju.. mõtlesin selle peale, kuidas minu Anni kardab autosõitu. Ja asi, mis lõpuks välja tuli, oli see, et ühel lapsel oli üks väike pasun, mis sellist häält tegi. Ma tundsin kergendust.
Kegallest pidime edasi võtma tuk-tuki. See on mul juba vana teadmine, et kui minna tuk-tukist küsima, kui palju maksab sõit sinna kohta, kuhu ma tahan, ütlevad nad palju suurema hinna. Nii et ma ei küsi kunagi taksojuhilt, kui palju see maksaks. Selle asemel läksime ühte toidupoodi ja küsisime müüjalt, kui palju tema arvab, et see võiks maksta. Ta ei teadnud, aga läks kiiresti küsima ühelt tuk-tuki juhilt. Kohalikule ütles juht normaalse hinna, mille järgi joondudes läksime meiegi tuk-tuki otsima. Esimene juht, kellelt me küsisime, ütles sellepeale, et liiga vähe ja 600 ruupiat. Hakkasime edasi minema juba, kui ta peatas meid ja ütles, et okei-okei, lähme.
Kui meid Elephant Orphanage´i juures maha pandi, lendas meile peale kohe mingi tüüp, kes tahtis meile pakkuda elevantide safarit ja kui me sellest keeldusime, siis ennast giidiks. Aga me ei tahtnud seda ja tegime selle ka selgeks.
Pilet Elevantide Lastekodusse maksis 2000 ruupiat. Esmalt läksime vaatama elevante jõe äärde, seal oli ka enamik turiste.
Tegime igasuguseid pilte seal ja siis üks talitaja küsis mult, kas ma tahan viie dollari eest elevantidega pilti teha. Küsisin, kui palju see ruupiates on, siis ta ütles 500. Kuna arvestasin valesti ja arvasin, et 5 dollarit on vähem kui 500, ruupiat, siis hakkasin naerma. Ja selle peale langetas ta hinna kohe 200 ruupiani. Okei, väga hea siis, kuid ma oleksin 500 ruupia eest tahtnud ka pilti teha. Ja mis veel parem- lõpuks sai 200 ruupia eest pilti teha ka Janne. Seega läks meil mõlemal ainult 100 ruupiat.
Elevante polnud ainult jõe ääres, vaid igal pool mujal ka.. meil ei tekkinud küll tunnet, et me ei näe nüüd pooli asju, sest tulime poole päeva pealt. Ei tasu ikka alati kohalikke kuulata.
Rahvuspargi territooriumil kõndides nägime ühte muuseumit (tasuta), kus näidati, kuidas elevandi väljaheidetest paberit tehakse. Meile selgitati protsessi, mis oli päris huvitav. Ja muide, elevantide väljaheited ei haise.. nad on ju taimetoidulised. Loomulikult pärast protsessi tutvustamist taheti meile pähe määrida tooteid, kus on elevandi väljaheiteid kasutatud. Hinnad polnudki eriti kallid, aga no tõesti, me ei leidnud midagi, mida me oleks tahtnud osta. Ja müüja sörkis ka koguaeg sabas.
Tagasi Kegallesse läksime samuti tuk-tukiga ja sealt bussiga Colombosse. Seekord maksis bussipilet 80 ruupiat ja me pidime seisma, sest buss oli puupüsti täis. Õnneks tervet teed me ei seisnud, umbes poolteist tundi hiljem saime istuma. Hostelisse me jõudsime tagasi vahetult enne padukat.
Sõitsime kõigepealt Colombosse ja sealt pidime võmta ükskõik, millise bussi, mis viiks Kandysse, see peatuvat ka Elephant Orphanage´ile kõige lähemal olevas linnas Kegalles. Pilet sinna oli 138 ruupiat, maksin enda ja Janne eest 500 ruupiaga ja kuna kontrolöril ei olnud raha tagasi anda, siis pidin hiljem talt pileti alusel raha küsima. Olin algul kindel, et raudselt jään sellest ilma.. aga ei jäänudki, väljumisel sain raha tagasi.
Kegalle oli Colombost umbes 77 kilomeetri kaugusel ja me sõitsime sinna umbes kaks ja pool tundi! Kui olime umbes kaks tundi sõitnud, siis jäi buss ühe putka juures seisma, kust inimesed said endale süüa osta ja vetsus käia (ma ei tea, kas sellest vetsust tasubki üldse rääkida- see oli veel rõvedam kui vetsud tavaliselt. Seal oli ainult auk ja see haises väga kõvasti. Vetsupaberit loomulikult polnud enamikes nagu WC-des nii Indias kui Sri Lankal) Selle pausi näol oli tegemist lõunapausiga. Küsisime siis ühelt bussi kontrolörilt (nii palju kui mina aru sain, oli neid kaks), kui kaugel see Kegalle veel on. Ta ütles, et umbes tund aega sõitu. Kui ma teda jõllitama jäin, lisas ta, et noh, liiklust on palju. Ei olnud seal midagi palju liiklust, buss lihtsalt ei võtnud suurt kiirust välja. Tegelikult me ei uskunud eriti seda juttu, et me veel tund aega sinna sõidame ja meil oligi õigus. Umbes poole tunni pärast olime kohal.
Muide, olin kindel, et mõnel bussis reisijal on kaasas kass, kes on ilmselt kuhugi kotti pandud. Aeg-ajalt oli kuulda mingit kräunuvat häält ja mu süda lausa tilkus verd seda kuuldes. Mul oli kassist nii kahju.. mõtlesin selle peale, kuidas minu Anni kardab autosõitu. Ja asi, mis lõpuks välja tuli, oli see, et ühel lapsel oli üks väike pasun, mis sellist häält tegi. Ma tundsin kergendust.
Kegallest pidime edasi võtma tuk-tuki. See on mul juba vana teadmine, et kui minna tuk-tukist küsima, kui palju maksab sõit sinna kohta, kuhu ma tahan, ütlevad nad palju suurema hinna. Nii et ma ei küsi kunagi taksojuhilt, kui palju see maksaks. Selle asemel läksime ühte toidupoodi ja küsisime müüjalt, kui palju tema arvab, et see võiks maksta. Ta ei teadnud, aga läks kiiresti küsima ühelt tuk-tuki juhilt. Kohalikule ütles juht normaalse hinna, mille järgi joondudes läksime meiegi tuk-tuki otsima. Esimene juht, kellelt me küsisime, ütles sellepeale, et liiga vähe ja 600 ruupiat. Hakkasime edasi minema juba, kui ta peatas meid ja ütles, et okei-okei, lähme.
Kui meid Elephant Orphanage´i juures maha pandi, lendas meile peale kohe mingi tüüp, kes tahtis meile pakkuda elevantide safarit ja kui me sellest keeldusime, siis ennast giidiks. Aga me ei tahtnud seda ja tegime selle ka selgeks.
Pilet Elevantide Lastekodusse maksis 2000 ruupiat. Esmalt läksime vaatama elevante jõe äärde, seal oli ka enamik turiste.
Tegime igasuguseid pilte seal ja siis üks talitaja küsis mult, kas ma tahan viie dollari eest elevantidega pilti teha. Küsisin, kui palju see ruupiates on, siis ta ütles 500. Kuna arvestasin valesti ja arvasin, et 5 dollarit on vähem kui 500, ruupiat, siis hakkasin naerma. Ja selle peale langetas ta hinna kohe 200 ruupiani. Okei, väga hea siis, kuid ma oleksin 500 ruupia eest tahtnud ka pilti teha. Ja mis veel parem- lõpuks sai 200 ruupia eest pilti teha ka Janne. Seega läks meil mõlemal ainult 100 ruupiat.
Elevante polnud ainult jõe ääres, vaid igal pool mujal ka.. meil ei tekkinud küll tunnet, et me ei näe nüüd pooli asju, sest tulime poole päeva pealt. Ei tasu ikka alati kohalikke kuulata.
Rahvuspargi territooriumil kõndides nägime ühte muuseumit (tasuta), kus näidati, kuidas elevandi väljaheidetest paberit tehakse. Meile selgitati protsessi, mis oli päris huvitav. Ja muide, elevantide väljaheited ei haise.. nad on ju taimetoidulised. Loomulikult pärast protsessi tutvustamist taheti meile pähe määrida tooteid, kus on elevandi väljaheiteid kasutatud. Hinnad polnudki eriti kallid, aga no tõesti, me ei leidnud midagi, mida me oleks tahtnud osta. Ja müüja sörkis ka koguaeg sabas.
Tagasi Kegallesse läksime samuti tuk-tukiga ja sealt bussiga Colombosse. Seekord maksis bussipilet 80 ruupiat ja me pidime seisma, sest buss oli puupüsti täis. Õnneks tervet teed me ei seisnud, umbes poolteist tundi hiljem saime istuma. Hostelisse me jõudsime tagasi vahetult enne padukat.
Esmaspäev, 31. jaanuar
Ilm oli täna ka halb. Hommikul oli natuke pilvine, kuid me aimasime, et täna võime jälle vihma saada. Omanik arvas jällegi, et tuleb päikseline ilm. Meil oli õigus, mitte temal.
Hommikul poleks olnud nagunii mõtet randa minna, seega mõtlesime, et ostame linnas ära pileti homseks sõiduks Kandysse ja käime poodides (Janne polnud ikka endale käekotti saanud)
Esimene peatus oligi siis rongijaam. Läksime turismiinfosse ja küsisime, kust osta pileteid Colombo-Kandy kõige varasema rongi peale. Kui me ütlesime seal, et tahame minna Kandysse ainult üheks päevaks, siis tehti suured silmad ja küsiti, et mida me seal nii vähe teeme. Etteruttavalt võib öelda, et meie arvates polnudki seal nii palju teha, et mitu päeva olla, need 5 tundi, mis me seal veetsime, oli normaalne. Igatahes, naeratasime turismiinfos viisakalt ja ütlesime, et rohkem pole aega.
Rongis oli kolm erinevat klassi. Esimene klass, mida oli üks vagun ja mis maksis 360 ruupiat, oli välja müüdud. Esimese klassi eelis oli see, et aknad olid klaasist, mis tegi pildistamise kergemaks. Meie ostsime teise klassi pileti, mis maksis 220 ruupiat. Võtsime kella 3ks ka pileti tagasi.
Järgmine sihtpunkt oli valuutavahetuse otsimine. Meil oli küll kodu lähedal üks pank, kust me saime vahetada, aga nemad võtsid teenustasu 300 ruupiat, mis on ausalt öeldes üsna palju. Valuutavahetuses aga eriti suurt teenustasu ei võetud. Pärast seda läksime ühte kesklinna kaubanduskeskusesse, mis oli palju kallim kui Mount Lavinia kaubamajad. Mõtlesime, et šoppame pigem kodu lähedal.
Vahepeal oli hakanud vihma sadama. Ja selle krooniks, et me nagunii pidime ühe vihmavarjuga vihmas olema, sõitsime õigest peatusest mööda. Pidime läbi vihma ühe peatuse võrra tagasi vantsima.
Et me saaksime normaalselt toidupoodi minna ja järgmisel päeval Kandysse, laenas Janne omanikult vihmavarju.
Muide, Jannele leidsime me koti üsna soodsalt poest, millest olime korduvalt mööda kõndinud ja omavahel arutanud, et see on kindlasti kallis koht. Aga tegelikult ei olnudki nii väga.
Hommikul poleks olnud nagunii mõtet randa minna, seega mõtlesime, et ostame linnas ära pileti homseks sõiduks Kandysse ja käime poodides (Janne polnud ikka endale käekotti saanud)
Esimene peatus oligi siis rongijaam. Läksime turismiinfosse ja küsisime, kust osta pileteid Colombo-Kandy kõige varasema rongi peale. Kui me ütlesime seal, et tahame minna Kandysse ainult üheks päevaks, siis tehti suured silmad ja küsiti, et mida me seal nii vähe teeme. Etteruttavalt võib öelda, et meie arvates polnudki seal nii palju teha, et mitu päeva olla, need 5 tundi, mis me seal veetsime, oli normaalne. Igatahes, naeratasime turismiinfos viisakalt ja ütlesime, et rohkem pole aega.
Rongis oli kolm erinevat klassi. Esimene klass, mida oli üks vagun ja mis maksis 360 ruupiat, oli välja müüdud. Esimese klassi eelis oli see, et aknad olid klaasist, mis tegi pildistamise kergemaks. Meie ostsime teise klassi pileti, mis maksis 220 ruupiat. Võtsime kella 3ks ka pileti tagasi.
Järgmine sihtpunkt oli valuutavahetuse otsimine. Meil oli küll kodu lähedal üks pank, kust me saime vahetada, aga nemad võtsid teenustasu 300 ruupiat, mis on ausalt öeldes üsna palju. Valuutavahetuses aga eriti suurt teenustasu ei võetud. Pärast seda läksime ühte kesklinna kaubanduskeskusesse, mis oli palju kallim kui Mount Lavinia kaubamajad. Mõtlesime, et šoppame pigem kodu lähedal.
Vahepeal oli hakanud vihma sadama. Ja selle krooniks, et me nagunii pidime ühe vihmavarjuga vihmas olema, sõitsime õigest peatusest mööda. Pidime läbi vihma ühe peatuse võrra tagasi vantsima.
Et me saaksime normaalselt toidupoodi minna ja järgmisel päeval Kandysse, laenas Janne omanikult vihmavarju.
Muide, Jannele leidsime me koti üsna soodsalt poest, millest olime korduvalt mööda kõndinud ja omavahel arutanud, et see on kindlasti kallis koht. Aga tegelikult ei olnudki nii väga.
Teisipäev, 1. veebruar
Meie rong Kandysse pidi väljuma kell 7 ja kuna me ei teadnud, kui tihti bussid 100 ja 101 varahommikul käivad, läksime Mount Lavinia bussipeatusesse kuskil kolmveerand 6. Ja me saime praktiliselt kohe bussi peale, bussis oli isegi päris palju inimesi. Sõitsime linna tavalise 45 minuti asemel umbes 25 minutit ja seega olime rongijaamas valmis üle 45 minuti enne rongi väljumist.
Õnneks oli inimesi üsna palju ja väljas polnud kuigi külm. Üsna armas oli see, et mitmed inimesed muretsesid meie pärast, kas oleme ikka õiges kohas ja ootame õiget rongi. Üks nendest, kes meie pärast nii-öelda muretses, oli üks tumm mees, kes vehkis ja püüdis meilt küsida, kas me ikke ootame Kandy rongi ja ärgu me siin vetsu mingu ja muud sellist. Ausalt öeldes hirmutas ta meid natuke. Pärast saime muidugi teada, miks ta oli nii abivalmis. Rongis viskas ta meile kätte ühe lehe, kuhu palus kirjutada summa, mida me talle annetame. Ta näitas meile ka enda tummade kooli tõendit. Püüdsime talle selgeks teha, et me reisime võimalikult odavalt ja ei saa raha anda.
Kuna olime ärganud natuke pärast kella viite hommikul, tahtsime rongis magada. Aga see sai olema üsna keeruline, sest meie taga istusid ema ja isa umbes 4-aastase väikese poisiga, kes oli nii aktiivne, et lärmas praktiliselt kogu sõidu ajal ja ei lasknud meil eriti palju magada.
Vaated aga olid tõesti maalilised, kahju, et läbi akna pildistades need kuigi kenasti ei jäänud.
Kui me olime Kandysse jõudnud (mõningase hilinemisega), siis hakkasime otsima turismiinfot, sest olime tulnud linna, millest me kuigi palju ei teadnud. Teadsin praktiliselt ainult seda, et Kandyt peavad paljud inimesed Sri Lanka kõige ilusamaks linnaks (natuke meenutas see mulle ka Antigua de Guatemalat, mis oli mulle väga meeldinud) Meie eksirännakuid mööda Kandyt õnnistas ka vihm, mida tuli peaaegu kogu aja, kui me seal olime. Olles mitmetelt inimestelt küsinud, kus see turismiinfo õigupoolest on, jõudsimegi sinna. Saime sealt Kandy kaardi ja meile öeldi ka põhikohad, kus võiks ära käia. Kuna Kandy ei olnud eriti suur, siis olid kõik asjad jalutamiskauguses ja me ei pidanud kordagi võtma taksot.
Esimene eesmärk oli meil tegelikult jõuda valuutavahetuseni, mul oli natuke veel vaja vahetada raha. Olime jõudnud sinna, kus pidi olema valuutavahetus, aga ei näinud midagi, mis sellele viitaks. Nojah, mis teha. Läksime natuke edasi ja nägin ühte kohta, millest tahtsin pilti teha. Astusin natuke eemale, et pilt hästi välja tuleks ja siis.. keerasin ringi ja seal see rahavahetuspunkt oligi! Juveelipoodides me ei saanud ju nii väikest summat dollareid vahetada, kõige väiksem summa oli umbes 100 dollarit, mida oleks saanud vahetada.
Järgmisena tahtsime minna linna kõige kuulsamasse templisse, aga me ei saanud. Jannel olid täna jalas lühikesed püksid ning paljaste põlvedega sinna sisse ei saa. Mul oli sellest jube kahju.. see tundus nii huvitav koht, aga ega ma üksi siis ka ju ei hakanud sinna minema.
Siis võtsime suuna lähedalasuva linnavalitsuse hoone juurde.. lootsime, et see on suuremat sorti vaatamisväärsus, aga ei. Algul me ei suutnud isegi tuvastada, kus see täpselt on, sest kaardi järgi pidime juba kohal olema. Siis kuskilt nurga tagant me selle hoone leidsimegi.
Nüüd võiks siis minna mungakloostrit vaatama. Olimegi juba sina vantsinud, kui vihm läks päris tugevaks. Ühel hetkel teatas Janne, et tema edasi ei lähe sellise sajuga ja jäi kloostri juures oleva maja varju alla. See oli mingi munga tööruum ja kui munk nägi meid seal pooleldi vihmas seisvat, kutsus ta meid sisse. Vau, me rääkisime budismi mungaga. Või noh, püüdsime selgitada, mida me räägime, sest tal oli üsna halb inglise keel.
See munk näitas meile ajaviiteks igasuguseid fotoalbumeid ning pakkus isegi teed ja lõunat. Sellest me viisakalt keeldusime (kuigi Janne ütles mulle pärast, et tema poleks sellest küll ära öelnud), sest ei tahtnud mingist kohalikust veest kõhuhaigust saada. Samuti rääkis ta meile ühest ukraina paarist, kes olid siin tema juures käinud ja olid pooleldi budistideks hakanud ja nüüd kutsusid teda Ukrainasse külla. Kui algul arvasime, et ta ajab pada või ajab riigid sassi, siis näitas ta meile kirja.. ja tõesti, need olid ukrainlased.
Saime palju huvitavat teada budismi ja munkade kohta. Näiteks nende riietusest- nad kannavad, kas kollast või punakat ürpi ja see on nende endi valida, millist. See peab lihtsalt olema puulehtede sügisvärv.
Mul tekkis küsimus, kas mungaks saamine on mõningatele inimestele kohustuslik. Mina sain aru, et ei ole.. see peab olema nende vaba tahe. Samas ei oska ma sel juhul seletada, miks on mõned päris noored poisid mungariietuses. Nii väiksena ei saa ju olla sellist tunnet, et hakkaks mungaks?
Mungad ei ela praegusel ajal üldse nii nagu võiks arvata. Näiteks munga tööruumis mängis raadio ja tal oli seal telefon. Uurisin neilt, kas nad seal telekat saavad vaadata või arvutit kasutada. Vastus oli, et saavad. Ei ole nad midagi nii eraklikud.
Kui me olime tal umbes pool tundi või natuke rohkem külas olnud, tahtsime edasi minna. Võtsime suuna suure Buddha kuju juurde, mida oli meile juba enne välja reklaamitud. Munk hakkas meile seletama, et sinna on seda teed mööda natuke ohtlik kõndida ja saime aru, et peame ringiga minema. Parajasti läks mööda üks naine oma pojaga ja siis munk palus, et see näitaks meile teeotsa kätte. Õnneks rääkis see naine inglise keelt ja tema ütles, et seda teed mööda minna on okei. Muide, ta isegi arvas, et me õpime ülikoolis budismi.
Kui meil selle naisega teed lahku läksid, hakkasime astuma mööda mägiteid. Minu arust oli isegi päris mõnus, kui välja arvata see, et vihma sadas ja liiv läks meile plätude vahele, tehes liikumise raskemaks.
Kui me olime peaaegu mäkke jõudnud, nägimegi Buddha kuju. See oli küll väga suur, aga oleks võinud olla üle kullatud. Siis oleks ta veel rohkem muljet avaldanud.
Tahtsin minna seda kuju puudutama, aga selle ümber olid trepid, millest ma vihmaga ei julgenud üles minna (ehk sellest ohtlikkusest munk rääkiski?) Kuna kuju oli ümbritsetud puudest ja põõsastest, siis me Jannega ristisime selle nimega „Buddha põõsastes“
Nüüd olid nähtud kõik asjad, mida plaanisime Kandys vaadata ja hakkasime minema tagasi raudteejaama poole. Kõndisime ja kõndisime, minu arust täiesti kaardi järgi, aga siis kaart ja tee enam ei klappinud. Küsisime ühelt inimeselt, et kuidas me jõuaksime raudteejaama, see soovitas meil minna mööda raudteed. Jah, kõndida raudtee peal! Vaatasime raudtee poole- seal tõesti kõndisid paljud inimesed. Olime näinud ka oma kodu lähedal Mount Lavinias inimesi raudtee peale kõndimas. Ja ei ole nii, et järelikult rong ei sõida sealt kaudu eriti tihti. Oleme Mount Lavinia rannas üsna vähe olnud ja mitmel korral on selle aja jooksul rong mööda läinud. Huvitav, kas seal jääb palju inimesi rongi alla.. või on ehk asi umbes nagu Indias: sellises liikluskaoses, kus kohalikud teavad reegleid, ei juhtugi nii palju õnnetusi kui võiks arvata.
Kui me siis niimoodi jalutasime, jooksid järsku hulk ahve üle tee. Vau, see oli vinge. Siis hüppasid nad ühele müürile ja meie kuulsime mingite laste elevust täis kisa (olime ühe kooli ees) Oojaa, meie olime ka elevil ahvide pärast. Kui ahvidest said mõned pildid klõpsitud, vaatasin üles. Need lapsed ei karjunudki ahvide pärast, vaid nad näitasid näpuga meie poole ja kisasid! Oookei.
Tagasisõit rongiga oli seekord üsna rahulik, ühtegi last ei nutnud. Kui jõudsime tagasi Colombosse, tahtsin jäätist osta (Janne imestuse saatel, kuna vahepeal oli meil üsna külm olnud) Küsisin ühest putkast, kas on jäätist. Ei olnud. Ja siis lendas kohe üks tuk-tuki juht peale ja küsis, mida ma otsin. Ütlesin, et tahtsin jäätist. Siis ta teatas, et väikese sõidu kaugusel saab jäätist osta. Täitsa idikas, ma kindlasti maksan tuk-tuki eest, et minna jäätist ostma nagu see oleks midagi eluks vajalikku.
Õnneks oli inimesi üsna palju ja väljas polnud kuigi külm. Üsna armas oli see, et mitmed inimesed muretsesid meie pärast, kas oleme ikka õiges kohas ja ootame õiget rongi. Üks nendest, kes meie pärast nii-öelda muretses, oli üks tumm mees, kes vehkis ja püüdis meilt küsida, kas me ikke ootame Kandy rongi ja ärgu me siin vetsu mingu ja muud sellist. Ausalt öeldes hirmutas ta meid natuke. Pärast saime muidugi teada, miks ta oli nii abivalmis. Rongis viskas ta meile kätte ühe lehe, kuhu palus kirjutada summa, mida me talle annetame. Ta näitas meile ka enda tummade kooli tõendit. Püüdsime talle selgeks teha, et me reisime võimalikult odavalt ja ei saa raha anda.
Kuna olime ärganud natuke pärast kella viite hommikul, tahtsime rongis magada. Aga see sai olema üsna keeruline, sest meie taga istusid ema ja isa umbes 4-aastase väikese poisiga, kes oli nii aktiivne, et lärmas praktiliselt kogu sõidu ajal ja ei lasknud meil eriti palju magada.
Vaated aga olid tõesti maalilised, kahju, et läbi akna pildistades need kuigi kenasti ei jäänud.
Kui me olime Kandysse jõudnud (mõningase hilinemisega), siis hakkasime otsima turismiinfot, sest olime tulnud linna, millest me kuigi palju ei teadnud. Teadsin praktiliselt ainult seda, et Kandyt peavad paljud inimesed Sri Lanka kõige ilusamaks linnaks (natuke meenutas see mulle ka Antigua de Guatemalat, mis oli mulle väga meeldinud) Meie eksirännakuid mööda Kandyt õnnistas ka vihm, mida tuli peaaegu kogu aja, kui me seal olime. Olles mitmetelt inimestelt küsinud, kus see turismiinfo õigupoolest on, jõudsimegi sinna. Saime sealt Kandy kaardi ja meile öeldi ka põhikohad, kus võiks ära käia. Kuna Kandy ei olnud eriti suur, siis olid kõik asjad jalutamiskauguses ja me ei pidanud kordagi võtma taksot.
Esimene eesmärk oli meil tegelikult jõuda valuutavahetuseni, mul oli natuke veel vaja vahetada raha. Olime jõudnud sinna, kus pidi olema valuutavahetus, aga ei näinud midagi, mis sellele viitaks. Nojah, mis teha. Läksime natuke edasi ja nägin ühte kohta, millest tahtsin pilti teha. Astusin natuke eemale, et pilt hästi välja tuleks ja siis.. keerasin ringi ja seal see rahavahetuspunkt oligi! Juveelipoodides me ei saanud ju nii väikest summat dollareid vahetada, kõige väiksem summa oli umbes 100 dollarit, mida oleks saanud vahetada.
Järgmisena tahtsime minna linna kõige kuulsamasse templisse, aga me ei saanud. Jannel olid täna jalas lühikesed püksid ning paljaste põlvedega sinna sisse ei saa. Mul oli sellest jube kahju.. see tundus nii huvitav koht, aga ega ma üksi siis ka ju ei hakanud sinna minema.
Siis võtsime suuna lähedalasuva linnavalitsuse hoone juurde.. lootsime, et see on suuremat sorti vaatamisväärsus, aga ei. Algul me ei suutnud isegi tuvastada, kus see täpselt on, sest kaardi järgi pidime juba kohal olema. Siis kuskilt nurga tagant me selle hoone leidsimegi.
Nüüd võiks siis minna mungakloostrit vaatama. Olimegi juba sina vantsinud, kui vihm läks päris tugevaks. Ühel hetkel teatas Janne, et tema edasi ei lähe sellise sajuga ja jäi kloostri juures oleva maja varju alla. See oli mingi munga tööruum ja kui munk nägi meid seal pooleldi vihmas seisvat, kutsus ta meid sisse. Vau, me rääkisime budismi mungaga. Või noh, püüdsime selgitada, mida me räägime, sest tal oli üsna halb inglise keel.
See munk näitas meile ajaviiteks igasuguseid fotoalbumeid ning pakkus isegi teed ja lõunat. Sellest me viisakalt keeldusime (kuigi Janne ütles mulle pärast, et tema poleks sellest küll ära öelnud), sest ei tahtnud mingist kohalikust veest kõhuhaigust saada. Samuti rääkis ta meile ühest ukraina paarist, kes olid siin tema juures käinud ja olid pooleldi budistideks hakanud ja nüüd kutsusid teda Ukrainasse külla. Kui algul arvasime, et ta ajab pada või ajab riigid sassi, siis näitas ta meile kirja.. ja tõesti, need olid ukrainlased.
Saime palju huvitavat teada budismi ja munkade kohta. Näiteks nende riietusest- nad kannavad, kas kollast või punakat ürpi ja see on nende endi valida, millist. See peab lihtsalt olema puulehtede sügisvärv.
Mul tekkis küsimus, kas mungaks saamine on mõningatele inimestele kohustuslik. Mina sain aru, et ei ole.. see peab olema nende vaba tahe. Samas ei oska ma sel juhul seletada, miks on mõned päris noored poisid mungariietuses. Nii väiksena ei saa ju olla sellist tunnet, et hakkaks mungaks?
Mungad ei ela praegusel ajal üldse nii nagu võiks arvata. Näiteks munga tööruumis mängis raadio ja tal oli seal telefon. Uurisin neilt, kas nad seal telekat saavad vaadata või arvutit kasutada. Vastus oli, et saavad. Ei ole nad midagi nii eraklikud.
Kui me olime tal umbes pool tundi või natuke rohkem külas olnud, tahtsime edasi minna. Võtsime suuna suure Buddha kuju juurde, mida oli meile juba enne välja reklaamitud. Munk hakkas meile seletama, et sinna on seda teed mööda natuke ohtlik kõndida ja saime aru, et peame ringiga minema. Parajasti läks mööda üks naine oma pojaga ja siis munk palus, et see näitaks meile teeotsa kätte. Õnneks rääkis see naine inglise keelt ja tema ütles, et seda teed mööda minna on okei. Muide, ta isegi arvas, et me õpime ülikoolis budismi.
Kui meil selle naisega teed lahku läksid, hakkasime astuma mööda mägiteid. Minu arust oli isegi päris mõnus, kui välja arvata see, et vihma sadas ja liiv läks meile plätude vahele, tehes liikumise raskemaks.
Kui me olime peaaegu mäkke jõudnud, nägimegi Buddha kuju. See oli küll väga suur, aga oleks võinud olla üle kullatud. Siis oleks ta veel rohkem muljet avaldanud.
Tahtsin minna seda kuju puudutama, aga selle ümber olid trepid, millest ma vihmaga ei julgenud üles minna (ehk sellest ohtlikkusest munk rääkiski?) Kuna kuju oli ümbritsetud puudest ja põõsastest, siis me Jannega ristisime selle nimega „Buddha põõsastes“
Nüüd olid nähtud kõik asjad, mida plaanisime Kandys vaadata ja hakkasime minema tagasi raudteejaama poole. Kõndisime ja kõndisime, minu arust täiesti kaardi järgi, aga siis kaart ja tee enam ei klappinud. Küsisime ühelt inimeselt, et kuidas me jõuaksime raudteejaama, see soovitas meil minna mööda raudteed. Jah, kõndida raudtee peal! Vaatasime raudtee poole- seal tõesti kõndisid paljud inimesed. Olime näinud ka oma kodu lähedal Mount Lavinias inimesi raudtee peale kõndimas. Ja ei ole nii, et järelikult rong ei sõida sealt kaudu eriti tihti. Oleme Mount Lavinia rannas üsna vähe olnud ja mitmel korral on selle aja jooksul rong mööda läinud. Huvitav, kas seal jääb palju inimesi rongi alla.. või on ehk asi umbes nagu Indias: sellises liikluskaoses, kus kohalikud teavad reegleid, ei juhtugi nii palju õnnetusi kui võiks arvata.
Kui me siis niimoodi jalutasime, jooksid järsku hulk ahve üle tee. Vau, see oli vinge. Siis hüppasid nad ühele müürile ja meie kuulsime mingite laste elevust täis kisa (olime ühe kooli ees) Oojaa, meie olime ka elevil ahvide pärast. Kui ahvidest said mõned pildid klõpsitud, vaatasin üles. Need lapsed ei karjunudki ahvide pärast, vaid nad näitasid näpuga meie poole ja kisasid! Oookei.
Tagasisõit rongiga oli seekord üsna rahulik, ühtegi last ei nutnud. Kui jõudsime tagasi Colombosse, tahtsin jäätist osta (Janne imestuse saatel, kuna vahepeal oli meil üsna külm olnud) Küsisin ühest putkast, kas on jäätist. Ei olnud. Ja siis lendas kohe üks tuk-tuki juht peale ja küsis, mida ma otsin. Ütlesin, et tahtsin jäätist. Siis ta teatas, et väikese sõidu kaugusel saab jäätist osta. Täitsa idikas, ma kindlasti maksan tuk-tuki eest, et minna jäätist ostma nagu see oleks midagi eluks vajalikku.
Kolmapäev, 2. veebruar
Täna oli ka ilm natuke paha, aga me otsustasime Jannega ikkagi ujuma minna. Kõik inimesed pidasid meid ikka täitsa lollideks, aga no suva. Vesi oli igatahes soe ja mõnus, välja tulles oli ainult natuke jahe.
Kuna ilmad olid vihmased, siis veetsime rohkem aega toas. Ja seda rohkem hakkasime märkama inimesi, kes kõrvalmaja juures trepist üles-alla käisid. Neil oli aknast otsevaade meie tuppa ja nad vahtisid ka meid! Hiljem mainisime seda omanikule, aga tema ütles, et ei-ei, nad ei näe meid kindlasti, sest see, võre, mis ees on, on selline, et välja näeb, aga sisse ei näita. No okei, ju nad vaatavad siis tühja. Ja omanik rääkis, et nad ei ole enamasti seal tavalised turistid nagu meie. Inimesed käivad sellistes hostelites tegemas nii-öelda vanainimeste asju, sest isegi kui nad on abielus, ei saa paar tihtipeale privaatselt olla, sest elatakse suure perena väikses kohas. Ja nemad maksvat oma lühikese seal oldud aja eest veel peaaegu poole rohkem kui meie. Ja linu ei vahetata ka pärast iga külastajat.
Omanik rääkis meile üldse igasuguseid huvitavaid asju. Alustuseks, temast endast natuke: ta polnudki vanatüdruk kolme kassiga nagu me arvasime. Ta oli abielus, kuid tema mees suri mõne aasta eest ning tal on üks poeg, kes elab perega Šveitsis.
Rääkisime Sri Lanka hindadest ja palkadest. Ta polnud küll kindel, kuid madalamad palgad on tema arust umbes 15 000 ruupia kanti, see tähendab, et vähem kui 2000 krooni. Ja järelikult, võrreldes Sri Lanka hindadega, on elu inimeste jaoks üsna kallis. Meie jaoks aga üliodav, eriti Sri Lanka toodang. Aga näiteks šokolaadid nagu Mars, Bounty jms on jällegi kallimad kui meil, sest nad on sisse toodud.
See kodumajutus, kus me ööbisime oli ka meie jaoks üliodav. Kokku maksis tuba üheks ööks kahepeale kuskil 130 krooni kanti ja ta oli kusjuures hinda veel hiljaaegu umbes 15 krooni ehk 150 ruupia võrra tõstnud!
Kuna omanik elab üksi, siis on tal üsna kallis iga päev süüa teha. Hoopis odavam on tema jaoks osta mõnest toidukohast kaasa riisi millegagi. Tõesti, taimetoitlaste toit on eriti odav. Ja enamik inimesi seal ongi taimetoitlased.
Pensionile aga saavad nad juba 55-aastaselt. Kui ma õigesti aru sain, siis on põhimõtteliselt kohustuslik jääda pensionile. Pension on neil üsna väike, endisel riigiametnikul on 21 000 kuus, mis iseenesest pole ka väga palju.
Meie kodumajutuse elutoas oli ka pisike Buddha kuju. Uurisime omanikult, kas ta on ka budist. Jah. Ta rääkis meile, et budism ei ole tegelikult niivõrd religioon kui elufilosoofia: inimesed peavad oma elus võimalikult head olema, et lõpeks ümbersündimiste ahel ja nad jõuaksid nirvaanasse. See kõik meenub mulle ka „Maailma usundite“ raamatust, aga ikkagi oli huvitav, kui budist ise seda rääkis.
Rääkisime temaga ka tsunamist. Kui see katastroof 2004.aastal juhtus, ei teadnud srilankalased kuigi palju tsunamist, ka meie hosteli omanik. Parajasti oli külas üks mees Jaapanist, kes uudiseid nähes neid rahustas, et siia kohta tsunami ei tule, sest see on ülesmäge ja mingi kaljusein on ees. Vot, ma ei saanudki aru, mis kaljuseinast täpselt räägiti.. aga see oli miski, mis päästis selle maja hävingut. Üsnagi ehmatav oli olla kohas, mis veidi üle kuue aasta tagasi napilt tsunamist pääses.
Omanik rääkis, et tema poeg oleks peaaegu tsunamis surma saanud. Ta oli parajasti kuskil saarel, kus olid ainult pisikesed majakesed. Kui tsunami tuli, siis põgenesid kõik seal olnud 36 inimest saare ainsa kahekorruselise maja teisele korrusele ja olid seal. Nad pääsesid tänu sellele eluga.
Igatahes- õhtul plaanisime minna internetikohvikusse, mis pidi olema 24 tundi lahti. Oli ta jee. Kell kaheksa õhtul oli kinni. Püüdsime leida põhjust- ehk oli asi selles, et tuul oli liiga tugev ja netti polnud? Igatahes, sellest kohast umbes viie minuti kaugusel leidsime teise internetikohviku, kus sai ka välismaale helistada. Vaatasin huvi pärast, kui palju see Eestisse maksab. Ja see oli üks odavamaid- 5 ruupiat ehk siis natuke üle 50 sendi! Ebaloogiline.. võib-olla oleks hulk tasusid veel juurde tulnud.. Aga igatahes, kui ma oleks Sri Lanka aja algul selle hinna avastanud, siis oleksin küll koju helistanud.
Kuna ilmad olid vihmased, siis veetsime rohkem aega toas. Ja seda rohkem hakkasime märkama inimesi, kes kõrvalmaja juures trepist üles-alla käisid. Neil oli aknast otsevaade meie tuppa ja nad vahtisid ka meid! Hiljem mainisime seda omanikule, aga tema ütles, et ei-ei, nad ei näe meid kindlasti, sest see, võre, mis ees on, on selline, et välja näeb, aga sisse ei näita. No okei, ju nad vaatavad siis tühja. Ja omanik rääkis, et nad ei ole enamasti seal tavalised turistid nagu meie. Inimesed käivad sellistes hostelites tegemas nii-öelda vanainimeste asju, sest isegi kui nad on abielus, ei saa paar tihtipeale privaatselt olla, sest elatakse suure perena väikses kohas. Ja nemad maksvat oma lühikese seal oldud aja eest veel peaaegu poole rohkem kui meie. Ja linu ei vahetata ka pärast iga külastajat.
Omanik rääkis meile üldse igasuguseid huvitavaid asju. Alustuseks, temast endast natuke: ta polnudki vanatüdruk kolme kassiga nagu me arvasime. Ta oli abielus, kuid tema mees suri mõne aasta eest ning tal on üks poeg, kes elab perega Šveitsis.
Rääkisime Sri Lanka hindadest ja palkadest. Ta polnud küll kindel, kuid madalamad palgad on tema arust umbes 15 000 ruupia kanti, see tähendab, et vähem kui 2000 krooni. Ja järelikult, võrreldes Sri Lanka hindadega, on elu inimeste jaoks üsna kallis. Meie jaoks aga üliodav, eriti Sri Lanka toodang. Aga näiteks šokolaadid nagu Mars, Bounty jms on jällegi kallimad kui meil, sest nad on sisse toodud.
See kodumajutus, kus me ööbisime oli ka meie jaoks üliodav. Kokku maksis tuba üheks ööks kahepeale kuskil 130 krooni kanti ja ta oli kusjuures hinda veel hiljaaegu umbes 15 krooni ehk 150 ruupia võrra tõstnud!
Kuna omanik elab üksi, siis on tal üsna kallis iga päev süüa teha. Hoopis odavam on tema jaoks osta mõnest toidukohast kaasa riisi millegagi. Tõesti, taimetoitlaste toit on eriti odav. Ja enamik inimesi seal ongi taimetoitlased.
Pensionile aga saavad nad juba 55-aastaselt. Kui ma õigesti aru sain, siis on põhimõtteliselt kohustuslik jääda pensionile. Pension on neil üsna väike, endisel riigiametnikul on 21 000 kuus, mis iseenesest pole ka väga palju.
Meie kodumajutuse elutoas oli ka pisike Buddha kuju. Uurisime omanikult, kas ta on ka budist. Jah. Ta rääkis meile, et budism ei ole tegelikult niivõrd religioon kui elufilosoofia: inimesed peavad oma elus võimalikult head olema, et lõpeks ümbersündimiste ahel ja nad jõuaksid nirvaanasse. See kõik meenub mulle ka „Maailma usundite“ raamatust, aga ikkagi oli huvitav, kui budist ise seda rääkis.
Rääkisime temaga ka tsunamist. Kui see katastroof 2004.aastal juhtus, ei teadnud srilankalased kuigi palju tsunamist, ka meie hosteli omanik. Parajasti oli külas üks mees Jaapanist, kes uudiseid nähes neid rahustas, et siia kohta tsunami ei tule, sest see on ülesmäge ja mingi kaljusein on ees. Vot, ma ei saanudki aru, mis kaljuseinast täpselt räägiti.. aga see oli miski, mis päästis selle maja hävingut. Üsnagi ehmatav oli olla kohas, mis veidi üle kuue aasta tagasi napilt tsunamist pääses.
Omanik rääkis, et tema poeg oleks peaaegu tsunamis surma saanud. Ta oli parajasti kuskil saarel, kus olid ainult pisikesed majakesed. Kui tsunami tuli, siis põgenesid kõik seal olnud 36 inimest saare ainsa kahekorruselise maja teisele korrusele ja olid seal. Nad pääsesid tänu sellele eluga.
Igatahes- õhtul plaanisime minna internetikohvikusse, mis pidi olema 24 tundi lahti. Oli ta jee. Kell kaheksa õhtul oli kinni. Püüdsime leida põhjust- ehk oli asi selles, et tuul oli liiga tugev ja netti polnud? Igatahes, sellest kohast umbes viie minuti kaugusel leidsime teise internetikohviku, kus sai ka välismaale helistada. Vaatasin huvi pärast, kui palju see Eestisse maksab. Ja see oli üks odavamaid- 5 ruupiat ehk siis natuke üle 50 sendi! Ebaloogiline.. võib-olla oleks hulk tasusid veel juurde tulnud.. Aga igatahes, kui ma oleks Sri Lanka aja algul selle hinna avastanud, siis oleksin küll koju helistanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)