Meile öeldi laevas, et laevast saab välja kella 4 ja 6 vahel hommikul. Seega panimegi endale äratuse nii, et kell 6 oleksime laevast väljas sadamas. Sadam oli inimtühi. Pidime seal passima umbes tunni, sest buss, mis viiks metroojaama juurde, ei käinud veel. Veidi pärast 7 läks esimene buss, mis viis meil 2,5 euro eest (päris kallis!) mõne peatuse võrra edasi. Aga me pidime selle maksma, sest pimedas me ei tahtnud ise kõndida (olgem ausad, ega me poleks nii täpselt osanudki) ja väljas oli -18! Nii külm. Kui me Tartust eile tulime, siis olid mõned miinuskraadid.
Lõppude lõpuks jõudsime kolme transpordivahendiga (buss, metroo, lennujaama buss) üsna kiiresti lennujaama. Ja seal algas siis meie lennujaama passimine, umbes 5 tundi kokku. Ja nii me siis ootasimegi tundide kaupa. Jälgisime, kuidas sajad inimesed seisid Phuketi check-in´i järjekorras. Järelikult on Tai soomlastele odav ja populaarne sihtpaik- nagu Egiptus eestlastele. Niiviisi tundide kaupa oodates oli lõpuks umbes poolteist tundi meie lennuni.. ja ikka ei näidanud kuskil, et check-in meie lennule oleks lahti. Ja egas polnudki muud teha, kui lihtsalt läksime järjekorda seisma (kus oleks pidanud olema meie check-in, kuid kirjutatud polnud midagi) ja lootsime, et saame piletid kätte. Oligi õige koht.
30 euro eest oli Istanbulis võimalik endale hostelist auto vastu tellida, aga minu arust oli see liiga kallis. Seega läksime lennujaamast hostelisse metroo ja trammiga. Ja see oli üsna raske teekond. Pidime päris mitmetest treppidest oma kohvrit üles ja alla tarima. Mina igatahes ei jõudnud eriti oma 17-kilogrammist kohvrit niiviisi trepist üles tassida. Aga armas oli see, et mitmel korral mingid mehed mind aitasid. Treppidest tassimise osas ajas hinge täis veel see, et otsides Yusuf Pasa trammipeatust, läksime valest kohast trepist alla.. egas midagi, tuli jälle üles tarida oma kohver ja õigesse kohta suunduda.
Tegelikult võttis ikka tükk aega, et me leiaksime tee hosteli. Meie ööbimispaik oli küll üsna vanalinnas, aga see-eest päris nurga taha peidetud. Ja koht oli mõnus ka, juba administraator oli lahe- tundus kohe tore inimene. Ta seletas meile Istanbuli kaardi peal ikka väga põhjalikult, kuhu minna ja mida teha. See oli tõesti hästi kasulik. Nimeks oli administraatoril Volkan.
Olime võtnud hostelis nelja inimese toa. Kui tuppa saime, siis oli seal juba üks prantslane. Hiljem saime teada, et tema nimi on Leopold. Aga me Jannega ei nimetanud teda isekeskis kunagi nii. Tema nimedeks said Lokike ja Uinuv Kaunitar. Esimene nimi sellepärast, et tal olid pikad lokkis juuksed, mida ta tihti ühelt küljelt teisele heitis. Teine nimi seepärast, et ta teatas meile, et armastab tihti magada õhtul kella 12st umbes 3ni päeval. Nüüd tekib kindlasti küsimus, et kas ta tööl või koolis ei käigi. Käib. Aga ta on oma loengud sättinud nii, et need algavad alles õhtul. Ja ta õpib midagi poliitikaga seonduvat.
No comments:
Post a Comment