Õnneks oli inimesi üsna palju ja väljas polnud kuigi külm. Üsna armas oli see, et mitmed inimesed muretsesid meie pärast, kas oleme ikka õiges kohas ja ootame õiget rongi. Üks nendest, kes meie pärast nii-öelda muretses, oli üks tumm mees, kes vehkis ja püüdis meilt küsida, kas me ikke ootame Kandy rongi ja ärgu me siin vetsu mingu ja muud sellist. Ausalt öeldes hirmutas ta meid natuke. Pärast saime muidugi teada, miks ta oli nii abivalmis. Rongis viskas ta meile kätte ühe lehe, kuhu palus kirjutada summa, mida me talle annetame. Ta näitas meile ka enda tummade kooli tõendit. Püüdsime talle selgeks teha, et me reisime võimalikult odavalt ja ei saa raha anda.
Kuna olime ärganud natuke pärast kella viite hommikul, tahtsime rongis magada. Aga see sai olema üsna keeruline, sest meie taga istusid ema ja isa umbes 4-aastase väikese poisiga, kes oli nii aktiivne, et lärmas praktiliselt kogu sõidu ajal ja ei lasknud meil eriti palju magada.
Vaated aga olid tõesti maalilised, kahju, et läbi akna pildistades need kuigi kenasti ei jäänud.
Kui me olime Kandysse jõudnud (mõningase hilinemisega), siis hakkasime otsima turismiinfot, sest olime tulnud linna, millest me kuigi palju ei teadnud. Teadsin praktiliselt ainult seda, et Kandyt peavad paljud inimesed Sri Lanka kõige ilusamaks linnaks (natuke meenutas see mulle ka Antigua de Guatemalat, mis oli mulle väga meeldinud) Meie eksirännakuid mööda Kandyt õnnistas ka vihm, mida tuli peaaegu kogu aja, kui me seal olime. Olles mitmetelt inimestelt küsinud, kus see turismiinfo õigupoolest on, jõudsimegi sinna. Saime sealt Kandy kaardi ja meile öeldi ka põhikohad, kus võiks ära käia. Kuna Kandy ei olnud eriti suur, siis olid kõik asjad jalutamiskauguses ja me ei pidanud kordagi võtma taksot.
Esimene eesmärk oli meil tegelikult jõuda valuutavahetuseni, mul oli natuke veel vaja vahetada raha. Olime jõudnud sinna, kus pidi olema valuutavahetus, aga ei näinud midagi, mis sellele viitaks. Nojah, mis teha. Läksime natuke edasi ja nägin ühte kohta, millest tahtsin pilti teha. Astusin natuke eemale, et pilt hästi välja tuleks ja siis.. keerasin ringi ja seal see rahavahetuspunkt oligi! Juveelipoodides me ei saanud ju nii väikest summat dollareid vahetada, kõige väiksem summa oli umbes 100 dollarit, mida oleks saanud vahetada.
Järgmisena tahtsime minna linna kõige kuulsamasse templisse, aga me ei saanud. Jannel olid täna jalas lühikesed püksid ning paljaste põlvedega sinna sisse ei saa. Mul oli sellest jube kahju.. see tundus nii huvitav koht, aga ega ma üksi siis ka ju ei hakanud sinna minema.
Siis võtsime suuna lähedalasuva linnavalitsuse hoone juurde.. lootsime, et see on suuremat sorti vaatamisväärsus, aga ei. Algul me ei suutnud isegi tuvastada, kus see täpselt on, sest kaardi järgi pidime juba kohal olema. Siis kuskilt nurga tagant me selle hoone leidsimegi.
Nüüd võiks siis minna mungakloostrit vaatama. Olimegi juba sina vantsinud, kui vihm läks päris tugevaks. Ühel hetkel teatas Janne, et tema edasi ei lähe sellise sajuga ja jäi kloostri juures oleva maja varju alla. See oli mingi munga tööruum ja kui munk nägi meid seal pooleldi vihmas seisvat, kutsus ta meid sisse. Vau, me rääkisime budismi mungaga. Või noh, püüdsime selgitada, mida me räägime, sest tal oli üsna halb inglise keel.
See munk näitas meile ajaviiteks igasuguseid fotoalbumeid ning pakkus isegi teed ja lõunat. Sellest me viisakalt keeldusime (kuigi Janne ütles mulle pärast, et tema poleks sellest küll ära öelnud), sest ei tahtnud mingist kohalikust veest kõhuhaigust saada. Samuti rääkis ta meile ühest ukraina paarist, kes olid siin tema juures käinud ja olid pooleldi budistideks hakanud ja nüüd kutsusid teda Ukrainasse külla. Kui algul arvasime, et ta ajab pada või ajab riigid sassi, siis näitas ta meile kirja.. ja tõesti, need olid ukrainlased.
Saime palju huvitavat teada budismi ja munkade kohta. Näiteks nende riietusest- nad kannavad, kas kollast või punakat ürpi ja see on nende endi valida, millist. See peab lihtsalt olema puulehtede sügisvärv.
Mul tekkis küsimus, kas mungaks saamine on mõningatele inimestele kohustuslik. Mina sain aru, et ei ole.. see peab olema nende vaba tahe. Samas ei oska ma sel juhul seletada, miks on mõned päris noored poisid mungariietuses. Nii väiksena ei saa ju olla sellist tunnet, et hakkaks mungaks?
Mungad ei ela praegusel ajal üldse nii nagu võiks arvata. Näiteks munga tööruumis mängis raadio ja tal oli seal telefon. Uurisin neilt, kas nad seal telekat saavad vaadata või arvutit kasutada. Vastus oli, et saavad. Ei ole nad midagi nii eraklikud.
Kui me olime tal umbes pool tundi või natuke rohkem külas olnud, tahtsime edasi minna. Võtsime suuna suure Buddha kuju juurde, mida oli meile juba enne välja reklaamitud. Munk hakkas meile seletama, et sinna on seda teed mööda natuke ohtlik kõndida ja saime aru, et peame ringiga minema. Parajasti läks mööda üks naine oma pojaga ja siis munk palus, et see näitaks meile teeotsa kätte. Õnneks rääkis see naine inglise keelt ja tema ütles, et seda teed mööda minna on okei. Muide, ta isegi arvas, et me õpime ülikoolis budismi.
Kui meil selle naisega teed lahku läksid, hakkasime astuma mööda mägiteid. Minu arust oli isegi päris mõnus, kui välja arvata see, et vihma sadas ja liiv läks meile plätude vahele, tehes liikumise raskemaks.
Kui me olime peaaegu mäkke jõudnud, nägimegi Buddha kuju. See oli küll väga suur, aga oleks võinud olla üle kullatud. Siis oleks ta veel rohkem muljet avaldanud.
Tahtsin minna seda kuju puudutama, aga selle ümber olid trepid, millest ma vihmaga ei julgenud üles minna (ehk sellest ohtlikkusest munk rääkiski?) Kuna kuju oli ümbritsetud puudest ja põõsastest, siis me Jannega ristisime selle nimega „Buddha põõsastes“
Nüüd olid nähtud kõik asjad, mida plaanisime Kandys vaadata ja hakkasime minema tagasi raudteejaama poole. Kõndisime ja kõndisime, minu arust täiesti kaardi järgi, aga siis kaart ja tee enam ei klappinud. Küsisime ühelt inimeselt, et kuidas me jõuaksime raudteejaama, see soovitas meil minna mööda raudteed. Jah, kõndida raudtee peal! Vaatasime raudtee poole- seal tõesti kõndisid paljud inimesed. Olime näinud ka oma kodu lähedal Mount Lavinias inimesi raudtee peale kõndimas. Ja ei ole nii, et järelikult rong ei sõida sealt kaudu eriti tihti. Oleme Mount Lavinia rannas üsna vähe olnud ja mitmel korral on selle aja jooksul rong mööda läinud. Huvitav, kas seal jääb palju inimesi rongi alla.. või on ehk asi umbes nagu Indias: sellises liikluskaoses, kus kohalikud teavad reegleid, ei juhtugi nii palju õnnetusi kui võiks arvata.
Kui me siis niimoodi jalutasime, jooksid järsku hulk ahve üle tee. Vau, see oli vinge. Siis hüppasid nad ühele müürile ja meie kuulsime mingite laste elevust täis kisa (olime ühe kooli ees) Oojaa, meie olime ka elevil ahvide pärast. Kui ahvidest said mõned pildid klõpsitud, vaatasin üles. Need lapsed ei karjunudki ahvide pärast, vaid nad näitasid näpuga meie poole ja kisasid! Oookei.
Tagasisõit rongiga oli seekord üsna rahulik, ühtegi last ei nutnud. Kui jõudsime tagasi Colombosse, tahtsin jäätist osta (Janne imestuse saatel, kuna vahepeal oli meil üsna külm olnud) Küsisin ühest putkast, kas on jäätist. Ei olnud. Ja siis lendas kohe üks tuk-tuki juht peale ja küsis, mida ma otsin. Ütlesin, et tahtsin jäätist. Siis ta teatas, et väikese sõidu kaugusel saab jäätist osta. Täitsa idikas, ma kindlasti maksan tuk-tuki eest, et minna jäätist ostma nagu see oleks midagi eluks vajalikku.
No comments:
Post a Comment