Teisipäev, 25. jaanuar

Täna ärkasin ma James Blunti laulu „1973“ peale. Kuskil kõrvalmajas (või ma ei teagi, kus täpselt) pandi hommikul umbes 9 ajal muusika nii kõvaks, et me Jannega lihtsalt ärkasime üles. Sebastiana tuli kusjuures veel hommikul meie juurde ja küsis, kas see muusika oli meid üles ajanud. Selles mõttes oli see armas, et ta muretses sellepärast.. eelnevates hostelites polnud töötajatel sooja ega külma, kas külalised saavad magada või mitte.
Ranna poole jalutades hüppas seesama tüütu indialane kuskilt nurga tagant välja. Ja me ei saanudki temast enam rannas lahti, ta sättis enda päevitustooli meie kõrvale. Oleks ta viisakusest vähemalt küsinud või midagi.. aga ei. Ja kui meie Jannega oma toole päikese suunas liigutasime, liikus tema kaasa, kuigi tal oli päikesevari kohal ja teda ei mõjutanud päikese suund. Selle mehe hüüdnimeks sai Mütsike. Seda põhjusel, et kui ta läks ujuma tõmbas ta endale kummimütsi pähe!!! Ise teatas ta selle peale, et ookeani sool teeb juustele halba ja parem on neid kaitsta. Ja see polnud tema enesehooldamise osas veel kõik. Kui ta oli päevituskreemi ära määrinud, jalutas ta enne vette minekut tükk aega mööda randa. Pärast uurisime, et kus ta nii kaua oli ja siis ta vastas, et päevituskreem peab imbuma kehasse vähemalt pool tundi enne vette minekut. Halleluuja. Mingi india mees räägib mulle, kuidas nahka hooldada. Ja see polnud veel kõik. Ta muretses, kas ma ikka huultele päikese eest kaitsvat kreemi panen. Tema ise küll pani.
Vahepeal käis Mütsike ka teisi naisi rebimas (meie õnneks) Üks naine, kellega ta rääkis, lasi igatahes kiiresti jalga, aga mingi teine lasi tal pooleldi oma ujumismadratsil olla. Joppas tüübil. Meie ei tahtnud küll sulistada vees, kui Mütsike seal oli. Igaks juhuks.
Kuna Mütsike elas Mumbais, siis ta praktiliselt pakkus meile, et kui me Mumbaisse tuleme, siis võime temaga kokku saada või tema juurde tulla. Aga me saime õnneks öelda, et me olime juba ühe päeva Mumbais ära, kui Indiasse tulime. Selle jätsime targu mainimata, et peame ühe päeva veel seal veetma. Pärast, kui Jannega rääkisime, tuli välja, et Janne oli täiega mõelnud, et mina ei ütleks Mütsikesele, et me tagasi Mumbaisse läheme ja mina palusin mõttes, et Janne seda ei ütleks.
Kui kell oli umbes 3 saanud ja Mütsike oli parajasti endale kohvikust mingi söögi tellinud, teatasime meie Jannega, et me nüüd hakkame ära minema. See oli suurepärane ajastus, sest Mütsike ei saanud meile kuidagi järgi tulla, kuna söök oli tellitud. Olime juba ära kõndinud umbes viis minutit, kui mul tuli meelde, et ma jätsin ju plätud sinna! No egas midagi, tagasi tuli minna. Mütsike vist juba arvas, et me tulime tema juurde tagasi, sest ta naeratas nii laialt. Aga looda sa.
Õhtul tulime uuesti randa tagasi. Mõtlesime ujuma minna, aga ausalt öeldes tundus üsna jahe, seega jalutasime lihtsalt mööda randa. Täna läksime varem magama, sest eilse väljas käimise pärast saime vähem magada. Olin juba tunnikese maganud, kui ärkasin mingi valju rääkimise ja naermise peale. Kannatasin seda mõnikümmend minutit, aga siis mõtlesin, et lähen ja ütlen neile viisakalt, et nad räägiksid vaiksemalt. Aga ma ei pidanudki lõpuks midagi ütlema, sest kui ma piilusin kardina vahelt välja, nägid nad ise mind ja kommenteerisid omavahel, et ei teadnudki, et me siin oleme. Ja nii nad ilusti ise ka magama läksid.