Uutest arengutest naabermaja tegelaste osas- jällegi mingid tüübid jalutasid üles ja nüüd me Jannega huviga vaatasime neid. Siis vaatasid nad ka meie poole ja hõikasid inglise keeles tere! Ouuuu, midaaaa? Nad ei pidanud meid nägema.
Pärast läksime õue ja vaatasime, kas meie aknast on sisse näha. Vabalt oli. Seega olidki igasugused tüübid meid koguaeg nillinud. Huvitav oli aga see, et ühestki teisest samasugusest võrest (või kuidas ma seda nimetan) ei olnud läbi näha, ainult meie omast.
Eile oli saabunud hosteli ka üks india-inglane, kelle kohta oli omanik maininud, et ta vist on gei. Igatahes, kui me täna tulime rannast, siis võttis tüüp meid rajalt maha ja hakkas uurima Kandy ja Elephant Orphanage´i kohta. Andsime talle mõned praktilised nõuanded. Ta rääkis meile, et on kuuekuusel reisil, mis hõlmab paljusid Aasia riike. Ta luges need ette ka, aga need ei jäänud kõik meelde.
Temalt saime teada, et kriketi maailmameistrivõistluste mingid mängud toimuvad ka Kandys ja Colombos. Kriket on hiiglama populaarne selles piirkonnas, mina saan siis rääkida India ja Sri Lanka näitel. Mumbai lennujaamas oli näiteks üks tahvel, mis luges päevi, tunde, minuteid ja sekundeid kriketi maailmameistrivõistlusteni. Sri Lankal on suured reklaamid, kus on kriketi meeskond peal ja kirjutatud, et 20 miljonit srilankalast ootab parimat. Ja igasuguseid kriketimängijate papist (või mingist muust sarnasest materjalist) kujud on väljas. Ka inimesed armastavad kriketist rääkida ja meiltki on küsitud, mida me sellest mängust arvame.
Igatahes, nüüd oli meil aega lahkuda. Kuigi meie lend läks öösel kell 12, otsustasime minna varem kohale, et vähemalt Colombost saaks 187 peale, enne kui pimedaks läheb. Olime veidi segaduses seal, sest ei teadnud, kust buss läheb. Pidime vist suvalise bussi tee peal kinni pidama. Üks buss läks mööda, aga see ei peatanud.. tuk-tuki juhid naersid selja taga. Täiesti jobud ikka, mis ma nüüd siis võtan nende teenust, kui nad on meie üle naernud. Aga siis tuli kohe ka teine 187, mis peatus. Janne oli juba peaaegu peal, kui buss hakkas liikuma.. bussijuht arvas, et Janne on üksi. Igatahes ta ütles, et oodaku, ärgu sõitku ja ma sain ka ilusti peale.
Janne oli eile internetist lugenud, et tipptunnil võib buss Colombost lennujaama juurde sõita ka kaks tundi. Ja meil sõitiski buss umbes nii kaua. Mis kõige hullem oli, oli see, et buss oli puupüsti täis. Meie läksime bussipeatuses peale, mis oli meie arust esimene peatus, aga no võta näpust- buss oli juba siis täiesti täis ja me pidime seisma. Seisime kuskil poolteist tundi ja siis lõpupoole saime istuma. Koguaeg oli vist nii, et bussi tuli pidevalt rohkem inimesi sisse kui välja läks. See piletikontrolör kutsus kogu aeg uusi inimesi ka bussi, sellest tundus tal ükskõik olevat, et bussis on praegugi umbes 20 inimest rohkem kui buss tegelikult mahutaks normaalolukorras. Vähemalt seekord ei saanud me bussipileti osas tünga nagu tulles. Sedakorda läksid kaks bussipiletit kokku maksma 200 ruupiat, eelmine kord oli 200 nägu.
Muide, bussijuht vahtis ka mind üsna tihti. Kui me lõpuks bussist hakkasin välja minema, siis teatas ta mulle, et ma olen väga ilus. Nii armas kohe.
Hiljem, kui olime lennujaama lähedal olevasse bussijaama jõudnud, nägime, et tegelikult polnudki meie olukord kõige hullem. Üks buss, mis sõitis bussijaamast välja, oli nii täis, et inimesed peaaegu rippusid bussiuksest välja. Mina ei tea, kui kaua nad jõudsid nii kinni hoida.
Tahtsime enda viimased ruupiad ära kasutada ja läksime süüa ostma. Käisime kordamööda. Kõigepealt olin mina juba tükk aega ära ja kui ma tagasi tulin, ütles Janne, et shuttle, mis läheb lennujaama juurde, on praegu ees ja talle soovitati sinna peale minna, sest see ei käivat õhtul enam nii tihti. Tegime nii, et mina lähen asjadega peale ja Janne läheb poodi. Kui juht tuleb, siis ütlen talle, et mu sõbranna läks vett ostma ja on kohe tagasi. Varsti tuligi juht ja hakkas bussi käima panema, ütlesin talle, et mu sõbranna läks vett ostma ja et kas ta ootaks. Ta siis ootaski. Kokku peaaegu viis minutit, kui Janne lõpuks tuli. Aga ta polnud endale ostnud midagi süüa ega juua, vaid oli ostnud viimase raha eest kolm paari kõrvarõngaid! On põrsas ikka!
Lennujaama lähedal peatus buss ja Sri Lanka kodanikud (vist) pidid välja minema oma dokumente näitama. Ühtegi turisti ei tülitatud.
Kui saime lennujaama sisse, siis oli seal võimalus kaaluda enda kohvrit. Mõtlesime huvi pärast kaaluda ja hea, et seda tegime. Janne oma kaalus 23 kilogrammi ja minu oma 21. Janne hakkas varmalt siis mittevajalikke asju välja võtma kohvrist ja ennast avalikult kreemitama, et ühest raskest õlipudelist lahti saada. See oli päris naljakas. Lõpuks läksid meie mõlemate kohvrid väikeste lisakilokestega ilusti lennule.
Hernegruppi mäletate veel? Parem oleks, sest nemad olid ka lennujaamas! Täiesti uskumatu, et me nendega sinna ja tagasi ühele lennule juhtusime, kuigi lennuk käib trajektooril Mumbai-Colombo ja tagasi iga päev. Janne ütles, et kui nad meiega veel Helsingisse ka lendavad, siis sööb ta oma salli ära! Etteruttavalt võib siiski öelda, et seda ta tegema ei pidanud.
Ametnik, kelle juures me check-in´i tegime, vaatas meie viisasid ja küsis meilt, millal oli meie viimane külastus Indiasse. Ma sain suurepäraselt aru, miks ta seda küsis, sest seda põhjustas täpselt seesama asi, mis mind oli muretsema pannud. Nimelt on viisa kõrvale kirjutatud, et lubatud on siseneda Indiasse alles kuus kuud pärast esimest külastust. See oli tõesti imelik lause, arvestades seda, et me olime India saatkonnast võtnud mitmekordse viisa ja meile öeldi, et sellega saab lühikese aja jooksul ka mitu korda Indiasse sisse. Seletasime seda ka ametnikule ja ta ei küsinud rohkem midagi. Nüüd aga jäi väike kahtlus hinge küll närima- mis siis, kui me ei saagi Indiasse sisse enam?
Meil oli Colombo lennujaamas aega ja seega vaatasime natuke ringi ning märkasime, et seal oli selline koht nagu palvetamise tuba. Huvi pärast tahtsin seda näha.. ma ei tea, kas see oli õige koht, mille ma leidsin, aga keset lennujaama oli ühes kohas Buddha valge kuju. Okei siis.
Muide, kui me olime värava juures olevasse ooteruumi sisse saanud, siis ei saanud me sealt niisama välja, et WC-sse minna. Et välja saada, pidime andma ametnikule oma pileti ja vastu saime ühe lipiku. Sellist süsteemi polnud ma kunagi kuskil näinud.
Ja ooteruumis passides tuli mulle meelde, et ma olin unustanud oma kohvri lukustada. Jah, ma olen tuulepea. Aga mind ei saa ka süüdistada, sest see oli alles kolmas lend, kus mul pisike tabalukk olemas oli (ostsin selle ju Goast) Mul oli nüüd täitsa mure, sest lend oli ohtlikku linna Mumbaisse (keegi võib mu asjad vabalt piistu panna) ja mul oli seal sees india raha, mida on keelatud riiki sisse tuua ja välja viia ning mul olid seal mõned apelsinid ja banaanid sees (mida ka minu arust ei tohi riiki sisse tuua.. mäletan siiamaani veel seda, kuidas Guatemalast Mehhikosse tulles võeti mul käsipagasist õun ära)
No comments:
Post a Comment