Esmaspäev, 17. jaanuar

Täna öösel ärkasin mitu korda üles. Kassidel oli vist jooksuaeg, et nad mingi hetk öösel suhteliselt pikalt kräunusid. Ja lõpuks ärkasin ma hommikul enne 9 üles, sest mingid tüübid kuskilt kõrvaltoast rääkisid ja naersid nii kõvasti.
Püüdes ennast sobivalt riidesse panna, läksin välja. Väljas oli kerge uduvihm ja algul tundus soe, aga õnneks panime Jannega ikka paksemalt riidesse. Tõesti õnneks, sest meil oli isegi jopega pärast külm. Istanbulis oli üleüldiselt tegelikult jahedam kui ma arvasin. Temperatuur oli kuskil 8-10 soojakraadi.
Käisime Sinises Mošees ja vaatasime Hagia Sophia mošeed- mõlemad olid ülivõimsad. Ja siis võtsime suuna linna olulisele väljakule (äkki oli see isegi keskväljak) Taksim Square´ile. Volkan oli meile rääkinud, et kõnnime hosteli juurest sinna umbes 35 minutit. Kõndisime me jee. Ma ei tea, kas me läksime mingil imelikul kombel kuidagi ringiga, aga jõudsime sinna umbes pooleteise tunniga. Pärast, kui Lokike seda kuulis, sai ta naerda- 35 minutit Taksim Square´ile. Nojah, võibki arvata, et sinna tuleb kõndida suhteliselt pikalt, sest see on linna teises osas. Istanbul jaguneb kolmeks peamiseks osaks: vanalinn, moodne osa ja Aasia osa.
Otsisime ka Sinise Mošee juurest ühte kivikamakat (või kuidas seda nimetada), mis pidi tähistama seda kohta, kust Bütsantsi ajal arvestati vahemaid igas suunas. Tol päeval jäi see kahjuks leidmata. Selle vea parandasime õnneks Istanbuli viimasel päeval. Pole ime, et me seda ei leidnud, minu arust ta päris selles pargis ei olnud, kus ta pidi olema.
Olin eelmisel päeval Volkanilt uurinud, kas ma äkki saaksin ülemise nari asemel alumisse voodisse. Neil on seal hostelis voodid ka nummerdatud. Volkan vaatas oma tarka raamatut ja ütles, et homme peaks keegi veel meie tuppa panema, nii et too voodi on kinni. Ta ütles, et see on korealane ja nime järgi ilmselt poiss. Nii me siis Jannega huviga ootasime selle korea poisi tulekut, kell üheksa mõtlesime juba, et äkki ta ei tulegi. Läksime Reception´i Volkani käest uurima. Ta ütles, et varsti peaks ta ikka jõudma. Viskasin nalja, et siis jõuame enda toa ka ära koristada. Ja temal oli, et no mida-mida, tuba on sassis või. Kutsus naljaga pooleks õues suitsu tegeva Leopoldi sisse ja küsis, kas tuba on korras. Leopold, vaeseke, arvas vist esimese laksuga, et me olime läinud tema peale kaebama. Õnneks selgitasin talle, et Volkan uurib, kas meie asjad on korras. Tegelikult meenutas meie tuba pigem olukorda 9. klassi Prantsusmaa reisilt, kus mina ja Janne olime ühes toas ühe poisiga. Ja asi oli nii, et meie šopatud asjad olid igal pool laiali ja temal oli väike nurgake, kus ta enda paari asja hoidis. Igatahes tuli Volkan isegi kontrollima meie tuba. Oligi enam-vähem okei. Uksest mahtus ikka sisse:)
Ja nüüd sellest korealasest.. me siis Jannega ikka ootasime teda. Kujutasime ette, et see poiss on, kas paks ja lühike või peenike ja pikk. Ja meie üllatus oli suur, kui lõpuks hüppas uksest sisse hoopis tüdruk! Tema nimi oli Ku. Tegelikult oli tal märksa pikem nimi, aga selleks, et meie saaksime tema nimest aru, kasutas ta lühendit. Igatahes Volkan tutvustas siis talle mind, Jannet ja Leopoldi (viimane oli ka mõni aeg tagasi saabunud ja rääkisime parajasti temaga prantsuse ja hispaania keelest) Volkan uuris, mis meil kõigil homme plaanis on ja lõpuks kujunes välja nii, et mina, Janne ja Ku läheme temaga sellele Bosporuse kruiisile, kuhu me Jannega kahekesi plaanisime minna. Lokike ei tahtnud tulla, sest oli juba ühe korra käinud ja eelistas minna päevaks Istanbuli Aasia poolele.