Sunday, February 20, 2011

Kolmapäev, 19. jaanuar

See oli meie viimane päev Istanbulis ja nagu tellitult oli see kõige soojem päev meie seal oldud aja jooksul.
Tõusime oma tavalisel ajal üles (kuskil 9 ajal) jättes Lokikese ja Mia põõnutama. Ega meil täna suurt midagi teha polnudki. Jalutasime niisama ringi, istusime pargis, söötsime kasse (õigemini mina söötsin ja Janne vaatas, kui jobu ma olen) Ja kasse söötes juhtuski mul väike äpardus- seesama kass, kes oli nii tublisti poseerinud mu piltidel, muutus agressiivseks ja hüppas mulle külge, et saada vorsti. Ta kriimustas mind hästi kergelt. Ja kriimustatud koht muutus mõne aja pärast punakaks. Hakkasin juba muretsema, et äkki sain sedamoodi mingi haiguse, kuid mõne tunni pärast läks punetus alla. Õnneks. Ei oleks tahtnud India haiglaid või polikliinikuid mööda käia.
Tegime Sinise Mošee juures olevatel pinkidel aega parajaks. Sel ajal, kui me seal istusime, tuli sinna ka hulk lapsi. Ilmselt oli neil kooliekskursioon Istanbuli ja just lõunat sõid nad sealsamas pinkidel, kus meie. Kaks tähelepanekut sellest, kui nad seal olid: esiteks, ka need lapsed kasutasid märgasid salvrätte (varem arvasin, et see on pigem välismaalaste teema, kuid tundub, et ka türklased ise kasutavad neid) ja teiseks- üks onu käis laste juures ja müüs mingeid komme ning nii mööda minnes võttis ta käega mingit sööki ühe lapse toidunõust. Laps ei teinud ega öelnud suurt midagi selle peale. Ehk on see normaalne?
Meil oli Volkaniga kokku lepitud, et ta ikkagi teeb meile kitarriga väikese etteaste. Siis ta lõpuks saabuski kohale, istusime ühte pargi kõrvalisse nurka ja algas tema 50-minutiline privaatkontsert meile. Ta laulis tõesti väga kenasti, sain ka uue lemmiklaulu. Selle nimi on „Zor“ ja see tähendab eesti keeles südant.
Kui ta oli oma kontserdi lõpetanud, oli meil juba päris kiire hosteli, kuhu olime tellinud lennujaama bussi. Volkan ütles meile kogu aeg, et me ei muretseks- me võime hakata pargist 5 minutit enne bussi tulekut ka minema. Jajah, kindlasti- buss ise jõudis üldse hosteli juurde viis minutit varem. Volkan oli meile eelmisel päeval lõbusalt rääkinud, et buss läheb lennujaama veidi üle poole tunni. Jah, siin lõi välja teist korda see, et ta ei oska aegu arvestada. Buss sõitis lennujaama veidi üle tunni. Kui me oleks läinud hilisema lennujaama bussiga, oleks me võib-olla liiga hiljapeale jäänud.
Ja kuigi me olime lennujaamas umbes kolm tundi enne lendu kohal, oleksime ikka lennule peaaegu hiljaks jäänud! Tagasi vaadates paneb ikka kergendunult ohkama küll. Nimelt oli asi sedamoodi, et tablool ei olnud Mumbai lennu taga konkreetset check-in laua numbrit. Oli ainult A/B. Meie, lollid, ootasime ja ootasime, et ometi, midagi sinna tuleks. Aga ei tulnud. Umbes tund ja viis minutit enne lennu väljumist läksin küsima, et kus ma saan check-in´i teha. Mulle öeldi, et kõikides A ja B sektori laudades. Geniaalne. Hiljem saime teada, et tund aega enne lendu lõpetati check-in. Sellepärast see töötaja vaataski kella, kui me check-in´i tulime tegema.. Jumal (või peaksin ma ütlema Allah?), see oli napikas. Õnneks jõudsime me ise ja me kohvrid ilusti lennukisse.
Ja nii meie lend Indiasse algaski. Tegelikult läks see 6 tundi üsna kiiresti- kuna iga istme ees oli ekraan, oli mugav sealt filme vaadata. Ja erinevaid filme oli palju, mitte nagu Iceland Air´il, millel on ainult 6 erineva filmi vahel võimalik valida.

No comments:

Post a Comment