Lennujaamas oli süsteem huvitav. Kõigepealt kontrolliti lennujaama sisenemisel passe ja lennupileteid, hiljem saime muidugi teada, et seda kontrollitakse kõikidesse lennujaamadesse sisenemisel Indias. Me ei teadnud, millises lauas check-in´i teha ja seda polnud kuskil kirjas ka. Kui aega oli juba üsna vähe jäänud, siis otsustasime katsetada mõne Air India laua juures. Valisime selle, kus oli pikem järjekord, kuigi selle kohal oleval telekal polnud midagi kirjas.. täiesti valge pilt. Ja see juhtuski õige olema. Jõudsime Jannega arusaamisele, et see on india reegel: kui ekraan on valge, järelikult läheb lend Delhisse. Ja kõik kohalikud teavad seda.
Turvakontrollis anti meile üks lipik, mille panime koti külge panema. Kui kott oli turvakontrolli läbinud, löödi lipikule tempel. Ja seda kontrolliti lennule minnes, ilma selleta lennukisse ei saanud. Turvalisus eelkõige. Aga no lennule saamisega oli ka jama.. ootasime tükk aega, et tahvel näitaks, mis väravast meie lend läheb. No ei näita ega näita. Kui see lõpuks tuli, pidime üsna kiiresti minema õigesse kohta. Väravast viidi meid bussiga lennuki juurde ja naljakas oli see, et tegelikult viidi meid siselendude terminalist rahvusvahelisse terminali. Loogilised poisid, nagu Janne ütles.
Lennukile saime õigeaegselt, aga lend ise hilines lõpuks pool tundi kahe reisija pärast, kes ei olnud õigeaegselt kohale jõudnud.
Stjuardessid olid sarides, hiljem saime teada, et see on Air India vormiriietus. Lennukis olid iga istme ees isegi ekraanid, filme seal ise ei saanud valida, küll aga olid erinevad kanalid, kust tulid igasugused india filmid ja saated. Positiivne oli see, et lennul jagati süüa. Tegelikult olin ma siselende broneerides pidanud juurde kirjutama ka selle, kas ma soovisin taimetoitlaste sööki või mitte. Aga ma olin selle lihtsalt juba ära unustanud. Muide, Indias ja Sri Lankal on väga palju taimetoitlasi. Ma imetlen neid.
Ka Delhi lennujaama oli meil autojuht vastu tellitud. Ja auto oli igatahes märksa normaalsem kui see, millega meile Mumbaisse vastu tuldi. Sõit oli odavam ka (kuigi, mida ma Mumbai hindades loodan- see on India kõige kallim linn) Meil oli hosteliga maili teel kokku lepitud, et seesama autojuht, kes vastu tuleb, viibki meid otse ekskursioonile, sest muidu kaotame palju aega. Me siis arvasimegi, et ta teeb meile ekskursiooni.. ja mõtlesime, et ta teeb seda ikka väga sitalt. Inglise keelt oskas ta väga vähe, mõnest vaatamisväärsusest mööda sõites purssis ta, et see on see ja see on see. Ja siis jõudsime peaaegu tunni pärast hosteli. Meil oli Jannega, et mida kuradit ja rääkisime omavahel, et kui see oligi ekskursioon, siis selle eest me küll ei maksa. Nimelt polnud me broneerimisel midagi maksnud, kõik tuleb letti käia kohapeal.
Tuli välja, et see ei olnud ikka ekskursioon. Tolle jaoks oli meil veel normaalsem auto ja isegi juht, kes rääkis inglise keelt. Ta viis meid esimesena sikhide templisse. See oli siiamaani kõige erilisem koht, kus ma Indias olles käinud olin (okei, see oli mu teine päev Indias ka) Ma ei tea, mis see oli, aga mulle avaldas see sikhide tempel muljet. Teadsin, et kui jõuan tagasi Eestisse, hakkan uuesti lugema raamatut „Maailma usundid“ Kui ma kodus seda raamatut, siis sirvisin ja näitasin teistele, et see siin pildid on sikhi mees, siis oli järsku vau-reaktsioon. See pilt oli tehtud seal kohas, kus ma käinud olin. Ma olin ka sealsamas püha vee juures seisnud.
Sikhid näevad minu arust huvitavad välja, just sikhi mehed. Neil kõigil on turban peas ja pikk habe. Kui hakkasime templi juures olevasse parklasse autoga sõitma, oli seal mingi templi töötaja, ka sikh. Ma vaatasin teda uudishimulikult ja aukartusega.. ja siis ta naeratas. See oli kuidagi nii armas.
Ekskursiooni juures oli lahe veel Igavene tuli, mis põleb India olulise poliitiku Mahtma Gandhi mälestuseks. Gandhi on üldse Indias põhitüüp (lugesin hiljem, et tema juhtis vägivallatut võitlust Briti võimu vastu Indias ja talle tehti atentaat) Tema nime kannab Delhi rahvusvaheline lennujaam, tema pilt on minu arust kõikidel rahatähtedel ja meie giid käskis mul ja Jannel isegi Gandhi kuju juures poseerida. Mina ja Gandhi, wuhuuu.
Igavese tule juures Raj Ghatis muutusime India laste seas väga populaarseks. Kõik tahtsid tere öelda, katsuda ja meiega pilti teha. Täpselt nagu oleks kuulus. Selliseid pilditegemisi ja imetlemisi tuli veel reisi jooksul ette, aga no see oli esimene kord.
Ekskursiooni lõpus palusime, et giid viiks meid mõne turismibüroo juurde, et saaksime järgmiseks päevaks võtta Taj Mahali ekskursiooni. Ja esimesest büroost, kuhu läksime, võtsimegi selle ära. Meile pakuti algul ekskursiooni 6600 ruupia eest, aga see oli liiga palju. Hostelis pakuti seda meil 4500 eest. Hakkasime ära minema ja siis see mees langetas selle juba 4300 peale, mõtlesime, et läheme siiski ära ja võtame selle hostelist. Kui olime õue saanud, võttis meid üks töötaja rajalt maha. Ta oli vastikult pealetükkiv ja ajas meile ikka sedasama ekskursiooni peale. Kui ma oleks näinud, kus meie autojuht on, oleks ma ära sõitnud kohe. Kui mulle midagi peale sunnitakse, siis ma olen veel tõrksam. Aga Janne arvas, et võtame ikka siit. No olgu, võtame. Lõpuks maksime selle ekskursiooni eest üldse 4250.
Olnud juba ühe päeva Delhis veetnud, sai välja tuua vähemalt kaks erinevust Mumbaiga. Esiteks, linn ei haisenud ja teiseks, liiklusmärke oli Delhis juba märksa rohkem kui Mumbais.
Kui giid tõi meid kodusesse linnaossa, vaatasime natuke ringi erinevates putkades. Ostsime odavaid puuvilju ja käisime isegi mõnes väikepoe sarnases asutuses. Ühes väikepoes uuris müüja, kui palju me teame (indiapärasest) ravitsemisest. Me ei teadnud muidugi midagi. Ja siis võttis tüüp mu käe omale kätte ja vaatas seda, kommenteerides, et mul on olnud kõhuhädad. Mingeid india kõhuhädasid mul küll pole olnud, aga no kõht ikka valutab vahepeal. Siis ta pakkus, et teeb nii, et mul ei oleks kunagi enam neid valusid. Kuna tüüp oli mulle päris korralikku soodukat teinud, olin ma nõus. No see ravimine oli väga kahtlane: ta katsus mu käsi põhiliselt mu käsi või puhus kõrvadesse. Ja etteruttavalt võib öelda, et ega see ravimine mitte kuidagi ei aidanud ka.
Muide, magama jäämisega oli ka Delhis raskusi. Iga päev, kui kell sai juba 10, läks selline mürgel lahti. Kõik rääkisin kõvasti, paugutasid uksi ja vahepeal mängisid isegi kitarri. Mingi öörahu oleks võinud ikka olla!
No comments:
Post a Comment