Pühapäev, 30. jaanuar

Täna oli meil plaanis rannapäev teha. Läksime hommikul randa, aga no pagan- varsti hakkas pilviseks kiskuma. Ja siis tuli mul kiire idee, et võiks minna Elephant Orphanage´i elevante vaatama. Pidime niikuinii sinna minema, aga plaanisime seda ehk järgmisel päeval teha. Korjasime käbedalt oma asjad kokku ja läksime koju. Küsisime omanikult nõu, aga tema laitis maha selle mõtte (muide, pean teda edaspidigi omanikuks nimetama, sest kuigi ma ühel paberil tema nime nägin, oli see nii keeruline, et lihtsalt ei jäänud meelde) Tema arvates ei olnud see täna enam hea idee, sest me jõuame liiga hilja kohale ja ei näe kõike, mida võiksime näha. Isegi see mees, kes parajasti tuli omanikule külla, laitis mõtet. Aga me olime kangekaelsed ja läksime ikkagi. Ning ei pidanud seda kahetsema.
Sõitsime kõigepealt Colombosse ja sealt pidime võmta ükskõik, millise bussi, mis viiks Kandysse, see peatuvat ka Elephant Orphanage´ile kõige lähemal olevas linnas Kegalles. Pilet sinna oli 138 ruupiat, maksin enda ja Janne eest 500 ruupiaga ja kuna kontrolöril ei olnud raha tagasi anda, siis pidin hiljem talt pileti alusel raha küsima. Olin algul kindel, et raudselt jään sellest ilma.. aga ei jäänudki, väljumisel sain raha tagasi.
Kegalle oli Colombost umbes 77 kilomeetri kaugusel ja me sõitsime sinna umbes kaks ja pool tundi! Kui olime umbes kaks tundi sõitnud, siis jäi buss ühe putka juures seisma, kust inimesed said endale süüa osta ja vetsus käia (ma ei tea, kas sellest vetsust tasubki üldse rääkida- see oli veel rõvedam kui vetsud tavaliselt. Seal oli ainult auk ja see haises väga kõvasti. Vetsupaberit loomulikult polnud enamikes nagu WC-des nii Indias kui Sri Lankal) Selle pausi näol oli tegemist lõunapausiga. Küsisime siis ühelt bussi kontrolörilt (nii palju kui mina aru sain, oli neid kaks), kui kaugel see Kegalle veel on. Ta ütles, et umbes tund aega sõitu. Kui ma teda jõllitama jäin, lisas ta, et noh, liiklust on palju. Ei olnud seal midagi palju liiklust, buss lihtsalt ei võtnud suurt kiirust välja. Tegelikult me ei uskunud eriti seda juttu, et me veel tund aega sinna sõidame ja meil oligi õigus. Umbes poole tunni pärast olime kohal.
Muide, olin kindel, et mõnel bussis reisijal on kaasas kass, kes on ilmselt kuhugi kotti pandud. Aeg-ajalt oli kuulda mingit kräunuvat häält ja mu süda lausa tilkus verd seda kuuldes. Mul oli kassist nii kahju.. mõtlesin selle peale, kuidas minu Anni kardab autosõitu. Ja asi, mis lõpuks välja tuli, oli see, et ühel lapsel oli üks väike pasun, mis sellist häält tegi. Ma tundsin kergendust.
Kegallest pidime edasi võtma tuk-tuki. See on mul juba vana teadmine, et kui minna tuk-tukist küsima, kui palju maksab sõit sinna kohta, kuhu ma tahan, ütlevad nad palju suurema hinna. Nii et ma ei küsi kunagi taksojuhilt, kui palju see maksaks. Selle asemel läksime ühte toidupoodi ja küsisime müüjalt, kui palju tema arvab, et see võiks maksta. Ta ei teadnud, aga läks kiiresti küsima ühelt tuk-tuki juhilt. Kohalikule ütles juht normaalse hinna, mille järgi joondudes läksime meiegi tuk-tuki otsima. Esimene juht, kellelt me küsisime, ütles sellepeale, et liiga vähe ja 600 ruupiat. Hakkasime edasi minema juba, kui ta peatas meid ja ütles, et okei-okei, lähme.

Kui meid Elephant Orphanage´i juures maha pandi, lendas meile peale kohe mingi tüüp, kes tahtis meile pakkuda elevantide safarit ja kui me sellest keeldusime, siis ennast giidiks. Aga me ei tahtnud seda ja tegime selle ka selgeks.
Pilet Elevantide Lastekodusse maksis 2000 ruupiat. Esmalt läksime vaatama elevante jõe äärde, seal oli ka enamik turiste.
Tegime igasuguseid pilte seal ja siis üks talitaja küsis mult, kas ma tahan viie dollari eest elevantidega pilti teha. Küsisin, kui palju see ruupiates on, siis ta ütles 500. Kuna arvestasin valesti ja arvasin, et 5 dollarit on vähem kui 500, ruupiat, siis hakkasin naerma. Ja selle peale langetas ta hinna kohe 200 ruupiani. Okei, väga hea siis, kuid ma oleksin 500 ruupia eest tahtnud ka pilti teha. Ja mis veel parem- lõpuks sai 200 ruupia eest pilti teha ka Janne. Seega läks meil mõlemal ainult 100 ruupiat.
Elevante polnud ainult jõe ääres, vaid igal pool mujal ka.. meil ei tekkinud küll tunnet, et me ei näe nüüd pooli asju, sest tulime poole päeva pealt. Ei tasu ikka alati kohalikke kuulata.
Rahvuspargi territooriumil kõndides nägime ühte muuseumit (tasuta), kus näidati, kuidas elevandi väljaheidetest paberit tehakse. Meile selgitati protsessi, mis oli päris huvitav. Ja muide, elevantide väljaheited ei haise.. nad on ju taimetoidulised. Loomulikult pärast protsessi tutvustamist taheti meile pähe määrida tooteid, kus on elevandi väljaheiteid kasutatud. Hinnad polnudki eriti kallid, aga no tõesti, me ei leidnud midagi, mida me oleks tahtnud osta. Ja müüja sörkis ka koguaeg sabas.
Tagasi Kegallesse läksime samuti tuk-tukiga ja sealt bussiga Colombosse. Seekord maksis bussipilet 80 ruupiat ja me pidime seisma, sest buss oli puupüsti täis. Õnneks tervet teed me ei seisnud, umbes poolteist tundi hiljem saime istuma. Hostelisse me jõudsime tagasi vahetult enne padukat.