Igatahes edasi läksime oma kohvreid ootama. Minu kohver tuli õige kiiresti välja, aga Janne oma ootasime umbes pool tundi. Lihtsalt üks kärutäis kohvreid tuli hiljem. Sel ajal, kui me ootasime, ajasime loomulikult juttu ka. Ja siis pöördus järsku üks mees meie poole (kes ka kohvreid ootas) ning küsis, et mis keeles me räägime. Et ta oli huviga kuulanud ja tahaks teada, mis keel see on. Kui ütlesime, et eesti keel, siis vastas ta „oo, Tallinn“. Vau, üks mees Sri Lankal teab, mis on Eesti pealinn.
Kohvrid lõpuks käes, läksime edasi. Vahetasime raha ja läksime turismiinfosse. Seal taheti (nagu arvata oli) meile kogu ajaks Sri Lankal erataksot pakkuda. See pähe määrimine oli loomulikult selle teene, et kõrval seisis üks taksojuht, lootes, et saab endale kliendi. Aga looda sa. Me ei kavatsenudki priisata rahaga ja küsisime, mis bussiga saab Mount Laviniasse (pealinna Colombo äärelinna) Selleks tuli kasutada kolme bussi. Nojah, aga pole viga. See pole India enam, proovime ikka bussiga sõita.
Esimene buss, mille võtsime, oli lennujaama buss, mis viis kõige lähemal olevasse bussijaama. Sealt edasi pidime võtma bussi pealinna. Muide, üsna raske oli leida õiget bussi selle suure hulga busside juures.. ja kedagi polnud, kellelt küsida ka. Infoputkat seal kahjuks ei leidunud. Lõpuks siis üks mees juhatas meid bussi number 187 peale. See koht oli pealinnast umbes 34 kilomeetri kaugusel, aga me sõitsime sinna üle tunni aja. Jõudsin vahepeal seal bussis isegi magama jääda. Muide, istusin bussis praktiliselt juhi kõrval, seega oli mul hea otsevaade. Piletit ka algul meile keegi ei müünud. Kui hakkasime väljuma Colombo rongijaama (Fort) peatuses, siis üks teine mees (selgus, et tema ongi piletikontrolör) küsis meilt kokku 400 ruupiat. Et arvutada Sri Lanka ruupiad eesti kroonidesse, tuleb jagada üheksaga. Tegelikult oli 200 ruupiat ühe inimese kohta ikka päris vähe, aga mõned päevad hiljem saime teada, et tegelikult oli meile tünga tehtud.
Fort peatuses pidime võtma bussi number 100 või 101. Ja neid busse tuli koguaeg, mingit erilist graafikut küll ei paistnud olevat. Mount Laviniasse sõitsime vähem- kuskil poole ja kolmveerandi tunni vahepeal. Kuna me täpselt ei teadnud (ja ka piletikontrolör ei teadnud), kus meie ööbimispaik on, sõitsime ühe peatuse kaugemale. Küsisin siis ühest pangast, kas nad teavad juhatada. Ega see naine eriti ei teadnudki.. juhatas valesse suunda. Mõtlesin toidupoe müüjalt ka küsida, tema juhatas teisele poole. Nojah, egas midagi, võtsime tuk-tuki ja maksime selle eest kokku 100 ruupiat. Asi oli seda igatahes väärt, sest me oleksime pidanud jalgsi oma kohvritega muidu 10-15 minutit kolistama. Tahtsin tuk-tuki juhile oma 1000-ruupiasega maksta, aga tal polnud tagasi anda. Väikesed rahatähed on nii Indias kui Sri Lankal defitsiit. Egas midagi, tuli siis kuidagi kahepeale 100 ruupiat kokku kraapida.
Aga meie kodumajutus oli lahe! Maja ja aed olid armsad, tuba oli ka hubane (ainult et suured vaaraosipelgad lasid ringi), vannituba ja WC olid isegi toas (enda arust olin ma võtnud toa, kus peame teiste külastajatega vannituba jagama), köök oli olemas, rand oli viie minuti kaugusel ja mis kõige parem- omanikul oli KOLM KASSI!!! Üks asi, mis oli paha, oli see, et pistikud olid erinevad kui Eestis ja Indias. Olin võtnud kaasa ka Mehhiko ja Suurbritannia pistiku, mida saaks ühendada, aga needki ei sobinud. Õnneks andis omanik meile kasutada ühe, mis oli sobiv. Ja selline huvitav asi oli ka, et pistikupesa juures oli väike nupuke, kus sai selle pistikupesa elektrit sisse ja välja lülitada.
Muide, kui me kohale jõudsime, oli peale meie veel hostelis üks rootsi paar.
Päev oli ülikuum ja superhea oleks olnud rannas päevitada. Aga me otsustasime minna Colombosse tsillima, sest täna oleksime jäänud suurest väsimusest ilmselt randa magama ja me arvasime, et äkki on homme (pühapäeval) Colombos poed kinni. See kõik oli viga. Pühapäeval polnud mingid poed kuskil kinni ja tänane oli ainus tõeliselt päikseline päev meie Sri Lankal oldud aja jooksul.
Igatahes juba esimesel päeval tegime kerge šopingu, sest kõik oli veel odavam kui Indias. Ja see on juba midagi. Pidime eesotsas leidma Jannele uued plätud ja koti, sest tal läksid mõlemad eile katki.
Kui ma olen välismaal, siis eelistan alati võimalikult palju jalgsi ringi liikuda. Plaanisin seda ka Colomboga. Aga no võta näpust, liiga suur linn. Kõndisime ja kõndisime, aga kuigi kaugele ei jõudnud. Pidime ikka tuk-tuki võtma, et jõuda oma sihtpaika. Colombos nägin ma esimest korda suurt Buddha kuju. See oli nii muljetavaldav. Lihtsalt keset parki üks suur ülekullatud kuju. Ja näha munka selle eest palvetamas.. vau.
Colombo jättis meile parema mulje kui Mumbai ja Delhi. Loomulikult on siingi vaesust, aga riik on ikkagi paremal järjel kui India. Mis mind väga traumeeris, oli näha ülikõhna kassi ja peaaegu surevat koera (Janne arvas, et ta sureb kohe ära, aga õnneks nägime seda koera mõned päevad hiljem elusana) Paljudel koertel oli mingi nahahaigus ja nahk oli mitmetes kohtades maas. Kurb.
Riik pole alati kandnud Sri Lanka nime. Kuskil 1970ndatel muutis ta oma nime Ceylonist Sri Lankaks. Sõna Ceylon on siiski jäänud paljude ettevõtete nimedesse. Näiteks märkasin ma selliseid asutusi nagu Bank of Ceylon, Ceylon Boot ja Ceylinco Insurance. Lugesin, et sellest aastast püüab riik kaotada firmade nimest Ceylon ära. Ka Eestis müüdavatel Dilmah teedel on peale kirjutatud, et puhas Ceyloni tee. Nüüd, Eestis olles joon ma neid teesid tihti. Iga kord seda teed juues saan ma mõelda, et ma olen ju Sri Lankal käinud!
Teine asi riigi nimedega seoses, mida ma märkasin, oli see, et srilankalased lühendavad oma riiginime. Nägin igasuguseid firmanimesid, mis sisaldavad sõna Lanka: Lankamotors, Royal Ceramics Lanka.
Ja veel üks huvitav fakt- kas teie teadiste, et 90% maailma kaneelist tuleb Sri Lankalt? Mina ei teadnud.
No comments:
Post a Comment