Täna oli meiegi viimane päev Goas, lend läks õhtupoolikul. Me ei tahtnud minna päevitama ja ujuma, sest muidu oleksid juuksed vastikud kleepuvad olnud, kui me ei oleks saanud minna neid pesema. Jalutasime ranna lõppu, mille kohta oli Annes öelnud, et seal lehvivad ühe maja küljes nii eesti kui vene lipp. Ja oligi. Eesti lipp oli kahjuks tuulega kuidagi halvasti keerutanud, et seda polnud nii hästi näha. Annes oli kelleltki seal majas küsinud, et miks neil eesti ja vene lipp lehvivad. Vastati, et ei tea, nad lihtsalt mõtlesid, et võiks panna.
Siis suundusime Toni ööbimispaiga juurde talle head aega ütlema. Õigel ajal läksime tema juurde, sest Toni sõitis just meile oma rolleriga vastu. Ajasime umbes kümme minutit juttu ja siis tagasi hosteli. Teel nägime Jasonit mingi tüübiga ühes restoranis söömas. Kui ta oleks näinud, oleks veel hüvastijätuks lehvitanud, aga päris talle peale lennata ei tahtnud. Meie üllatus oli aga suur, kui Sebastiana ütles meile, et sama autoga kui meie läheb ka Jason uude kohta Goas. Naersime Jannega, et raudselt Jason planeeriski nii, et meiega koos minna. Ta ei tahtnud kindlasti ilma meieta ja ühegi oma sõbrata jääda sinna. Tegelikult kõik, kellega olime tookord baaris käinud, olid nüüdseks läinud. Isegi natuke kurb tunne tegelikult. Meie toas olid juba uued inimesed ka. Niu.
Sõitsime jälle lennujaama üle tunni aja, aga jõudsime ikkagi üsna vara kohale. Kuigi meil oli check-in tehtud, ei lastud meid turvakontrollist läbi, sest meil oli veel liiga palju aega. Kuna toolid olid kõik hõivatud (lennujaam oli üsna pisike), tuli kuskil nurgas passida. Ja lend hilines ka üldse 15 minutit.
Lennukisse minekuga oli segadus. Praktiliselt ühel ajal hakati lennule laskma Air India reisijaid Mumbaisse ja ka Kingfisheri Mumbaisse reisijaid. Siis oligi segadust (vähemalt meil) kui palju, et millal minna ja kuhu minna. Aa, muidugi lasid nad inimesi lennule ühest väravast.. et asi ikka keerulisem oleks. Kui me lennukisse saime, siis lasti sinna parajasti külma õhku ja sellist külma ja sooja kokkupuutel tekkivat auru oli üsna palju. Ausalt öeldes natuke kõhe tunne tekkis küll nähes mingit auru lennukis. Ja siis tsillis lennukis ringi mingi vanem mees mundriga. Meil oli Jannega vaidlus, et kas see on stjuuard või mingi abipiloot. Janne itsitas, et on see kindlasti stjuuard.. ja siis tuli välja, et oligi mul õigus:D
Ning siis pärast tunnist sõitu jõudsime me jälle Mumbai pinnale! Meie lennuk maandus siselendude terminali ning sealt võtsime lennujaama bussi, mis viis meid rahvusvahelisesse terminali. Seal juhatati meid Waiting area´sse ehk ooteruumi, kuhu samuti ei lastud enne sisse, kui pileti ja passi olid ette näidanud. Ooteruum oli hästi mugav. Pidigi olema, sest jäime sinna umbes viieks tunniks.
See, mis takistas vahepeal tukkumist, olid inimesed, kes aeg-ajalt liiga kõvasti rääkisid. Põhitiim olid mingid india vanakesed, kes said nimeks Hernegrupp. Kohe, kui kohale jõudsid, hakkasid kõva häälega rääkima ja mingeid kuivasid näkse sööma (meie jaoks olid need herned) Rumalasti tegime, kui kandsime nad kohe maha, kui nad olid ooteruumist läinud.. sest nad olid meiega samal lennul Colombosse!
Mina magasin, aga Janne ütles, et nad läksid umbes tund enne meid ooteruumist ära ja Janne mõtles veel, et meiega Colombosse nad igatahes ei tule.. Aga tulid, nad olid teised check-in järjekorras.
Turvakontroll oli Mumbai lennujaamas ikka päris põhjalik. Jube tüütu ja väsitav oli keset ööd (või juba varahommikul) seista pikkades järjekordades ja igasuguseid dokumente täita. Kui ma lennukisse sain, jäin ma kohe magama. Ärkasin vaid söömiseks üles.
No comments:
Post a Comment