Kolmapäev, 26. jaanuar

Kui kell oli vaevalt 9 saanud, pandi jälle kuskil lähedal muusika valjult käima. Seekord see meid Jannega üles ei ajanud, olime juba enne üles ärganud. Seega läksime varem randa ka ja õnneks ei lennanudki Mütsike meile kuskilt nurga tagant peale. Janne ütles selle peale väga tabavalt: „Mütsike varajast lindu ei püüa!“
Olime sealsamas Liliput Café juures, kus eelmisedki päevad, kui üks teenindaja tuli meie juurde (kui olime seal juba üle kahe tunni olnud) Ta ütles meile, et peame tellima midagi 500 ruupia eest, muidu on kahe päevitustooli hind kokku 400 ruupiat. Kuidas palun???? Täielik napakas. Isegi kui ma endale suure prae ja joogi tellin, ei tule mu arve nii suur. Ja kammoon, ma ei taha nagunii mingit suurt sööki süüa. See oli ilmselge, et ta valetas ja tahtis lihtsalt endale rohkem raha saada. Ma ütlesin talle, et ärgu ajagu jama, mitte üheski kohas ei küsita nii (ja ei küsitudki nendes kohtades, kus me olime olnud päevitustoolidel) ja me võime minna ükskõik, kuhu. Ta ütles selle peale, et võite minna, kui tahate. Jumal küll noh! Milline ebaviisakas teenindus! Ma oleksin tahtnud talle virutada. Korjasime oma asjad kokku ja ütlesin talle mööda minnes, et võiksin vabalt tellida asju, kui palju tahan, aga sellise teeninduse juures kulutan ma oma raha kuskil mujal. Tol hetkel olin ma isegi nii tige, et tahtsin minna mingi ülemuse juurde seal ja natuke õiendada..
Läksime siis ühe kohviku juurde, mis oli natuke edasi. Positiivne, et see oli lähemal turule, kuhu me plaanisimegi täna minna. Olime seal lamanud (ja võtnud 20 ruupia eest ühe Coca Cola- mitte 500 ruupia) umbes pool tundi, kui peale lendas MÜTSIKE! See ei ole võimalik noh. Janne seisis parajasti ja seega õnnistati teda kahe põsemusiga Mütsikese poolt. Mina vähemalt olin kõhuli parajasti ja minu juurde ta ei rebinud. Õnneks Mütsike ei jäänud meie juurde, ta oli teel kuhugi sööma. Ja tal vist polnud eriti aega päikest võtta ka, sest ta pidi täna Mumbaisse tagasi lendama. Jess!
Aga varsti ilmus välja uus tüüp. Janne oli temaga eile paar sõna vahetanud, too tundus normaalne tüüp. Ja oli ka. Tema nimi oli Toni ja ta oli Rootsist (hiljem sain teada ka, et pooleldi hispaanlane!) Muide, ta meenutab välimuselt natuke seda Elmayonesat.
Meie aga plaanisime minna just turule. Mõtlesime, et jätame siis enamiku asju randa Toni juurde (muidugi, väärtuslikud asjad ikka kaasa) ja läheme turule. Turul käidud, tulime tagasi. Ja siis Toniga rääkides tuligi välja, et ta on pooleldi hispaanlane! Ta hakkas minuga hispaania keeles rääkima ja siis natuke lobisesime (väga pikalt ei saanud, sest Janne ei saanud ju lõppude lõpuks eriti aru ja nii polnud viisakas rääkida) Toni kiitis mu hispaania keelt ülivõrdes, et ma rääkivat täiuslikult. Oi, kui meelitatud ma olin.
Siis teatas Toni, et tal on siin veel kolm hispaanlasest sõpra ja kas ma tahan nendega kohtuda. Ikka tahtsin. Need olid kolm vanemat meest: Mariano, Gustavo ja Pablo. Ka nemad olid vaimustuses sellest, et mingi eestlane räägib hispaania keelt. Mariano isegi andis mulle enda telefoninumbri juhuks kui ma Barcelonasse satun ja mingit abi on vaja.
Pärast seda läksime Toniga sööma ja siis koju. Näitasime Jannega oma „reisihümni“ Güntheri- „Sun tripi“ oma hosteli sõpsidele ka.. loodetavasti ei pidanud nad meid idikateks..
Aga õhtuks oli plaanis, et läheme Toniga välja. Pool 8 ootaski Toni meid värava taga. Ta oli tulnud oma rolleriga (Goas sõidavad paljud turistid rolleriga) ja jättis selle nüüd meie värava taha, mis tähendas, et ta kindlasti saadab meid pärast koju, et oma rollerit kätte saada. Läksime kõigepealt sinnasamma kohta, kus me olime täna päeval söönud. Sunset bar või midagi sellist. Istusime seal tunni või poolteist ja rääkisime maast ja ilmast, ta oli väga tore inimene. Ja siis läksime ühele rootslaste majapeole. Enamik rootslasi seal olid muidugi vanemad kui meie. Täna päeval oli Toni meile näidanud ühte oma tuttavat rannas, kes päevitas palja ülakehaga, meile aga ei jäänud täpselt nägu meelde. Ja siis me istusime peol juhuslikult ühe blondi tüdruku kõrval. Küsisin Jannelt, et kas see on seesama, kes rinnahoidjata päevitas. Janne: „Misasja ei ole see.. aga äkki.. ongi!!“ See oli tegelikult situatsioonikoomika, aga ma ei saanud seda siia kirja panemata jätta.
Peol oli ka üks prantslane, kes oskas hispaania keelt. Sobiv vestluspartner nii mulle kui Jannele. Kahjuks oli ta aga nii väsinud, et pooleldi magas. Aga vähemalt, kui me tulime, saime prantslaslikult mõlemale põsele musi.
Mõne tunni me passisime seal ja siis ütlesime Tonile, et tahaks ära minna. Ta saatis meid ilusti hostelini. Janne andis talle maitsta Mintyt ka, mille vanemad talle organismi puhastamiseks olid kaasa pannud. Sebastiana muide nägi ka teda, aga õnneks ta ei öelnud järgmisel päeval midagi selle kohta, et mingi patsiga tüüp käis hetke meie juures.