Reede, 4. veebruar

Aga kõik läks ikkagi hästi. Kohvrit ei avatud ja see välja ei tulnud, et me keelatuid asju sisse tõime. Indiasse saime ka ilma mingite probleemideta sisse.
Seekord ei olnud meil ette tellitud hotellist autot. Plaanisime võtta takso.. kiikasime siis õue ja olgem ausad- me ei julgenud Mumbais öösel suvalist taksot võtta. Jumal teab, mida ta meiega oleks võinud teha. Isegi kohalikud võtsid siin ettemakstavat taksot, mis oli kindlasti kallim kui tavaline takso. Mis seal ikka, pidi ka siis selle võtma ja kui väga vaja, siis võime homme juurde raha vahetada. Meeldiv üllatus oli lõpuks see, kui see läks kahepeale maksma ainult 350 ruupiat. Hotelli koduleheküljel oli kirjas, et takso maksab siia 350 ruupiat, aga me ei arvanud, et ettemakstav ohutu takso nii vähe on. Loomulikult me võtsime selle, seega oli minu suur mure seoses hotelli kohale jõudmisega lahendatud. Muidugi taksojuht vist päris täpselt ei teadnud, kus see koht on (nagu tavaks saanud), aga kohale me jõudsime ja täiesti normaalse sõidustiiliga ka. Vaatasime Jannega ikka sõidu ajal aknast välja kommenteerisime aeg-ajalt üksteisele, et praegu me veel pole vist hotelli lähedal, majad on liiga normaalsed ja et nüüd vist juba lähedal, sest kant läheb juba kahtlasemaks.
Olin eile saatnud hotelli kirja, et kindlustada seda, et saame ikka öösel sisse. Saime. Aga segadus oli sellega, et nemad said ikkagi aru, et me pidime järgmisel ööl tulema. Ta võttis mu tellimuse lahti, kuhu oli kirjutatud, et jõuame 4. veebruari ööl- selgitasin talle siis, et see ongi 4. veebruari öö ja me jääme siia hommikul kuni kella 12ni, kui väljaregistreerimine toimub. Siis saadeti meid tuppa. Seekord olime kolmandal korrusel. Lootsime, et vähemalt nüüd ei ärka me üles oksendamise peale. Õnneks ei ärganudki, esimest korda tegin silmad lahti kusagil kolmveerand kaheksa paiku, kui juba ümberringi käis melu.
Meie tänane plaan oli siis sõita kuhugi randa ja passida seal mõned tunnid, mille järel suunduda lennujaama. See mõte tuli Jannel, kui ta nägi esimesel Mumbai korral Chowpatty rannas kahte turisti koos kohvritega niisama istumas.
Küsisime siis retseptsioonist nõu. Meil soovitati minna üsnagi lennujaama lähedal asuvasse Santacruz´i randa. Takso pidi sinna maksma 200-250 ruupiat. Kuid meile anti hoopis takso, mille hind pidi kujunema taksomeetri järgi. Lõppude lõpuks oli see sõit randa täielik naljanumber: sõitsime sinna üle tunni aja (samal ajal, kui lennujaama sõit kestab natuke üle poole tunni), taksomeeter näitas lõpuks umbes 1500 ja kuna taksojuht inglise keelt ei osanud, ei saanud ta aru, kuhu ta täpselt minema peab. Küsis meilt, et kas Santacruz, meie vastasime, et jah. Ja siis ta viis meid Santacruz linnaossa. Jäi seisma ja ütles, et Santacruz, meie jälle, et jah-jah, sinna tahamegi. Tema ikka ei liigu, meie ei saa aru, mis toimub. Siis üks kohalik märkas, et mingi segadus on ja küsis inglise keeles, kas on midagi viga. Ütlesime, et tahame Santacruzi randa, siis ta ütles seda taksojuhile, kes asjast aru saanuna hakkas sõitma tagasi teed mööda, kust ta tuli. Mis ta arvas, et me tahame enne lennujaama minekut lihtsalt rõõmsasti ära käia Santacruzi linnaosas?
Nagu ma juba ütlesin, taksomeeter näitas lõpuks peaaegu 1500. Isegi kui ta oleks meilt sellist summat küsinud, siis poleks ta nii palju saanud. Meil polnudki nii palju kahepeale kokku. Arutasime Jannega juba omavahel, kuidas teda sel juhul üle kavaldada, kui ta tahabki nii palju raha ja äkki kohvreid tagasi ei anna. Nimelt minu kohver oli katusel (vähemalt nööriga) ja Janne oma pagasiruumis. Mõtlesime välja, et ütleme, et raha on kohvris. Kohale jõudes saimegi kohvrid kätte ja siis taksojuht ütles, et 350 talle. Janne andis 300 ja mina teatasin, et 50 vähem, sest ta ei läinud otse, vaid ringiga. Algul hakkas ta end kaitsma, et taksomeeter ju näitab nii. Kust otsast ta näitas nii?? Numbrit 3 minu arust isegi polnud tol hetkel taksomeetril näha.
Vedasime siis oma kohvri mööda liiva vee poole ja sättisime ennast maha istuma. Vaatasime ringi ja ei näinud ühtegi turisti, ainult kohalikud. Ja neid tuli järjest rohkem, mõne tunni pärast oli inimesi päris palju, reede õhtupoolik ju. Õnneks olid peamised inimmassid meist eemal. Selle rannas oldud umbes kolme tunni jooksul nägime ainult nelja valgenahalist, kes kõndisid korra meist mööda.
Üldiselt polnudki seal väga hull istuda, väga palju ei tüüdatud. Mõned lapsed käisid küll kerjamas. Ega me neile raha eriti ei andnud, meil polnud endalgi. Siiski oli mul midagi neile kerjavatele lastele- andsin neile näkileivade paki, mida emme oli mulle kaks pakki kaasa pannud. Ei tahtnud neid tagasi vedada, sest kohvris oli niigi vähe ruumi. Lapsed võtsid selle vastu ja läksid natuke eemale, hakates seda agaralt sööma. Järelikult oli neil tõsiselt kõht tühi. Hiljem, kui olime ostnud mõlemad endale lennujaama sooja sööki kaasa, ründas meid veel üks väike laps, kes tahtis meie sööki endale. Pakkusin talle kommi, aga seda ei tahtnud ta küll eriti vastu võtta. Lugesin „Minu Nepaali“ raamatust, et need, kes on sündinud kerjustena, siis pole neil võimalust tegelikult millegi muuga elus tegeleda. Kerjused jäävadki kerjuseks. India ja Nepaal on naaberriigid, seega on asi ilmselt ikka sama.
Aga kõige rohkem pakuti meile võimalust, et tehakse meist pilti ja siis ilmutatakse. Koguaeg pakuti seda. Kusjuures, üks mees tahtis isegi minuga nii pilti teha. Ütlesin talle kohe ära, et tema maksab, mitte mina. Ta oli nõus. Janne oli parajasti läinud putkade juurde vaatama, mis seal müüakse ja mina ütlesin, et ei saa tulla kohvrite juurest eemale pilti tegema. Selle peale tüüp ütles, et okei, teeme siin ja küsis, kas ta võib istuda. Ilma vastust ootamata potsatas ta maha. Nojah siis. Tegime pildi ära, Janne jõudis ka juba tagasi ja siis märkasin, et kohalik politseinik passib ka seal. Ta oli mures sellepärast, et mingi kohalik tülitab turisti. Ja oi, seal läks veel vaidluseks. Siis see kohalik vahepeal küsis mult, et eks ole ma olin nõus. Ütlesin, et jah-jah. Aga see politseinik ei osanud inglise keelt.. ja niimoodi vaieldes nad läksidki eemale. Loodetavasti ei pandud teda vangi sellepärast.
Pilti tahtsid veel teha näiteks mingid koolipoisid, kes arvasid, et nemad teevad lõbusalt pilti minuga ja mina maksan. Erilised geeniused. Õnneks ma ütlesin neile enne, et teie maksate.. kui jutt selle peale läks, siis vahtisid küll nõutult üksteisele otsa ja vajusid kiiresti minema. Samas tegi meiega pilti ka mõni selline, kel oli fotokas telefonis või digikas kaasas.
Tahtsime teada sõltumatust allikast, et kui palju võiks maksta taksosõit lennujaama. Läksin siis ühe politseiniku juurde ja küsisin, kas ta oskab inglise keelt. Ei oska eriti.. või noh, natuke. Püüdsin siis selgitada võimalikult lihtsalt oma küsimust. Ta ei saanud minust eriti aru. Mingi hetk ta isegi mõtles, et mu probleem on see, et mul pole raha lennujaama sõita. Ükski politseinik seal ei osanud inglise keelt.. aga aidata tahtsid nad mind ikkagi. Ütlesid, et ma istuks ja rebisid tänavalt ühe inimese, kes oskas inglise keelt ja kes oli tõlgiks. Lõpuks ütlesid politseinikud, et takso peaks umbes 125 ruupiat kahepeale kokku maksma. Jumal tänatud, et me ikka nii vähe raha alles ei jätnud, muidu poleks me kuhugi enam saanud.
Esimeses kohas, kus me taksot tahtsime võtta ja pakkusime selle eest 200, öeldi meile kindlalt ei. Järgmises kohas taheti ka 300, siis lasti 250 peale. Ma hakkasin ikka ära minema. No meil tõesti polnud enam üle 200 ruupia. Selgitasin ja selgitasin talle, et ei ole enam raha, kuni ta oli lõpuks nõus. Kui lennujaama jõudsime, küsis taksojuht ikkagi 250. See taksojuht ei olnud sama, kellega me olime kokku leppinud, aga ta oli sealsamas olnud. Me ütlesime selle peale, et kokkulepe oli 200. Tema väitis, et pagasitasu ka. Teatasime, et meil rohkem ei ole ja kõik. Egas ta midagi öelda ei osanudki.
Läksime siis ooteala juurde. Seal kontrolliti meie pileteid ja passi ning siis öeldi, et kuna meie lennuni on liiga palju aega, siis peame sissesaamiseks 60 ruupiat maksma. Meil ei olnud seda raha. Selgitasime talle, et no ei ole lihtsalt- et läheme täna ära ja mingit valuutat poole (dollareid oli natuke tegelikult, aga me ei tahtnud hakata vahetama) Lõpuks lasi ta meid ikka sisse.. kuidas ta jätab kaks valget tüdrukut ööseks Mumbai peale.
Kui olime sisse seadnud end, siis üks naine küsis, et kas meie maksime ka 60 ruupiat sisse saamiseks. Valetasin, et jah. Pärast oleks muidu probleemid tulnud.
Jõudsime ooteruumi veidi pärast kuute, aga meie lend pidi minema hommikul 05.25. Nii et saime lugeda, pilte vaadata, muusikat kuulata, niisama passida ja lõpuks ka magada. Vähemalt mina magasin, Janne mitte. Püüdsin ennegi mitmel korral magama jääda, aga ikka miski takistas, no näiteks ühel hetkel hakkas mingi tüüp kitarri mängima.