See võib-olla oligi üks põhjus, miks ta kohe kruiisil meile uued sõbrad rebis. Kui me ootasime bussis Bosporuse kruiisile minekut, läks Volkan müügimehele appi uusi kliente püüdma ja nii ta leidiski Danieli Kanadast ja Sherini Lõuna-Aafrikast. Volkan viskas veel päris mitu korda nalja, et me kõik oleme ühest hostelist ja Sherin on meie boss. Kruiisile figureerisid ka mingi rootsi vanapaar, portugallased ja hiinlased. Nendega me aga eriti ei suhelnud.
Volkan oli meile nagu giid, saime tänu temale igasuguseid huvitavaid asju teada. Näiteks mulle muljet avaldanud Bosporuse silla kohta sain teada, et see on pooleteise kilomeetri pikkune ja et seda autoga ületada peab välja käime 3,5 liiri (natuke üle 2 euro) Volkan rääkis meile, et türklased elavad enamasti Aasia poolel (ehk Anatoolia, nagu seda seal nimetatakse), töötavad moodsas osas, kus on ka Taksim Square ja vaba aega veedavad vanalinnas, kus meie hostel oli. Volkan ise elas ka varem Aasia osas, kuid talle ei meeldinud seal. Niisiis kolis ta mõni aeg tagasi vanalinna, oma töökoha lähedusse. Seal on aga korteri üür märksa suurem, umbes 900 liiri kuus. Aasia osas on üür jällegi umbes 600 liiri kuus.
Et Türgis ülikoolis käia, peab raha olema. Nii palju, kui mina aru sain, on kõik ülikoolid tasulised. Privaatülikoolides on aastatasu umbes 180 000 liiri aastas (et eesti kroonidesse arvutada, peaks korrutama 9-ga) ja seal saavad ainult rikkad käia. Tavaülikoolides on samuti aastatasu, kuid see on märksa väiksem. Volkan ise on ka lõpetanud riikliku ülikooliga turisminduse ja hotelli juhtimise erialal.
Lõin laineid sellega, et teadsin moslemi palvet peast. La ilaha illallah, va Muhamed res ul Allah (kirjapilt võib veidi vale olla) ja see tähendab, et ei ole jumalat, on ainult Allah ja Muhamed on tema prohvet. Õppisin selle kunagi seitsmendas klassis ajaloo tunni raames pähe ja siiamaani on meeles. Volkan oli tõsiselt imestunud, et ma teadsin seda palvet ja ka tõlget. Tal jäi sõna otseses mõttes suu lahti ja siis lükkas ta selle kinni. Ta teatas, et kui seda öelda kolm korda järjest, siis olen ma moslem. Ma olen seda öelnud kolm korda järjest- järelikult olengi ma moslem! Minu arust on islami usus midagi lummavat. Mind lummab, kas või see, kuidas Istanbulis palvuste ajal (viis korda päevas) kostub üle terve linna mošeede tipus olevatest kõlaritest palvus. Selline venitamine, mis on hirmutav, aga samas aukartust äratav. Naljakas on see, et see palve, mis tuleb kõlaritest, on täpselt seesama, mida mina tean peast. Kuid kuna seda hullumoodi venitatakse, ei saa vähemalt mina midagi aru.
Aga siis, kui keegi sureb, on palve teistsugune. See on pikem ja kurvema tooniga. Seda kuuldes hakkas mul endal ka südames kurb. Olime parajasti kruiisil, kui kõlaritest kostus see kurblik palve. Volkan luges selle peale ise ka ühe palve, mida peab lugema, kui kostub kellegi surma märkiv heli. Ma usun tegelikult, et ta luges selle palve eelkõige selleks, et meie seda kuuleksime, sest ta ise ei näe just eriti usklik välja.
Hiljem saime hostelist tasuta ka mingit islami lugemismaterjali. Mina võtsin kaks raamatut. Üks oli „Religious misunderstandings“ ehk religioossed arusaamatused, mis osutus jamaks. Jätsin selle Sri Lanka kodumajutusse. Teine oli „Truth of life“ ehk elutõde, mille ma tõin Eestisse kaasa. See oli isegi päris huvitav, Jannele ka meeldis. Kui keegi peaks seda tahtma lugeda, siis on see mul olemas!
Muide, Volkan on samasugune kasside fänn nagu mina! Rääkisime kassidest, mina näitasin oma Anni pilti, tema oma kiisu pilti. Ta oli kassi võtnud alles paar kuud tagasi.. lihtsalt nägi tänaval kassipoega, kes talle meeldis ja võttis endale.
Kasse ja koeri on Türgi tänavatel väga palju. Ja muide, kasse ei kustuta mitte kss-kss-kss, vaid pss-pss-pss. Ma katsetasin ära taolise kutsumise- kassid tõesti reageerivad sellele. Kss-kss-kss-ile jällegi mitte.
Kasside kohta ei tea ma öelda, aga enamus koertest on igatahes vaktsineeritud. Kui nad on vaktsineeritud, siis on neil kõrvas selline kõrvarõnga moodi asi. Ja kasside kohta teadis mulle Volkan sellist asja rääkida, et kassi pead võib puutuda, sest seal kirpe ei ole. Kassid hõõruvad kirbud alati peast ära. Seepärast ta aeg-ajalt tänaval olles tegigi kassile pai.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Volkaniga koos linna peal käimine oli hästi kasulik. Esiteks ei tüüdatud meid mingite asjade pakkumisega põhimõtteliselt üldse, teiseks saime pileti kruiisile soodsamalt kui me oleks saanud turistidena (ta käskis meil pileti ostmise ajal eemale hoida) ja kolmandaks saime palju huvitavat teada Türgi eluolu kohta.
Kui kruiis sai läbi, võtsime suuna Egiptuse turule ja Suurele turule. See oli mõnus- tuhandetest putkadest (ma arvan vähemalt) koosnev tänavate võrgustik, kus pidi pingutama, et mitte ära eksida. Ja loomulikult tuli enda asjade osas väga ettevaatlik olla, Volkan luges meile sõnad peale selles osas ja näitas, kuidas peame kotti hoidma. Igatahes minu ja Jannega tuli kaasa Ku, kes ei ostnud midagi ja põhimõtteliselt lihtsalt lonkis meil järel.
Muide, üks kaupmees, kellelt me ostsime türgi maiustusi, küsis meilt, kust me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist, siis ütles, et teine müüja, kes seal oli, on Eestis elanud. Kui küsisime, et mis linnas ta elas, ütles ta, et ei mäleta enam, sest oli väike sel ajal. Ma ei usu, et ta üldse siin elas.
Kui hostelisse tagasi jõudsime, siis oli vahepeal meie tuppa Ku asemel (Ku kolis 6-voodilisse tuppa) tulnud ameeriklane Mia, kes oli Ungari-Rumeenia-Türgi tripil. Väga kuum. Mia oli saanud tuttavaks mingi teise välismaalasega ja plaanis välja minna, ka Lokike läks kuhugi linna peale hängima (seda me küll ei tea, kuhu ja, kellega) ja me siis Jannega mõtlesime samuti natuke pimedas jalutada. Saime maja ees jutule ühe teise hostelikülastajaga, kes passis õues koos Volkaniga (viimane tegi suitsu parajasti; ta suitsetab ikka korralikult: pakk päevas.. ja Türgis maksab pakk suitsu umbes 3,5 eurot) See tüüp, kelle nime me teada ei saanudki, küsis meilt algul, kas me räägime poola keelt. Armas. Igatahes, see külastaja oli Saksamaal elav türklane, kes oli samuti varem Indias käinud. Rääkisime temaga India teemal ja samuti üldiselt reisimisest. Ta rääkis meile, et tema lemmikriik maailmas on Uruguay- tahaks sinna minna nüüd:D
Volkan seletas talle lõbusalt, et ma oskan islami palvet, nii et tekitasin imestust ka temas. Üleüldse, need 15-20 minutit, mis me väljas passisime, oli Volkan kuidagi väga aktiivne, karjudes kord ühele ja kord teisele tänavakaubitsejale midagi (mitte vihaselt- ma arvan, et ta tundis neid inimesi). See oli väga türklaslik. Lõpuks tellis ta ühelt tüübilt midagi imelikku süüa, andis meile ka lambaliha maitsta. Ega me eriti mingilt tänaval ostetud toitu maitsta ei tahtnud, aga no natuke ikka tuli võtta.
Juba eelmisel päeval oli Volkan maininud, et mängib kitarri. Kuna mulle meeldib väga kitarrimäng, siis ma veensin teda, et ta võtaks kitarri tööle kaasa ja mängiks. Aga ta ei võtnud, öeldes, et ei tohi seda tööl olles mängida. Varem, kui ta oli hosteli baaris tööl, oli ta pidevalt kitarri tinistanud. Igatahes, lõpuks ma veensin ta ära, et tahaks tema kitarrimängu kuulda. Mõtlesime siis, millal. Ta pakkus välja, et tuleme Jannega tema poole pärast tööd. Iseenesest oleks olnud päris huvitav näha, kuidas üks türklane elab, aga me ei läinud. Me oleks sel juhul jäänud liiga hilja peale ja eelistasime öösel ikka magada. Lükkasime kitarrimängu homse peale.
No comments:
Post a Comment