Lennujaamas elasime üle ehmatuse. Sel kellaajal, kui pidi minema meie lend Goasse, oli Mumbai ja ainus Goa lend, mis oli ekraanil, oli umbes tund aega hiljem ning tühistatud. Aga meie piletil oli ikkagi kirjas, et meil on sel samal päeval ja samal kellaajal Mumbai asemel lend Goasse. Lennunumber oli ka sama. Janne läks infost küsima, mis värk on. Algul öeldi talle, et ei-ei, see lend on ikka Mumbaisse. Kui Janne näitas lennu broneeringut, ei osatud infost enam midagi öelda. Siis läksin küsima ühest check-in lauast. Asi selgitati mulle üsna loogiliselt ära: nimelt maandub lennuk kõigepealt Mumbais, seal lähevad osad inimesed maha, mõned tulevad peale ja siis jätkub lend Goasse. Õnneks oli kõik korras.
Kui olime enda pagasi ära andnud, lugesime ja passisime niisama. Märkasin, et rahavahetuspunktis on päris soodne vahetada dollareid ruupiateks. Kursiks oli 48, enne olime vahetanud kursiga 44 Mumbai turismipunktis. Vahetasime mõlemad Jannega seal raha.. aga noh, seal oli teenustasu päris kopsakas.. mida kuskil kirjas polnud. Seega oli lõpuks kurss 42.
Delhi-Mumbai-Goa lennu üheks märksõnaks oli kindlasti suur kohtade vahetus. Mingi korraldaja-mutt hakkas lihtsalt inimesi muudesse kohtadesse suunama, et ta saaks mehega istuda oma kahe teismelise tütre lähedal. No tõesti, see oli imelik. Oleks need lapsed päris väikesed olnud, aga kas nad tõesti olid nii äpud, et ei saa mõned tunnid koha peal istuda, ilma et ema oleks neist kahe meetri kaugusel? Lõpuks tuli ikkagi kohad tagasi õigeks vahetada- siis, kui Mumbais tulid uued inimesed peale. Sekkus isegi stjuuardess, kes saatis kõik kenasti nendele kohtadele, mis oli märgitud piletil.
Kui olime Mumbaisse jõudnud ja osad reisijad olid maha läinud, kontrolliti, kas nendel, kes lennukisse jäid, on ikka pilet Goasse välja. Ja siis puhastati natuke tolmuimejaga ning õhutati. Ma polnud kunagi olnud ühelgi sellisel lennul, kus on seesugune vahemaandumine. Kui uued inimesed olid peal, anti meile teist korda süüa! Kuna see lend oli üsna lühike, siis sooja sööki polnud, oli võileib ja saiake.
Goa lennujaamas pagasit oodates pabistasime päris korralikult- et mis siis, kui meie pagas võeti Mumbais kogemata lennukist välja. Aga see jõudis ikka ilusti kohale. See-eest oli mu kohver lahti tehtud, asjad olid teistmoodi. Võetud polnud midagi, ilmselt piiri peal kontrolliti (hiljem ma küll märkasin, et teksaseelikut polnud, aga ema saatis kodust sõnumi, et see on ikka mul koju jäänud) Janne kohvrit oli ka vist püütud lahti teha, aga ei saadud- tal oli kood peal.
Goas oli ka meil auto vastu tellitud, sest meie hostel oli umbes 50 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Sõit sinna kestis üle tunni aja ja ootamine oli seda väärt.
Hostel nägi hästi armas välja ja sel oli mõnus atmosfäär. See meenutas mulle Mehhiko San Cristobali hosteli. Koerad tsillisid ringi, palju rohelust, kiiktool, võrkkiiged, raamatud.. me olime lõpuks jõudnud kohta, mis meile meeldis! Ainus asi, mis natuke paha oli, oli see, et kõikide külastajate peale (kellel oli tuba jagatud pesemisvõimalustega) oli ainult üks WC ja vannituba.. mis olid koos.
Hosteli perenaine oli Sebastiana, kes pani meid väljas olevale diivanile istuma ja serveeris tervitusjooki. Ja pärast seda hakkas mingite muude asjadega tegelema. See oli nõme. Me olime väsinud ja meil oli palav, tahtsime tuppa saada. Nii ma siis püüdsin ta ühe küsimusega kinni ja varsti saime tuppa. Just nimelt tuppa, mitte telki. Janne oli Delhis uurinud natuke meie Goa noortehosteli kohta.. ei tahtnud enam mõne ebameeldiva üllatuse osaliseks saada nagu Mumbais ja Delhis (Mumbais olime agulis ja Delhis oli nii külm toas, et magasime kahe teki ja väliriietega) Ja Janne avastas, et kõige tavalisem niinimetatud tuba on seal telk.. kuigi meie broneeringule ei olnud kuhugi kirjutatud, et meil on telk, mäletasin ma, et ma olin kõige tavalisema (basic) variandi võtnud. Lootsin väga, et meid kuhugi telk-tuppa ei paigutata, õnneks ei paigutatudki. Lõppude lõpuks saime üldse parema ja suurema toa kui tellinud olime. Kui ma õigest aru sain, siis olid meie toas kaks diarröa haiget, kelle broneering oli juba läbi, aga nad ei saanud eriti kuhugi liikuda.. või oli nii, et meie toas olid need, kes pidid diarröa haigete toas olema. Igatahes mingi värk oli. Meie tuba oli WC-st küll nüüd natuke kaugel, aga meile meeldis see koht!
Kui olime pannud endale suvisemad riided selga, läksime lähemasse randa. Lähim rand pidi olema umbes 5 minuti kaugusel (tegelikult oli see jalgsi kõndides peaaegu 15 minuti kaugusel).. ja see oli kivirand. Meie küll ei kavatsenud päevitada kuskil kivide peal (okei, Maltal oli ka sama, aga too oli igatahes normaalsem koht). Nii me seal siis Jannega istusime ja passisime niisama.. nautisime Goa õhku (mis ei haise) ja siis tulid mingid kaks tüüpi meiega juttu ajama. Üks nägi välja indialane ja teine oli mingi vanem mees, Lõuna-Aafrikast. Küsisid meilt igasuguseid asju ja olid hästi sõbralikud.. lõpuks küsisid, kas me oleme juba söönud. Me ütlesime, et jaa. Kas nad tahtsid meid endaga sööma kutsuda? Väga kahtlane.. kammoon, me ei lähe kuhugi välja sööma mingi indialase ja 60-aastase (olgugi et) valge mehega. Raudselt oleks kuhugi põõsaste vahele viinud.
Kõndisime hosteli poole tagasi ja siis oli mingi uus tüüp platsis. Kui me peatusime, et vaadata mõnes poes midagi, vaatas tema ka. Jopski. Ta pidas meid kusjuures venelasteks (tema polnud ainus Goa aja jooksul, meile öeldi pidevalt venekeelseid lauseid.. see on selle mõju, et Goas käib palju venelasi) Aga tüüp oli muidu hästi sõbralik, küsis meie nime ja puha. Ütles enda nime ka, aga seda ma ei jätnud muidugi meelde.. oleks ma ainult teadnud, et ta edaspidigi meie Goa päevades figureerib, siis ehk oleksin nime meelde jätnud. Muide, ta oli indialane, Mumbaist. Igatahes, ta juba pakkus välja selliseid asju, et äkki läheksime taimetoitlaste restorani sööma ja äkki kohtuksime veel õhtul siinsamas teeristis. Jah, kindlasti oleme sellest väga huvitatud. Ütlesime, et läheme täna vara magama.. mida me ka tõesti tegime.
No comments:
Post a Comment