Kui olime oma sada miljonit kontrolli läbinud, siis vahetasime dollarid india ruupiateks. Muide, india ruupiaid ei ole lubatud riiki sisse tuua ega riigist välja viia. Ainult India kodanikud võivad mingi väiksema koguse välja viia. Kui muud rahvused seda teevad, on see karistatav. Igatahes- raha vahetamine. Loomulikult saime me tünksi, sest kurss oli suhteliselt madal. Me vahetasime ju kõige esimeses kohas, kus see võimalik oli. Aga no pole hullu. Vahetasime mõlemad 20 või 30 dollarit.
Olime tellinud endale hotellist auto vastu. (Jah, seekord olime hotellis, mitte hostelis. Etteruttavalt võin öelda, et Istanbuli hostel oli kobedam kui Mumbai hotell) Meil oligi auto vastas ja.. see nägi välja nagu sapakas! Kui juht oli meie kallid-armsad kohvrid katusele visanud, võis õuduste sõit alata. Tõepoolest, õuduste sõit, sest see oli kõige hullem sõit, mida me kogu reisi jooksul kogema pidime. Ma juba kahtlesin, kas me üldse jõuame kohale hotelli. Olime Jannega kindlad, et meie kohvrid lihtsalt kukuvad katuselt maha, sest mingi nööriga ta neid ei kinnitanud. Hea oli ainult see, et see koht, kuhu ta kohvrid viskas, oli ümbritsetud umbes kümnesentimeetrise metallvõrega.
Nüüd hotellist. Ega toal midagi viga ei olnudki (kui välja arvata linad, need tundusid küll mustad olevat), aga see koht, kus armas Pals hotell asus, oli AGUL. Jah, just nimelt, me ööbisime praktiliselt agulis. Eriti „meeldiva“ alguse Minu Mumbaile tegi see, mille peale ma hommikul ärkasin. Mingi kohalik meie maja taga oleks nagu enda sisikonda välja oksendanud. Tegemist ei ole mingi sellise üritusega nagu siis, kui keegi purjus on, vaid see oli tõesti väga õudne heli. Janne magas ja ei teinud välja, hiljem ütles ta, et oli seda läbi une kuulnud küll. Aga ilmselt oli sel oksendaval inimesel väga räige kõhutõbi- ja ilmselt arsti juurde ei tasu vaestel Indias pöördudagi. Mul tuli kohutav masendus peale, ei saanud enam tükk aega magama jääda. See oli muidu ka üsna raskendatud, sest Indias hakkab elu ja melu pihta juba 7-8 ajal hommikul. Eks ma siis vaatasingi õue natuke: nägin, kuidas mingid inimesed õues hambaid pesid, väike laps üksi käpuli maas oli, kuidas umbes 8-10-aastased lapsed mobiiltelefoniga mängisid (mis oli ilmselgelt varastatud kuskilt) Ja lõpuks jäin ma veel mõneks tunniks magama. Ärgates ma nii masenduses enam polnud, aga ei saa öelda, et ma ka õnnelik oleksin olnud.
Olime küll India kohta raamatut lugenud, aga meil polnud kindlat plaani, mida Mumbais peale hakata. Küsisime Reception´is olevalt naiselt nõu ja tema soovitas (oma aktsendilt kergelt arusaamatu inglise keele juures), et alustaksime oma teekonda India värava juurest. Sinna pidi takso maksma 80 ruupiat, rong 5 ruupiat. Transpordiks valisime loomulikult takso.
Et india ruupiad arvutada eesti kroonidesse, tuleb jagada summa peaaegu 4ga.
Kui olime India värava ära vaadanud, mõtlesime, et kõnnime natuke ringi ja vaatame, äkki leiame turismiinfo. Kotti hoidsime kõndimise ajal nagu silmatera. Isegi mina, kes ma olen koti hoidmise osas lohakas ja tavaliselt on koti lukk lahti (kuigi ma tean, et nii ei tohiks) Ja siis me leidsimegi turismiinfo, sinna juhatas meid üks politseinik. See oli küll kuskil nurga taga, aga üldiselt päris tore koht. Saime seal raha vahetada, sattusime ühe toreda privaatekskursiooni otsa (mis maksis meile mõlemale kokku ainult 600 ruupiat) ja saime soovituse, kuhu õhtul šoppama minna.
Auto, millega meid ekskursioonile viidi, oli kobedam kui eilne auto. Ja juht ei sõitnud nii hullusti ka, ta ise veel naeris selle signaalitamise üle, mis saadab Mumbai liiklust. Peamine asi, mida tahetakse signaaliga öelda on, et liigu kiiremini! Juht selgitas meile ka, miks on pajudel hindu naistel täpike otsmikul. See tähendab seda, et naine on abielus. Täpike tehakse endale iga päev otsa ette, aga moodsamad naised vist ostavad kleepsukesi. Vähemalt me nägime Delhis selliseid kleepsukesi müügil.
Kui nüüd ekskursiooni juurde tagasi minna, siis juht viis meid ühe ja teise koha juurde, aga midagi väga ahhetama panevat minu ega Janne jaoks Mumbais ei olnud. Ekskursi lõpetasime Phoenix Malli juures. Ja see oli väga uhke kaubamaja, tundus, et isegi liiga kallis koht meie jaoks. Huvitav, kas me tundusime sellele turismibüroo tüübile väga rikkad, et ta meid siia saatis.. aga jah, selle piirkonna inimesed arvavadki vist, et kõik valged on rikkad. Kuid ega kaubamajas ei šopanud ainult valged inimesed, šoppasid ka indialased ise. Need olid rikkad indialased, loomulikult mitte need, kes agulis elasid. Indias on ju klasside vahe hiiglama suur.
Lõppude lõpuks me ikka ostsime Kaubamajast päris mitu asja. Lootsime leida sealt ka mõne toidupoe, aga see oli tühi lootus. Meie mõistes toidupoodi seal ei ole (okei, võib-olla kuskil Mumbais leidub, aga need pole nii laialdaselt levinud nagu Eestis), seal on sellised putkad, kus ühes müüakse puuvilju, teises küpsiseid, kolmandas kala jne. Aga McDonald´s selles kaubamajas leidus. Loomulikult rebisime kohe sinna sööma, sest see tundus kena ja turvaline koht söömiseks. Tahtsin tellida oma suurt lemmikut juustuburgerit, aga no algul ei saanud müüja aru, mida ma üldse tahan. Et neil ei ole sellist asja. Ma ikka raiun, et kuidas see on võimalik, et ei ole. Müüja kutsus mingi teise tüübi ka, kes samuti ütles, et ei ole. Pärast, kui me Jannega järgi mõtlesime, saime aru, miks seal juustuburgerit ei ole- pihv on ju loomalihast, aga näiteks lehm on ju Indias püha loom ja tema liha ei sööda.
Sellest, et meie hotell oli kuskil pärapõrgus, andis esiteks tõestust see, et esimene taksojuht, kellelt me küsisime, et kas ta võib meid sinna viia, ütles, et ei tea, kus see on. Pärast ta muidugi pakkus, et võib meid viia sinna 300 ruupia eest, aga see oli ilmselgelt palju. Politseinikud peatasid meile uue takso (muide nemad ei teadnud ka, kus meie kodu asub. Arvasid, et see on mingi Palace hotel) ja too juht teadis, kus see asub. Sisse astudes ma ütlesin talle, et 80 ruupiat sinna, aga ta vist ei kuulnud ja kui ma poole sõidu pealt üle küsisin, teatas tema, et 200 ruupiat. Algul nõudsin, et ta meid maha paneks, aga ta ei pannud. Janne ütles ka, et vahet pole, peaasi, et ta meid kohale viiks. Lõpuks oli üldse asi nii, et see sõit oli veel lühem kui meie hommikune ja tüüp tegi meile raha osas täiega tünksi. Kodus vaatasin hotelli kodukalt, et see kaubamaja on meie kodust kahe kilomeetri kaugusel ja taksosõit oleks pidanud maksma umbes 35 ruupiat. Ja taksojuht tegi veel imestunud nägu, et kuidas me 80 ruupiaga küll siia saime. Aga noh, vähemalt saime ilusti hotelli. Kell oli juba umbes kaheksa, aga meie olime lootnud jõuda tagasi päikese loojumise ajaks ehk natuke pärast kuute.
Nüüd oli Reception´is üks onu, kelle inglise keelest saime natuke paremini aru. Kui rääkisime talle, et peame homme varahommikul lennujaama minema, pakkus ta välja, et me maksame ette ja siis mõni usaldusväärne taksojuht viib meid lennujaama. See oli super variant, sest me pabistasime, kas me saame nii vara hommikul takso. Sellega oleks kindlasti raskusi tekkinud ja see oleks võinud ohtlik olla. Maksime kokku selle eest 450 ruupiat.
Samuti oli meil kahtlus, kas me peame minema lennujaama rahvusvahelisse või siselendude terminali. Selle järgi, et pidime lendama Delhisse, võis arvata, et siselennud. Aga asja tegi keerulisemaks see, et mõned siselennud lähevad ka rahvusvahelisest terminalist. Turismiinfos öeldi meile, et lend peaks minema rahvusvahelisest terminalist, hotellis öeldi, et kohalike lendude terminalist. Ja nüüd oligi segadus. Lõpuks administratsiooni tüüp helistas lennujaama ja uuris asja kindlalt välja- pidime minema siselendude terminali.
Magama oli mul õhtul päris raske jääda. Tundus, et hotellis ei hoolinud keegi sellest, et äkki mõned külalised tahavad magada. Mingid tüübid (ilmselt töötajad ikka) karjusid vahepeal üksteisele midagi. Geniaalsed. Kõrvatropid, mis me Istanbul-Mumbai lennult saime, ei aidanud ka kuigi palju.
No comments:
Post a Comment