Nüüd, siis meie autost. Ma arvasin juba, et olime tünga saanud. Hosteli administraator helistas meie kviitungi peal olevale numbrile ja siis ütles, et auto tuleb varsti. Tegelikult tuli auto tund aega pärast kokkulepitud aega. Me ei tea, kas see oli autojuhi või turismibüroo pang. Igatahes autojuht ei vabandanud ega midagi.. tegelikult ta ei osanudki vist eriti palju inglise keelt. Parem ongi, ei viitsinudki järjekordse taksojuhiga pikalt lobiseda.
Taj Mahal asub sellises linnas nagu Agra, mis on Delhist natuke allpool. Sõit sinna kestis üle nelja tunni. Ja meil oli Jannega mõlemal üsna külm hommikul sinna sõites, kui tuul sisse vuhises. Juhil oli aken peaaegu täiesti lahti keritud.
Kui olime Agrasse jõudnud, hüppas meie autosse giid. See oli üllatus, sest eile öeldi meile, et hind ei sisalda giidi. Äkki andsid nad meile giidi lisaks, sest olid pannud pange hommikuse järeletulemise ajaga? Giid oli tore.. ja täielik suslik. Ükskõik, kus oli järjekord, sebis tema ennast ette. Ja tal oli veel selline kiiks, et ta tahtis meist Jannega igas nurgas pilti teha. Okei, see võis olla vaatamisväärsus, aga no milleks on vajalik pilt „mina Taj Mahali nurgas“? Lõpuks on juba piltidelt näha meie kurnatust.. ilm oli ka nii palav ja meil olid veel India mõistes paksud riided seljas (hommikul oli ju külm)
Igavese armastuse sümbol Taj Mahal oli ilus, väärt vaatamist. Selle ehitus kestis 22 aastat ja selle laskis ehitada suurmogul Džahan oma surnud naise auks (naine suri neljateistkümnenda lapse sünnitamisel) Ehitusel osales umbes 20 000 inimest ja vähemalt nendega, kes tegid sisekaunistusi oli selline asi, et tehti omamoodi leping. Lepingus oli kirjas, et nad saavad palju raha ja hüvesid, kui teevad need erilised kaunistused ära.. kui asi tehtud on, lüüakse neil sõrmed maha. Et nad ei saaks mitte kunagi enam kuhugi selliseid kaunistusi teha.
Taj Mahal särab kuuvalguses ja seda saab vaadata ka taskulambiga. Giid pani taskulambi vastu seina ja pimedas olid näha erinevad lilled, mis igat värvi särasid. Imekaunis.
Pärast Taj Mahali viis giid meid kuhugi keraamika töökotta. Kõigepealt meile räägiti, kuidas asi toimib seal ja siis algas suuremat sorti pähemäärimine. Marmori ostmise kohta saadi lõpuks aru, et me ei ole huvitatud. Aga siis veeti meid üles, kus meile hakati toppima siidisalle ja muud siidi. No väga tore ja kena oli kõik. Ehtsad siidisallid polnud isegi kallid (umbes 100 eesti krooni), aga püüdsime neile selgeks teha, et me pole huvitatud. Meil on juba piisavalt salle, mis pole küll siidist.. aga olgem ausad, ega salle nähes ei oskaks ka keegi arvata, et need tõesti ongi ehtsast siidist ja Indiast pärit.
Agras nägime ka esimest avariid. Üks motikas oli autoga kokku pannud. Ja see auto oli kusjuures veel pulmaauto. Üsna halb enne ju, kui pulmapäeval pulmaautoga toimub õnnetus. Juhtusime nägema ka pulmadeks kaunistatud maja (giid osutas sellele), see oli hästi ilusasti lilledega kaetud.
Tagasisõit Agrast kestis vist kauem, kui sinna minek. Õhtune aeg ja rohkem ummikuid. Kui tundus, et olime juba Delhis, küsisin, kui kaua me veel hostelini sõidame. Juht ütles, et umbes pool tundi. Oli see pool tundi? EIII! Me sõitsime sinna tund ja viisteist minutit. Täielik tropp. Nüüd me siis teame, kui palju peame india poolele tunnile aega juurde lisama...
Põhjus, miks ma tahtsin kiiresti koju jõuda oli see, et mul oli halb olla. Olin üsna kindel, et mul on palavik.. ja õigus mul oli. Kraadides oli 37.6- esimene kord, kui mul reisil olles palavik oli. Pluss tüüpilised india probleemid. Armas. Nii et Taj Mahali päev oli see päev, kui ma haigeks jäin.
No comments:
Post a Comment